10.märtsi klubiõhtust – üldiselt ja konkreetselt

[Valdo]

Märtsikuu üks nimesid meie rahvakalendris on helmekuu.
Heiastuse kohta ütleb ÕS, et see on tagasipeegeldus.
Helmekuu heiastused panin seekordse kirjatüki pealkirjaks sel põhjusel, et need kolm nädalat, mis meie märtsikuu klubiõhtust kohe mööda saavad, on mul käinud suurel määral mitte vaid selle viimase, vaid kõigi 22 senitoimunud klubiõhtu tagasipeegelduse tähe all. See tähendab, et ma mõtlesin päris palju selle üle, mil viisil ma olen neid meie igakuiseid teise teisipäeva õhtute kokkusaamisi siiamaani kajastanud. Sain kokku viis „viisi“:
1.Jutustav. Sel viisil kirja pandud lood on heietused. Kuigi võiks arvata, et mida pikem ja üksikasjalikum heietus on, seda objektiivsema pildi see toimunud sündmusest annab, on heietus ikka ja alati siiski vaid heietaja isiklik nägemus „tõestisündinud asjadest“. Sellest oli meil kunagi Aguga mõttevahetus talgujate foorumis – pärast seda, kui olime andnud üsna erinevad „pildid“ kaheksakümnendate aastate mõttetalgutest. Siis jõudsime arusaamisele, et meie „maalimispukid“ olid asunud erinevates kohtades.
2. Seletav. Seda viisi kasutab sündmuse kajastaja siis, kui ta üritab teistele midagi selgeks teha. Ta on kas ise midagi uut välja mõelnud, lugenud, avastanud või on seda teinud keegi vestlusringis osavõtnuist. Sel pinnal tekivad probleemid asjast arusaamisega, millest kaugeltki kõik ei pruugi laheneda koosistumise aja jooksul. Sündmuse kajastajal on hea võimalus hakata oma kirjatükis asju üle seletama, lisades oma seisukohtade kaitseks uusi argumente, rikastades neid tekstide ja viidetega teistelt autoritelt /autoriteetidelt. Nii sünnivad targutused vestlusringis kerkinud probleemide ümber. Siin lõhnab skolastika järele ja kumab lootus, et asju õigesti nimetades ja loogika reeglite järgi käitudes saab kõik asjad selgeks rääkida.
3. Ergastav. See on küll justkui „iseenesest“, st spontaanselt tekkiv seisund, tegelikult siiski millestki stimuleeritud. Mingist kellegi poolt öeldud sõnast, mõttekillust. Need ei pruugi sugugi olla vaid rõõmsa „ahhaa-elamusega“ seotud, vaid nii mõnigi kord ärritavad, tasakaalust välja viivad häiritused. Neist häiritustest, mõtete põrgatustest aga sünnivadki turgatused. Sündmusest kirjatükkide kokkupanijana on mul olnud rõõm talgujate klubiõhtute salvestusi uuesti kuulates ikka ja jälle läbi elada selle käigus sündivaid uusi („teist järku“) turgatusi.
4.Seostav . Seda esitusviisi oleks õigem nimetada alati esinevaks käsitlusviisiks, sest mingil määral ja mingil moel on see olemas igal meie klubiõhtul ja igas nende kajastustest . See on meie süsteemtegevuslik vaateviis elik paradigma . Siia kõlbab kenasti vanade kreeklaste visuaalne metafoor paradigmast kui vahendist, millega loov vaim Demiurg ehitab kaosest harmoonilist maailma. Eks nii ju ka meie, kes me eriti selgesti just oma kokkusaamiste käigus Jussi Vaba Mõtte Virtuaalklubis oleme oma ettekujutusi meie ühisest mõtteväljast ja meie ühisest paradigmast märkimisväärselt ümber kujundanud. Väga lihtsalt öeldes oleme staatilistelt tellingutelt liikunud dünaamilistele mükorisaalsetele põimitustele.
5. Reflekteeriv. Refleksiooni teema on talgujate ringis küll üks enim „läbitöötatud“ teemasid, jäädes samas ikka kuumaks ja igihaljaks. Piirdun siinkohal vaid vihjega, et eks seegi tekst kujuta enesest mingi astme refleksiooni ja pakun lihtsalt välja talgujate sõnavarasse selle kena maakeelse tagasipeegeldust tähistava sõna - heiastus.

