Kilde Talgujate märtsikuu klubiõhtult

[Valdo]

• Nii arvabki Agu „dunbarlike suhtlusringide“ eripäraks nende mittefraktaalsuse, mitteallumise statistilisele „enesekordamisele“ mikro-, makro- ja megamaailmas.
• Kogukondlik „silmast silma“ (täpsemalt, kõiki meeli haarav) laiadiapasooniline kommunikatsioon ei käi Agu meelest mitte statistiliste standardite järgi ega ole ka sääraselt modelleeritav.
• Agu ilmutus kallutas mind seejärel ka uue pilguga piiluma antroopsuse printsiibi poole. Et kas tõesti on Universumil „inimese nägu peas“? Või siis on Suur Loodus ja Inimlik Ilm kumbki kaks väga isesoodu „olemust“? Ja mis siis sellest kõigest järeldub?
• V.Rozin tunnistab artikli reflekteerivas lõpuosas ausalt üles, et see on „väheke“ ka loodusteaduslik, st Puškinist objekti tegev. Mille puhul „objekt“ pöördub su poole oma elutu fassaadiga, lastes end „millegi alla viia“, kuhugi klassifitseerida. Põhiliselt aga on ikka tegu humanitaarteadusliku tööga – uuriva autori liikumisega Puškinile lähemale ja ka poeedi liikumisega (loodetavasti, nagu Rozin ütleb) autori poole.
• See poeedi „isiksuse kahestumine“ jumalikuks loojaks ja olmesse uppunud kalkuleerijaks Smoktunovski geniaalses kehastuses erinevaid tragöödiaid ühendavas „raamtragikomöödias“ oli, nagu nüüd mõistan, kunstilise refleksiooni näidiseks, mille korral Rozini järgi erinevalt psühholoogilisest refleksioonist „poeet asetab oma elamused (retrospektiivne refleksioon –V.R.) ja nende võimaliku arengu (prospektiivne refleksioon! –V.R.) oma kangelase sisemusse“.
• Aga mulle hakkasid sellest tekstist meie klubiõhtul arutatuga kokku kõlama Mikita mõttearendused tähenduse ( mille jaoks talgujail koguni vastav väli välja eristatud) ja inimese mikrokosmose kohta.
• Mati meelest on mõtet püüda leida häid näiteid kestlikkusest läbi ajaloo (näiteks San Marino vabariigi valitsemiskorraldusest). Sinna kõrvale pakkus Agu uusi võimalusi, uute mudelite loomise võimalusi, mis avanevad seoses internetiga. Agu: Praegu on sotsiaalias sama olukord, mis astronoomias teleskoobi leiutamise järel.
• Kaasaegsete silmast silma kogukondade eluviisiks faasikriisi jõudnud globaalkülal vm suurtel väljasurevatel sootsiumitel parasiteerimine? Lõhnab küll halvasti, aga ons paremaid valikuid?
• Mitte olla värvide suhtes pimedusega löödud ja vaid hallust märkavad (a la „inimesed ei mõtle“, „noorusel puudub oskus süveneda“, „valitseb nõmedus, ahnus, ükskõiksus jms“). Näed seda, mida tahad ja suudad vaadata. Maailm on ju tänu taevale väga mitmevärviline! Elagu värviline maailm! Olgem ise ka värvilised!
Kogu kevadkuuklubi kokkuvõtet vt http://www.scribd.com/doc/212826658/KEVADKUUKLUBIKUULUTUSED