Märtsikuu klubis, ses viiekümne viiendas

[Valdo]

Kultuur ja Elu Talgujate DV kevadkuuklubis

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 55. kokkusaamine Skype´is
Millal? 13. märtsil 2018 kell 21.00 – 23.13
Kes? Agu, Ene, Juss, Kaupo, Margus, Marko, Mati, Ülar ja Valdo
Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=44a0de3d-07ea-4daa-85f8-bbdaeb8fc6d4
KLUBIÕHTU TEEMAD
1. JUUBILAR JUSSI POOLTUND: KLUBIMEISTERLIK KAEMUS MUUSIKAST, KUNSTIST JA KULTUURIST HELMEKUU KLUBIÕHTU KAJASTUSE MÄRKSÕNU MÄNGITADES (salvestus kuni 33minutini)
2. MARKO VEERANDTUND: NOORE PÜRGIMUS JA VANADE NÕUANDED (33min – 45min)
3. ENE POOLTUND: UKRAINA JA GRUUSIA HARIJAID HARIDES KA MAAILMAKOHVIKUT KOGEMAS (45min – 1h15min)
4. AGU JA KAUPO KOOLITUND: RAIKKÜLAS SÜNDINU NELJAKÜMNENDAKS ELUPÄEVAKS (1h15min – 2h13min)
JUUBILAR JUSS MUUSIKAST, KUNSTIST JA KULTUURIST
Me aulik klubimeister ja suurepärane sõber Juss, kelle süda 7.märtsist hakkas tuksuma üheksandat aastakümmet, tegi seekordses avasõnas toreda jalutuskäigu mööda möödunud klubiõhtu kajastust, pikemalt peatudes selle seitsme märksõna man. Neiks olid : kokk (keeleliselt on kõik korrektne), kontemplaator (teadmustaja), riietatud kordus (G. Deleuze), olemisoletus (Maarjainglike), sütitav pulss (Agu ), MeieIsesus (identiteet) ja essentsiaalsus (7 kultuuriuurijast Eestimaa tarka).
Aga ma ei hakka siinses kajastuses uuesti matkama mööda neidsamu märksõnu, neid veel kord üle ja lahti rääkima. Seda võib hea talguja Jussi jutu kuulamisest või salvestuse üle kuulamisest kehutatuna ise ette võtta: https://www.scribd.com/document/373200946/SOBRAPAEVAEELOHTUKLUBI-EMAKEELEPAEVAEELOHTUKLUBIEELNE-JARELKAJASTUS
Juubilari avakõne tegelik tähendusrikkus avanes mulle mitte selle seitsme märksõna, vaid hoopis nende vinjetikeste -mõttekeerutuste, kujundite ja varjundite tagant, millega Juss temale omaselt jutu „põhipunkte“ ikka ja alati elavdanud ja värvinud on.
Eks nii ka nüüd ( võite neid kohti salvestusel rõõmsalt märgata), pööras Jussi jutt keeleliselt korrektsuselt Tormise suust kuuldud kinnitusele, et mitte tema ei kasuta oma loomingus rahvalaulu, vaid vastupidi – rahvalaul kasutab hoopis teda, Tormist. Ja et ka siis, kui laul loodud, viis valmis, pole sellega veel midagi lõppenud. Muna on küll munetud, aga mis tast edasi saab , on interpreetide teha. Ärge mult küsige, mis õige. Ja nii tulebki tõlgendajate taktikepi või sõrmede alt musttuhat tõlgendust, kõigile antud aeg kõlada ja kuulatud saada ja miljonil moel mõjuda ja meid paremaks muuta.
Jah, Pärt ütleb, et ta ei ole heli looja, vaid helide kuulja. Tormis , et ta ei kasuta rahvalaulu, vaid rahvalaul teda. Ja ka meie võiks hakata, peaks hakkama vaatama endale mitte kui kellelegi, kes kultuuri „tarbib“, vaid sellele, keda kultuuril tarvis on. Kelleta omakultuuri, meie oma kultuuri poleks olemas. Nagu ka oma riiki kui kultuurivormi mitte.
Seitsme Eestimaa targa kultuuriteemaliste essentsialistlike ja eksistentsialistlike targutuste ümber käies peatus juubilar taas teda aastakümneid kiusanud küsimusel: Kuidas ikka saada selget ja terviklikku ettekujutust sellest, mis SEE on? Antud juhul siis ole see SEE taaskord kultuur. Aga alles äsja kõlas sama ihalus , saada asi selgeks kontemplaatori kohta, siis MeieIsesuse kohta, varemast kargab pähe tahtmine saada selgeks, mis on paradoks. Sest see on ju nii inimlik – iha hõlmata hõlmamatut. Nagu ka Jussil näiteks 3,5 aastat tagasi päritust ja minul 35 aasta eest kirja pandust paistab: https://www.scribd.com/document/244984111/AGA-IKKAGI-IHKAME-HOLMATA-HOLMAMATUT
Ja nüüd 3,5 nädala eest Juss taas oma tahtmisega „täpsustada mõisteid“, et mis see kultuur ikkagi on? Kas seda teadmist üldse kellelgi vaja on? Mida selle teadmisega peale hakata? Mis siis peaks siin ilmas muutuma, kui keegi geenius või mingi autorite kollektiiv peaks maha saama kultuuri täieliku ja tervikliku kirjeldusega, täiusliku „pildi andmisega“, mida kultuur „endast kujutab“? Kas selleks, et osata elada kultuursemalt, st ilusamalt, et osata teha oma elust kunstiteos (G.Deleuze), kas selleks on vaja „terviklikku“ teadmist? Või käib see ilusamini elamise väärtuslikkuse tabamine, selle mõistmine, milline elu on elamist väärt, hoopis „kogu ihu ja hingega“ elades? Tundes ja tunnetades? Tegutsedes? Kuhu avaneb me ilusama elu võimaluste värav? Kelle käes on värava võti?
„Kultuurilistes kujutelmades saab eristada kolme ajalist tasandit. Ühelt poolt kuulub siia, nagu juba eespool öeldud, kultuurimälu kiht, kultuuris jagatud lood ja pildid, mis organiseerivad kultuuri edasikandmist. Teine, argielus kõige olulisem tahk on olevikuline osa, kultuuriliselt aktsepteeritud käitumismustrid ja nendega seotud väärtushinnangud. Kolmandaks, kultuurilised kujutelmad pakuvad välja n-ö kultuurilise ootushorisondi: need kirjutavad ette, mida pidada ihaldusväärseks, mille poole püüelda, ja on ka tulevikku suunatud. Need kolm ajalist tasandit on muidugi lahutamatult seotud.