Klubiõhtust viiel viisil
Tunnistan, et ei viinud läbi kõigi Scribdi laetud klubikoosolekute kajastuste https://www.scribd.com/collections/4278566/Talgujate-Klubi kontentanalüüsi, kuid arvan, et ei pane eriti mööda, kui väidan, et kui esialgu valitsesid neis kirjatükkides jutustav ja seletav viis, siis aja jooksul ilmusid sinna ja hakkasid rohkem kõlama ka järgmised „viisid“: ergastav alates turgatuste „teiste tuletiste“ ilmumisest neisse kirjatükkidesse, seostav seoses meie ühise mõttevälja ümbermõtestamisega keeruliste süsteemide kontekstis ja reflekteeriv ilmutas end eriti selgelt puhkudel, kus sai välja tuua sarnasusi või erisusi varem juhtunuga või välja tooduga.
Nagu tegelikus elus ikka, nii ka kõnesoleval juhul ei saa rääkida , et mingi konkreetse klubiõhtu kajastus oli „läbi viidud“ puhtalt ühel või teisel viisil. Hoolikal läbikatsumisel võib leida igas neist 22st klubiõhtu kajastustest midagi igast „viisist“. Aga et mitte jääda üldsõnaliseks, võtan allpool ette katse meie 10.märtsi klubiõhtut hakata kajastama nii, et üks teise järel tuleksid kõik viis esitusviisi. Kuigi põhimõtteliselt oleks võimalik välja pakkuda viis erinevat klubiõhtu „tervikesitust“, võtaks see mul päris palju aega ja läheks ka lugejale tüütuks. Sestap piirduksin allpool sellise „kompositsiooniga“, et alustan heietusega, aga ei räägi lugu lõpuni, vaid lähen üle targutusele, sealt turgatustele jne.
Aga selle „kompositsiooniga“ tutvumiseks palun üle kolida Scribdi:
https://www.scribd.com/doc/260572600/HELMEKUU-HEIASTUSED

[agu]

Mõni mõte protokolli mõiste kasutamise puhul.
Valdo kirjutab - teeme seda mõnusalt, ilma täpsustamata. St kõikemõistvalt, teisisõnu - metafooriliselt.
Mõnevõrra vastuoluline soovitus on see Valdol - kasutame protokolli mõistet aga ei hakka süvenema ega täpsustama.
See protokollijut on meil - nagu suhtlemisel kõikvõimsa ja kõikemõistva jumalaga. Jumal teab, näeb ja mõistab kõika aga kehtestame siiski induligentsid või menüüd, et millise patu eest kui suurt kompensatsiooni tuleb maksta.

Protokoll
Esmane seostub alaga, kus püütakse keerulisi nähtusi täpselt ja asjalikult kirjeldada - kriminalistikas. politsei uurija teeb protokolli, et kuidas asi tegelikut oli, mis asjaolud, mida tuvastati. Mäletan, kuidas Kõiv Madis kartis ametiasutusi - tuleb miilits ja teeb protokolli.
Diplomaatias ja muudel keerulistel inimeste alaadel kasutatakse ka protokolli.

Minu mõtet on inspireerinud kõige rohkem arvutiside kasutatavad protokollid.elektroonilises sides kasutatakse sadu protokolle,
ja kõiki neid ei tunne vist keegi. Üks wiki määratlus:

" Protokoll määrab
kasutatava veaavastuskoodi,
andmetihendusmeetodi ning
selle, kuidas saatev seade annab teada, et sõnumi edastamine on lõpetatud
ning kuidas vastuvõttev seade annab teada, et sõnum on edukalt vastu võetud."

