Sügiskuu klubis

[Valdo]

Septembri teise teisipäeva õhtutunnid olid talgujate virtuaalruumis täidetud omapäraste tagasipöördumistega meie varasemate klubiõhtute teemade juurde.
Neid tagasipöördeid oli kolm:
• Tagasivaade Paide Arvamusfestivalile
• Talguloitsu taasmõtestus
• Süvalähenemise vormide taassünd
Sellest klubiõhtust on möödas juba üle kolme nädala ja ma olen päris palju kordi mõelnud sellele, miks just see õhtu nii tagasivaateliseks kujunes.
Arvamusfestivali teema juurde pöördumine oli meil küll juba ette planeeritud. Arvamusfestivalist ja selles kaasa löömisest hakkasime rääkima juba enne suvevaheaega ja selle teema kujunemine mitut klubiõhtut läbivaks on igati loogiline, põhjendatud ja mõistetav.
Suvised laulupeod puudutasid küllap midagi meile omast ja olemuslikku sedavõrd tugevalt, et meie laulutraditsiooni teema taas ja taas päevakorda tõusis. Seekord siis laiemasse konteksti kandudes: Omakultuuri konteksti.
Nende kahe rahvakogunemise formaadi - arvamusfestivali ja laulupeo - mõtestamise pinnalt pöördumine taaskord talgujate eneste traditsiooniliste mõttetegevuse formaatide juurde hakkab praegu mulle samuti tunduma päris loomuliku ja loogilisena: Kui juba need kaks formaati eesti inimesi (rahvast?) sedavõrd olulisel määral puudutavad/ kõnetavad/mõjutavad, et nad on väärt pikemat ja laiemas (Omakultuuri) kontekstis käsitlemist, siis nõuab see teema juba ka süüvivat käsitlusvormi. Siin jääb klubiline vabamõttelennuline lendlev formaat liiga kergekaaluliseks, kergemeelseks.
8.septembri klubiõhtu ongi minu meelest tähelepanuväärne selle poolest, et ta justkui avas ukse sügavama, süüviva lähenemise ruumi. Ja tahaks väga loota, et alanud uuel õppeaastal, jõudnuna „järgmisse kontsentrisse“ me oskame taasavastada, uuest vaatekõrgusest väärtustada, hinnata ja ümber hinnata paljutki sellest, millest me eelmistel tiirudel ehk veel liiga pinnapealselt üle libisesime.
Niisiis, pöördugem tagasi eelmise klubiõhtu tagasipöörete juurde!
Tehkem aga see pööre seekord nö omakultuurilises võtmes.
Selle võtme kasutamise poole keeras meid septembri klubiõhtul Jüri, seades teineteise vastu omakultuuri ja etenduskultuuri.
Jüri vaatenurk on, nagu tema puhul ikka, ka seekord mittestandardne. Tavaliselt käsitletakse omakultuuri võrdluses „mitteomaga“, st teiste rahvaste või siis massikultuuriga, meinstriimiga.
Seoses sellega andsin järele ahvatlusele tuua veel enne klubiõhtul arutatu juurde asumist täies tükis ära Viljandi Kultuuriakadeemia omakultuuri teesid. http://www.kultuur.ut.ee/et/akadeemia/omakultuuri-teesid
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemial on omakultuuri teesid:
Üksikisiku osas on meie omakultuuri protsessile loomuomane:
• tegija isiklik suhtestatus tegevuses – suhe tehtavasse/loodavasse (mistahes see ka pole) on isiklik ja hingestav, mitte mehaaniline ja konveierlik. Pigem heas mõttes käeline/käsitöölik kui keskpäraselt “kunstiline” ja steriilne;
• võimalikult kõigi osalusvõimalikkus protsessis – st, et omakultuuri protsess pigem haagib kõrvalvaatajat kaasa, kui surub teda kõrvale. Omakultuur on avatud organism (mitte suletud masinavärk), mis liidab inimesi vastutustundlikus ühistoimes.

Ümbritseva osas on meie omakultuuri protsessile loomuomane:

• paikkondlikult jätkusuutlik toimetamine – st, et iga asi leiab aset teadvustatud keskkonnas, mida tajutakse ja millega arvestatakse nii ökoloogiliselt kui sotsiaalselt. Toimeala on pigem piirkondlikult reaalne kui suurmastaapselt hägustuv.
• teadmusväljal meistrina toimetamine - infoühiskonna võimalusi rakendatakse omakultuuri ja omariikluse arendamiseks. Pärandinfo talletatakse ajarütmi kandvasse vormi.

Muu “kultuurilise” vaatevinklist on meie omakultuuri protsessile loomuomane:

• pärimuse loov rakendamine – ehk kohaliku aegruumiliselt minevikulise tundmaõppimine, tundmine ja mõtestamine kaasajas tegevuses;
• kriitiline suhtumine rahvusromantilisse – ehk teatavate omaaegsete oluliste, kuid praegusest tegelikkusest möödavaatavate mõtte- ja väljendusmallide vältimine või värskendamine;
• Eesti kultuuride tundmine ja integreerimine – ehk sisuline huvitumine eestimaise eluga seotud olnud ja seotud olevatest erinevatest etnilistest, sotsiaalsetest, paikkondlikest ja ajastulistest kultuurkondadest;
• avatus lävimiseks teiste kultuuridega – ehk võime olla kompleksivabas dialoogis teiste maailmas toimivate elutervete ja elusäästlike (pärimus-)kultuuridega;
• globaalkultuuri kurnamine ja kodustamine – ehk võime filtreerivalt ja valivalt ümber käia näo ja juurteta massikultuuri tulvaga sellest endale kasulikku ja vajaminevat välja selekteerides.

Meie omakultuuri protsess on:

• terviklikkuse perioodiline taaskorrastamine – saavutatud kvaliteetseisundi pidev tunnetamine ning selle müstilise mõnu korrapärane enesele teadvustamine, mitte enese sellesse unustamine, kapseldumine ja loodu laguda laskmine;
• dünaamiline tasakaalustatus väärtustamistelje ümber – saavutatud kvaliteetseisundi elususe tajumine ja pidev tasakaalus hoidmine kõiksuse anumas.

Muidugi paistavad nende teeside taga välja TuleVAeg talgulise ja talguerakonna loomise eestvedaja Anzori Barkalaja kõrvad. Ja muidugi ei vastanda tema kui „etenduskultuuri akadeemia“ rektor omakultuuri ja etenduskultuuri. Pange tähele, ta ei vastanda ka omakultuuri ei teiste kultuuride ega ka isegi mitte „näo ja juurteta massikultuuriga“, vaid kutsub seda „kurnama ja kodustama“.
Olgu eelöeldu väikeseks „ülaltvaateks“ sügiskuuklubi teemadekolmikule. Sügavamad süüvimised neisse teemadesse võtan ette eraldi kirjatükkidena.

[Valdo]

Siin siis lingid neile 8.septembri klubiõhtu kajastustele
https://www.scribd.com/doc/241783574/Tagasivaade-Paide-Arvamusfestivalile
https://www.scribd.com/doc/241806692/Talguloitsu-taasmotestus
https://www.scribd.com/doc/242032354/SUUTA-SUUVIDA