Kultuuriväljal osaleja ei võta tingimata omaks kõiki rahvuskultuurilisi kujutelmi – ei saagi võtta, sest kultuuriliste kujutelmade arsenal on piiritlematu, see muutub pidevalt ja on sisemiselt konfliktne. Kultuuri liige paneb enda jaoks kokku valiku, moodustab oma kujutelmade pidevalt muutuva kogumi sõltuvalt oma kuuluvusest nii rahvuslikul kui ka rahvusülesel suhtlusväljal. Nii leiab rahvuskultuuri liikmete hulgas väga erinevaid vaateid ja aateid. Eestlastest frankofiilidele, kehakultuurlastele või arvutifanaatikutele võib tunduda, et nad on otsekui erinevatelt planeetidelt pärit, ent ikkagi ühendab neid jagatud kultuurimälu ja arusaamine kultuurilisest käitumisnormist.“
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/dialoogitusest/
Epp Annus „Dialoogitusest“ 15.01.2016 Sirp

„Essentsialistlik ja välistav vaateviis põhineb arusaamal, et millegi kohta öeldud sõna on (peab olema) selle taga seisva asja olemuse avaja . Asjadel on immanentne , neile omane olemus. Nt MÄNG on midagi sellist, millel on olemas üleüldiselt kehtivad ja väljaeristatavad tunnused, mis tuleb reaalsetest mängudest välja eraldada, st omakorda teiste sõnadega ära kirjeldada. Jagatud arusaam millestki on saavutatud siis, kui on antud selle määratlus, definitsioon, avatud selle mõiste ammendav ja muude mõistetega segiajamist välistav sisu, mida kõik arutelust osavõtjad omaks võtavad. Kui kõik asjaosalised pole valmis seda lähenemisviisi omaks võtma ja mõttevahetuse alguses sellist kokkulepet saavutama, siis on selle vaateviisi esindaja meelest edasine arutelu võimatu. Välistus seisneb vormelis: Kas nii või ei kuidagi.
Teine vaateviis (eksistentsialistlik ja seostav): Alustuseks seostav vaateviis. Aruteludel MÄNGUST on võimalikud ja tervitatavad mitmesugused ja väga erinevad vaateviisid. Kui võtta alguspunktiks meie poolt seni arendatud essentsialistlik vaateviis ( mis on klassikalise lääne teaduse arenguloos olnud domineeriv , me oleme oma hariduselt kõik sealt pärit ja seetõttu on raskusi mõistmisega, et saab ka teisiti), siis tänapäeval järjest suuremat poolehoidu võitev postmodernistliku vaateviisi juurdevõtmine senisele oleks loodetavasti talgujate senist mõttevälja rikastav lähenemisvariant. Sestap saigi mullu jaanuaris tehtud ettepanek võtta ette MÄNGU käsitlemine selle mitteklassikalises variandis, postmodernistlikus vaateviisis. Postmodernistlik vaateviis läheneb kõigele siin ilmas mitte defineerivalt, vaid sündmuslikult. Maailmakaoses leiavad aset mitmesugused sündmused, mida meie mõistus haarab kui ajutisi korrastatusi, mida saab väljendada elavate küsimiste-kuulamiste vormis, mida postmodernistid kutsuvad kontseptideks. Üks läbi aegade ja kultuuride meid sedalaadi korrastatustesse haaramine on saanud nimeks MÄNG. Mäng on elamise ja mitte olemise viis (NB! NII RÄÄGIB POSTMODERNIST!). Kui olemise viis on defineeritav, siis elamise viis on kontseptualiseeritav. G.Deleuze on andnud sellise elamise kontsepti, mille lugemise järel olen hakanud oma elu nägema täiesti uues „valguses“: TEHA OMA ELUST KUNSTITEOS!
