Novembri klubiõhtust

[Valdo]

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 62. kokkusaamine
Millal? 13.novembril 2018 kell 21.30 – 23.50
Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Kaupo, Marko, Mati, Ruuta ja Valdo
Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=a2dcc1fc-1592-44c8-83a1-7f0cba59bf81
KLUBIÕHTU TÕMBENUMBRID:
• Võimalused vs võimatused. Keelud väljast/ülalt ja seest/ enesepiirangud
• ÜRO „Ränderaamistik“ . Selle heakskiitjad ja vastuhakkajad
• Arvamusliidrid kui ühest küljest laiade masside ajude pesijad, aga teisest küljest kui ise publikust sõltuvusse sattujad : mõjutajad on ise mõjutatavad masside meelsuse poolt
• Homogeniseerimine vs Liigirikkus/Elurikkus
Täiendatavuse printsiiip ei ütle, et iga erinevus rikastab ja täiendab/täiustab . Dissonantsid ja kooskõlad.
• Omakultuuri hävitavale immigratsiooni metsapõlengule loova migratsioonilaine vastutulega kaitsevööndi loomine: Aafrika sissetungijate vastu Jaapanist kutsutavate uusasukatega asustustiheduse parandamine
• Keele ja rahvuse säilitamine kasvõi isoleeritud saarekestel. Eesti keel kui III aastatuhande keel (Vladislav Redjuhhini seisukoht oli selline!) on väärt erikohtlemist, soodustamaks selliste keelte säilimist ja arengut, mis on keerukustuva maailma adekvaatsemad „sõnastajad ja mõtestajad“ kui suured standardiseeruvad ja lihtsustuvad keeled.
• AJALOOD: Harari kolm ajalooraamatut, millest viimane on XXI sajandi õppetundidest. Milvi Martina Piiri doktoritöö ajalookasvatusest , mis lapse ajalootunnetuse ealisi võimalusi silmas peab (nagu Koolifüüsika 30 aastat tagasi oma kontseptsioonis ja Tiina Selke dissertatsioon muusikakasvatusest 10 aastat tagasi)
• Keeleülesus ja keelesisesus (Juss kontra Lauristin, Siil ja Rebane Isayah Berlinil)
• Marko: Koolituskeskkonna heterogeniseerumine kultuuritaustalt ja sellega kerkivad probleemid ( palveaegade järgimine, naiste poolt lubamatu mehi arvustada)
• Vaadete paljusus tänapäeva performatiivse pöörde nähtustes: Kunstinäitused ja isegi moeshowd omandavad filosoofilise või muu „mittekunstilise“ värvingu ja kasutavad lisaks kunsti spetsiifilistele vahendeile teaduslikke ja filosoofilisi tekste ning akadeemilisi esitusvorme.



Juba hingekuu klubiõhtule kutsuvale plakatile värava pilti valides tuli tuju veidi Tagurpidi-Antslat mängida ja panna üles eelmistega võrreldes üks „vastupidine“ värav. Olin meie Võimaluste Värava Virtuaalklubi kokkusaamisi siiani „näitlikustanud“ kuulsate kunstnike maalidega või piltidega eri maailmanurkadesse püstitatud väravatest, millel suur sümboolne tähendus ja nende taga alati vaated VÕIMALUSTELE, mis värava läbijatele avanevad.
Ka seekordsel pildil on värava lippide vahelt näha selget päeva ja sinist taevast… kuid mujal valitseb pime ja kõle öö. Väraval saksakeelne silt „Zutritt verboten!“ SISSEPÄÄS KEELATUD! Ja selle taga tähtis konn, keda jätab külmaks värava ees anuvalt käppi tema poole sirutava liigikaaslase hale kuju. On küll värav, kuid mitte võimaluste, vaid võimatuste värav.
Värav kui kaugeltki mitte kõigi jaoks lahkesti mõlemas suunas avatud läbipääs, vaid kui avaus, mis eri suundadest tulijatele erinevalt reageerib, neid sisse- või väljapääsejateks selekteerib, erineva kõrgusega tõkkeid seab. Kuni Raudse Eesriideni välja, mille taga meist enamusel enamus oma eluaastaist tuli elada.
Pannes seekordsele klubikutsungile ka vaatajate tähelepanu kontrolliks VÕIMALUSTE asemel VÕIMATUSTE VÄRAV ei taha ma üldsegi mitte kutsuda üles muutma meie klubi senist vabade mõtterännakute õhkkonda lubavate, hoiatavate ja keelavate liiklusmärkidega reguleeritud „suunatud liikluseks“.
Kaugel sellest! Ometi on värav juba oma tähenduselt, kasvõi visuaalse metafoorina mingi fikseeritud koht meie mõttemaastikul. Kuna „Maastik“ Joachim Ritteri (1903 -1974) järgi kujutavat endast esteetiliselt vahendatud loodust, siis võime oma klubi poolt meie mõttemaastikule ehitatud Võimaluste väravat võttagi esmajoones kui üht esteetilist konstruktsiooni, mille ees oma mõtetraavlitel hetkeks peatuda lasta , et silm puhkaks kõigel sel kaunil, mis siit vaadates pilgu ees avaneb. See oleks siis ÜKS VÕIMALUS.
Konkreetsemaks ja ehk ka veidi asjalikumaks minnes annab seda väravat kujutleda kui Mõtterändluse peatuspaika Bahtini kronotoobi tähenduses, kus aeg ei ole seekord mitte see kaks ja kübeke tundi, mille vältel me skaibitsi iga kuu kokku saame, vaid „terve“ see aeg, millest arvame ennast/meid mäletavat ja kohaks „kõik“ see, mis laiub MEIE ümber. Aja- ja kohalooline MEIE ümber.
Mitte ajaliku ja kohaliku siin ja praegu ükspäevkorraga inimolevuse igapäevaseid vajadusi rahuldava teenustesüsteemi kontekst, kelle jaoks riigiisade korraldav käsi peaks kohtlema kõiki „võrdväärselt humaanselt“ – rikkaid ja vaeseid, ajast ja kohast olenemata, vanuse ja tervise, nahavärvi ja usutunnistuste vahel vahet tegemata.
Või siis avatud väravate asemel suletud, oma maa-ala korralikult okastraadiga piiratud ( okastraadi metafoor on Agu käest laenatud) ja teatud vabaduste hinnaks karmid normid, keelud, piirangud ja reeglid.
Et reaalsete väravate maailmas ka selline VÕIMALUS terendamas on, siis on mõtet vähemalt vahetevahel oma Vaba Mõtte Ratsut kammitseda ja enne järjekordseid hüppeid üks SWOT analüüs ette võtta. Olgu sel puhul täna väravataguseks maastikuks meie oma Eesti poliitmaastik kolm kuud enne parlamendivalimisi ja visuaalsed metafoorid võetud Paul Raskini tulevikusuundumuste kirjeldustest. Eks ole ju võimaluste väravatagune lehvik üsna üksüheselt parteiliselt kaetud? Valik on meie! Kas ikka on?