Mõttetalgute ja rotaatori võrdlus

[Jüri Ginter]

Rotaator on meetod, mida kasutab Valdo Ruttas. See võtab tunduvalt vähemaega, kui mõttetalgud.

Rotaatori meetodi puhul on teemad ette antud, loovust tekitab asjaolu, et teise ja kolmanda rühmatöö ajal osalevad nn järjehoidjad, kes annavad arutelule aluse, mis pärineb teistelt rühmadelt.
Mõttetalgutes saavutatakse loovus grupidünaamikaga, arutelud jõuavad koostöö faasi. Toimub konkreetsest kogemusest lähtuv hajumine ja koondumine. Rotaatori meetodi kasutamine on õigustatud, kui pole võimalik korraldada täisformaadis mõttetalguid.

[Jüri Ginter]

Rotaator sarnaneb minu arvates maailmakohvikuga. Millised on põhilised erinevused (peale kohvi puudumise)? Maailmakohviku kohta vt https://docs.google.com/document/d/1xMmGG-RlqNxcsZozyc31Dzj6r5gb24R0p6G3F2UOu1M/edit?hl=en_US

Parimat

Jüri Ginter

[Valdo]

Jüri on temale omase tähelepanelikkusega avastanud suuri sarnasusi Maailmakohviku (World Cafe) ja meie Rotaatori formaatides. Kuna ta ise pole ühelgi neist osalenud, siis on ta ekslikult arvanud, et Rotaatori formaadis puudub kohvi. Paljude väliste vormielementide lähedus või lausa kokkulangemine võiks isegi anda alust oletusele, et ega see Rotaator olegi midagi muud kui üks Maailmakohviku versioone või edasiarendusi … kui mitte arvestada, et Rotaatori sünniaastaks saab lugeda 1982.aasta, Maailmakohviku sünni põhjustanud vihmasagarad aga leidsid aset 1995.aastal.
Rotaatori ja Maailmakohviku kõige silmatorkavamaks kokkulangevuseks on rühmade rotatsioon, mis toimub rotaatori puhul kindlasti, maailmakohviku puhul aga soovitavalt senikaua, kuni iga rühm on tagasi jõudnud oma algse „laua“ juurde. Mõlemal juhul istuvad rühmad igas tsüklis koos paarkümmend minutit kuni pool tundi, arutlevad etteantud teemal ja kirjutavad-joonistavad värviliste vildikatega suurtele paberitele. Rotaator näeb ette, maailmakohvik aga ei välista iga koosistumisringi järel rühmade ettekannete ärakuulamist. Uues tsüklis liigutakse mõlemas formaadis teise laua juurde, edasi arendama seal lauas varem istunud meekonna tööd. Vanasse lauda jääb vaid üks meeskonna liige, keda rotaatoris kutsutakse järjehoidjaks, maailmakohvikus laua peremeheks. Kuna maailmakohvikus enamasti vaheettekandeid ei tehta, siis on laua peremehe ülesanne uustulnukaid tutvustada eelmise rühmatöö tulemustega. Järjehoidjal seda vajadust pole, kuna rühma ettekanne on kuulatud. Küll aga on ta vajadusel konteksti avaja, milles üks või teine eelkäijate idee sündis, peaasjalikult aga selle tagaja, et uus rühm säilitaks sama „vaateplatvormi kõrgust“ või vaatenurka, mis sellele lauale kogu rotaatori vältel püsivalt iseloomulikuks peab jääma.
Nii Maailmakohvikus kui Rotaatoris on uustulnukate rolliks on eelkäijate väljatoodud ideede edasiarendamine. Mulle tundub, et Maailmakohviku autorid ja arendajad annavad siin osaliste mõttelennule suhteliselt suure vabaduse, Rotaator aga programmeerib selle üsna kindlatesse raamidesse. Juba eelmainitud vaatekõrguste või vaatenurkade kindlas järjekorras vaheldumine selliselt, et erinevatelt kõrgustelt alustanud rühmad täisringi käigus kõikide tasapindade läbimise järel end viimases etapis taas oma algkõrguselt leiavad, meenutab mingis mõttes Bachi „Hästitempereeritud klaverit“. Veelgi selgemaks saab Rotaatori kindel programmeeritus aga selles, et kõigi rühmade ette seatud ülesanded muutuvad iga kohavahetusega. Tüüpilise kolmerühmalise ja seega neljaetapilise rotaatori korral on esimeses taktis reeglina ülesandeks tuua välja need olulised nähtused, trendid, suundumused, mis käsitletavale valdkonnale vastavas vaatekõrguses iseloomulikud on. Seega võib esimest takti iseloomustada kui tänapäeva mürarikkast infovoost nõrkade, kuid tähenduslike signaalide kollektiivset „väljakuulamist“. Teises etapis samale kuulamistasandile saabuvale rühmale antakse ülesanne veelgi suurema tundlikkusega „kuulatada“, milline on nende signaalide dünaamika. Tuleb üritada tajuda, kas need signaalid on ajas tugevnevad või hääbuvad, millist mõju või tähendust tunduvad need omandama hakata. Seega on esimesed kaks takti analüüsi, monitooringu, detekteerimise taktid. Kaks rotaatori viimast takti on konstruktiivsed taktid. Kolmandas taktis pakuvad rühmad -igaüks oma antud takti vaatekõrguselt – variante saadud info põhjal antud ainevaldkonda uuenduste sisseviimiseks, millest siis neljandas, viimases taktis oma „alglaudadesse“ naasnud rühmad enestele konkreetseid tegevusliine kujundavad.
Kollektiivse mõttetegevuse vormide hulgas moodustavad kolm talgujate praktikas enim rakendatavat formaati – mõttesõel, rotaator ja mõttetalgud- kolmiku, mis aste-astmelt katavad kolme olulist konstruktiivse tegevuse tasandit:
Mõttesõel võimaldab kollektiivse mõttetegevuse käigus koostada eelseisvate piiritletud ajaperioodide tegevuskavu ( nt koolitustsükkel, mingi organisatsiooni juhtkonna aasta tööplaan jms)-
Rotaator võimaldab eriti hästi koostada nn foresighte, tulevikuaimdusi, mille poole liikumiseks end häälestatakse . Neid võib ka (nt erakondi, kogukondi, liikumisi ühteliitvateks) sihtprogrammideks nimetada.
Mõttetalgud kui kollektiivse mõttetegevuse kõige laiahaardelisemad ja süvitsiminevamad vormid on projekteloovad ja nende realiseerimist metodoloogiliselt tagavad ühistegevuse vormid.
Lõpuks taas Maailmakohvikut ja Rotaatorit kõrvutama asudes võiks tõdeda, et Maailmakohvik kui „puhas vorm“ , suudab enesesse mahutada kõikvõimalikke „ringmänge“, kus millised iganes teemad võetakse kõneaineks eri laudkondades ja kantakse edasi lauast lauda. Huvitavate inimeste seltskonnas on sellised ümberistumised alati põnevust ja uudsust pakkuvad. Rotaator oma suhteliselt rangelt normeeritud mängureeglitega on seniste kogemuste põhjal märksa enam pinget pakkuv, aga ka tulemuslikum.
Ja lõppu üks slaidirida TLÜ magistrantide refleksioonil mulluse foresight-rotaatori järel tehtud mõttetalguliste vormide iseloomustusest . Seal on rotaatori spetsiifika ka üsna nähtav.
https://docs.google.com/open?id=0B5reTAG1j21AZmVhN2YxN2QtZGJkZS00ODhmLThlMTItYjMxNGIyMmYzMzVh

[Sponsored content]