Essentsialist küsib: Mis on mäng? Postmodernistile/ eksistentsialistile on see küsimus mõttetu, sest mängu kui sellist ju EI EKSISTEERI. Eksisteerib MÄNGIMINE kui elav sündmus. Milline neist vaateviisidest on õige või õigem? Mängus elaja jaoks muidugi seda viljastav kontsept. Ja teda hakkavad kahtlemata häirima ja ärritama teda mängust välja sundivad küsimused ja kahtlustamised, kas see, mis toimub, on ikka „tegelikult“ ka mäng.
Kus oleks siin väljapääs? See tähendab, kas on neid kahte vaateviisi võimalik seostada? Arvan, et siin ongi selleks ühendavaks sidesõnaks „ metafoor“. Mängimine mängu kui mõistega ( töötamine mängu mõiste kallal) on tunnus, mille järgi essentsialistliku vaateviisi ära tunneb. Selle märgiks on ka nn mängust ühise arusaama rikastamise püüd kõige sellega , mis mängude maailmas „olnud ja jääb“. Metafoorid on essentsialisti jaoks head selle poolest, et tänu neile võivad ühise arusaama varasalve kukkuda uued ratsionaalsed terakesed.
Eksistentsialisti jaoks on metafoorid otsesed elava mängu viljastajad. Neist „tuleb ja saab“ uusi käänakuid ja mõttevälgatusi. Nad on sagedasteks attraktoreiks, divergentsideks ja rootoreiks võrgustuva maailma avanevas ühises mõtteväljas.
https://talgujad.forum.co.ee/t378-seminar-olemus#988
Vaateviisid ja vaatenurgad 29,jaanuar 2013

Siinkohal katkeb 55.klubiõhtu kajastus. See piirdub seekord vaid 80. verstapostini jõudnud klubimeistri avakõne tähenduste avamise ja arendamise katsega. Andsin siiski ka järele kiusatusele ja panin selle kirjatüki sappa katkekese kahe aasta vanusest Sirbi artiklist, kus selle autor on mõistete defineerimise asemel kõneleb kujutelmadest . Eks me alles eelmises meistriklassis peatunud O.Genisaretski artiklil, kus ta räägib kujutlusvõimest (kujutlemisest) kui uuest, arutlust teisele kohale lükkavast kultuurilisest dominandist . Ühtlasi on see artikkel ka huvi pakkuv oma kriitilise hoiakuga essentsialistlikule lähenemisele (mis oli Jussi kõnes üheks märksõnaks). Viimasest omakorda sündis mõte meelde tuletada, mida me viis aastat tagasi essentsialistliku ja eksistentsialistliku kohta arvasime.
Raikküla kärajate üle toimunud huvitava arutelu kajastuse pidasin paremaks jätta Toomemäe kerilaua järgsesse aega, et seda siis kajastada koos 7.aprilli sündmuse järel 10.aprilli klubis aset leidva aruteluga. Hoidkem homsetele tegijatele pöialt!