Sideinsenerid kasutavad oma töös sadu protokolle ja leiutatakse üha juurde, tasemeid ja grupeerimisviisegi on palju.

Pereslegina ja VIR esitatud jutus torkas kohe silma, et selles ei käsitleta kodeerimisviise.
Kõige lihtsam protokollide täiendus koodide järgi:
1.silmast-silma, naturaalne suhlus
2."esimese kirjaoskuse vahendusel"
3. teine kirjaoskus või arvutiside - kõikvõimalikes variantides

Võiks ütelda - Pereslegina ja VIR jutt protokollidest on filosoofia.
asalik pit rakenduses hakkab tekkina konkreetnse kodeerimisviisi arvestamisel.

nüüd võiks (nalja pärast) küsida Talgujatelt - mis eeskuju annab eelpool toodud nelja faktoriline interneti inseneride määratlus silmast-silma rühmatöös või internetikoodis:

• millised veaavastusekoodid?
  
• millised andmetihendusmeetodid?
  
• koodid edastamise lõpust
  
• ja edukast vastuvõtust?

[Valdo]

Kommentaariks Agu kommentaarile märtsikuu klubi kajastusele https://docs.google.com/document/d/1Q-aGpJJACWEz6fxqESgLTqlR7SNm9tvbfI6NUofXjTA/edit?usp=sharing


Protokoll on tuletis kahest kreeka sõnast - proto, mis tähendab esimest, algset ja kolla, mis tähendab liimi. Protokoll oli kirjarullile, pärgamendirullile kleebitud leht, kust sai lugeda, kes, millal ja millest selles rullis on kirjutanud. Aja jooksul on sõna „protokoll“ saanud palju erinevaid tähendusi, millest kõige üldisemaks peetakse kultuurse suhtlemise/kommunikatsiooni reegleid, etiketti, kombeid, tavasid . Just see tähendus on protokollil Reduhini ja Jelena Pereslegina tekstides.
Mina kujutlen Jussi Vaba Mõtte Virtuaalklubi kui tuba, mille uksel on SININE KLEEPS. See tähendab, et selles toas kehtivad Sinise protokolli mängureeglid . See on Demiurgide - loovate jumalate - ruum, kes paradigma abil loovad kaosest korrastatud maailma. Neid ei kammitse hirm ainujumala ees. Nende kronotoobiks on pigem Platoni vabamõtlejaliku sümpoosioni kui keskaegsete skolastikute dispuudi „järeleaimamine“.
Kui otsida vastust küsimusele, millises kodeerimiskeeles käib ses Klubis jutt, siis on selleks kõige arhailisem keel – elav suuline „suust kõrva“ toimuv kõnelemine. Selles sümbolitekeeles kodeeritakse/dekodeeritakse objekte / tegevusi neile vastavateks sõnadeks ja vastupidi. Seda, juba arhailisele staadiumile omast mõtlemist kirjeldab Sergei Pereslegin oma TP „Haridus“ presentatsiooni http://www.slideshare.net/lukoshka/ss-46744749 slaidil nr.50 järgmiselt: suuline kõne, meeldejätmine, kuuldekujutlus (NB! Meenuta Jussi esseed kuuldekujutlusest!) , müüt (meenutame O.Genisaretski mütopoeetilist renessanssi ). Mõtlemise aluseks on MÄLU.
Agu arvutimaailmast saadud kogemus-(?)tarkuse järgi ei ole jumalate sinises protokollis saadav tarkus utilitaarne. Agu keeles : filosoofiat ei pane padaje, asjalikuks saab minna hallis protokollis: Sääl on ka Reduhinil selged koodid ja sertifikaadid ette nähtud . Signaalid annavad märku , kas sõnum läks veatult läbi, info pakitakse kindlal moel kokku ja jõuab kenasti saatjalt vastuvõtjani.
Kui ma nüüd üritan neid kahte protokolli omavahel, kasvõi nalja pärast, nagu Agu pakub, kokku panna, siis kujutan seda ette nii: Jumalad keeravad selle tabeli lehe toruks. Nagu omal ajal vene psühholoog Diana Bogojavlenskaja silindrilise malelaua katses. Siis hakkab tõesti nalja saama! Jumalate protokoll pole enam teistest kõrgemal ja masinad võivad ootamatult „selja tagant“ peale tulles neile 1:0 ära teha. Võib-olla see Raamatutsivilisatsioonilt Meediatsivilisatsioonile ülemineku revolutsioon just niimoodi juhtubki?
Aga küllap on demiurgid siiski võimelised ümber orienteeruma ? Mulle tundub, et Oleg Genisaretski kirjatükkidest kujutluspedagoogikast ja mütopoeetilisest renessansist leiab päris palju asjalikku, üsna põhjalikult reflekteeritut. Kuni selleni välja, et sellelt pinnalt on üles ehitatud täiesti konkreetseid psühhopraktikaid. Eks ka meie Harkovi sõber inseneriharidusega Vladimir Volovik ole end psühhopraktikuks ümber profileerinud.
Lõpetan oma repliigi väikese buketi tsitaatidega neist referaatidest , mille pealt mul ülaltoodud turgatused sündisid:
https://www.scribd.com/doc/119903956/Kujutlus-ja-reflekteeritud-mutopoetism
„Genisaretski pühendab selle artikli kujundlikkuse vaimlis-väärtuselistele omadustele, mis on vahetult seotud kujutluse süvastruktuuridega. Nende omaduste suur tähtsus avaldub tänapäeval mütopoeetilise traditsiooni reinstitutsionaliseerumises kaasaja kultuuri struktuurides. Autor väidab, et on tekkinud (становление) reflekteeritud mütopoetism ja sellele iseloomulikud kujutluse psühhopraktikad, mis tuginevad kujutletavate eluilmade ( воображаемый жизненный мир) väärtuseliste omaduste otsesele tunnistamisele (сознавание).“
https://docs.google.com/document/d/1sG41fVEmXZo-2uS1Z74WI90ySQK7pMqFhyLqGks3EnI/edit

