Oktoobri klubiõhtust

[Valdo]

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 39. kokkusaamine Skype´is
Millal? 11.oktoobril 2016 kell 21.00 – 23.00
Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Margus, Marko, Mati ja Valdo
Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=efe9035c-37d4-49cc-a48f-9fdad54eb035
Viinakuu klubiõhtu kajastamine läks mul nagu paljud eelmisedki „käest ära“. Mis siis jälle juhtus? Ikka seesama asi, et lausa kõik kõneaineks olnud teemad muutusid omaette põnevateks mõtteainesteks, mis edasi käärides (ikkagi viinakuu ju ) hakkasid peale pressima, et neid eraldi pudelitesse villitaks.
Sestap palungi alljärgnevat võtta kui eessõnu neljale võimalikule esseele 11.novembri hilisõhtul aetud juttude teemadel.
Kas kõigist neist neljast teemast ka tegelikult kirjatükk sünnib, eks seda näita aeg. Vahel läheb ju mõni veinitegugi untsu.
1. Klubimeistri paradoksaalne sissejuhatus ja järelturgatus: Siil udus selgust soovimas

Ülesandele võib läheneda lihtsalt, kui see on lihtne.
Aga see siin pole lihtne ülesanne.
Paul Kard

Esimese essee teema sündis klubimeister Jussi avasõnast, mille salvestus võtab enda alla vaid esimesed 5 minutit ja mis lõpeb sooviga: „Saaks sest paradoksist selge pildi!“
Olin just minut varem andnud hinnangu oma eelmisele klubiõhtu kajastusele „ Paradoksid mihklikuuklubi pähklisalus“: „See on minu kõigist eelmistest kirjatükkidest ehk kõige segasem, seega läheb antud teemaga kokku, on sellega adekvaatne. Siin pole formaalloogilist selgust ega ühemõttelisust.“
Järgmisel päeval rääkis Juss mulle turgatustest, mis tal seoses selle teemaga olid sündinud. Meenutas üht oma varasemat kirjatükki mõtlemise protsessi kohta. Minul tuli millegipärast meelde vana hea multikas „Siil udus“. Otsisin ta Google´ist üles ja nautisin taas: https://www.youtube.com/watch?v=ALd7_ZNWfxo
Pärast vaatasin Lukoshkat, st Sergei Pereslegini slaide pealkirjaga „Иной органон (Teistsugune (muu) organon)“ http://www.slideshare.net/lukoshka/ss-34556042
Nii sündis esimese essee pealkiri:
KEERUKUSLIKKUSE SELGITUSLIKKUSE SEGADUSLIKKUSEST
Jah, see on küll nii.Aga see pole nii nagu teie seda ütlete.
Paul Kard

Mõtlemist omaette protsessina vaadates annab kirjeldada asja selliselt, et esialgu tekivad mingid raskused asjast arusaamisel, siis jõuab pärale, et tegemist on keerukusega ja viimaks ka vastuolu kui sellise olukorra äratabamine, mille taga on kas sinu mõtlemise ebatäiuslikkus või selle mitteõigustatud, piire ületav kasutamine.
Aga SMT metodoloogia baasskeemile truuks jäädes tuleb arvestada, et säärast „mõtlemist puhtalt iseeneses“, mõtlemist per se ei ole tegelikkuses olemas, vaid mõtlemine eksisteerib alati koos ja vastastikuses toimes suhtlemise ja tegutsemisega ning probleemid tekivadki just nimelt kommunikatiivsete ja tegevusprintsiipide konfliktide pinnalt.
Jussi turgatused seoses paradoksidega kallutasid teda kinnitama, et erinevalt ülalkirjeldatust eksisteerivad paradoksid ainult meie peas, st „elavad“ ainuüksi inimese teadvuses.
Juss jääb siin endale truuks: Olles aastakümneid kasutanud GP kolmetasemelist süsteemmõttetegevuse baasskeemi mõttetalguliste ühismõtlemisvormide ja meetodite olemuse avamiseks talgu- või rotaatoriseltskondadele, on ta seda teinud vaid vormipäraselt elik formaalselt, jäädes oma „sisemuses“ inimesekeskseks (loe: indiviidikeskseks) psühhologistiks ja seega GP ideeliseks vastaseks.
Nii on Juss ise suurepärane paradoksmõtlemise kultuuri kandja.. Muidugi pole ta siin ainus või üksik võitleja, vaid üks selle päris suure seltskonna esindajaist, kuhu Vene metodoloogidest kuuluvad ka meie lugemislauale järjest sagedamini sattuvad V.Rozin ja A. Levintov, aga vanadest mõttehiiglastest muidugi V.Lefebvre.
Ma olen nii klubis kui sel aastal ka oma meistriklassis üritanud nende kahe pooluse – inimkeskse ja tegevuskeskse - vahele ehitada „kirikut, õigemini talgutaret keset küla“ , toetudes ühelt poolt Agu exinimlikele tõekspidamistele mittehierarhilisest rohujuurelisest- risoomsest lähivõrgustikust, teiselt poolt aga suuresti Sergei Pereslegini kõrgvaatelisele „Teistmoodi Organonile(Иной Органон)“,kus SMT metodoloogial on oma väärikas, aga mitte ülim ja kõikvõimas koht.
Selles kõrgvaates saab paradoksides mõtlemise tõsta Jussi, minu või kelle iganes peast akadeemik Vladimir Vernadski poolt välja pakutud Noosfääri või ehk veel parem kui meie oma Juri Lotmani Semiosfääri. Just selles sfääris, kusagil selle perifeerias on küpsemas uus mõtlemise tüüp – Mõtlemine 3.0 – mille tähtsaks elemendiks Pereslegini järgi on mõtlemine paradoksides (мышление-в-парадоксах) http://www.slideshare.net/lukoshka/ss-34556042
Müüt annab „millelegi“ mõtte (смысл) , loogika aga annab sellele „millelegi“ vormi. Paradoks kujutab endast artefakti , mis lahendab mõtte ja vormi vastuolu (semantika ja süntaksi vastuolu). Tõeline (истинный) paradoks on teadmise ja mitteteadmise segiaetud ( спутанное - segapuderlik M.Rauna järgi) olek.
Edasi lugemiseks palun lahkesti üle kolida Scribdi:
https://www.scribd.com/document/329535332/VIINAKUUKLUBIS-VAIMUVAGE-VAAGIMAS