Valdo: „Ühel 2007.aasta seminaril on O.Genisaretski ( Moskva Metodoloogiaringist võrsunud metodoloog, termini “transfessionaalsus” autor) võtnud muu hulgas kriitilise vaatluse alla SMT-metodoloogia kalduvuse „kuiva“ ainelis-loogilise lähenemise poole. ( Vt. O.Genisaretski Kujuteldav ainelisus ja kujuteldav tegevus: kujutluspedagoogika kohta http://www.procept.ru/publications/voobr_predm.htm ) . Ta esitab saalile retoorilise küsimuse: Kui te siin seminaril räägite hariduse metodologiseerimisest, siis millisest sõna „mõttetegevus“ prefiksi „mõtte-„ tähendusest te lähtute? Millisel määral olete te valmis mõistma seda laiendatult, mitte ainult diskursiivses (hard) tähenduses, vaid ka sümbolilises (soft) ja kujutluslik-meelelises (light) tähenduses? Ja ta lisab, et ka SMT metodoloogial baseeruvas pedagoogikas on senini ilmnenud teatav kollaps, mis ei lase seda light´i välja kiirguda.“
Agu:“Kui tärkav uue mõttekujund kas peas või jutus end esmakordselt ilmutab. See on elav ja sageli habras ning ajutine, sageli kohmakas ja heal juhul endast paremat pärijat leidev. See on nähtav ja mõistetav üsna vähestele arusaajatele või lausa üksikule, selle leidjale. marginaalne. Selliste sümbolite õpetus on veel loomata. Selline õpetuse kujundamine võiks olla üks talgutarkade tulevikuülesandeid. Foresichte. Mikita on kusagil oletanud, et selliste vastsündinud sümbolite õpetus saab olla ainult kaasaelav, mitte seletav, mitte teaduslik...“

[Sponsored content]