Maiklubi ja selle maiuspalad

**Valdo** Esm Juun 17, 2019 1:06 am

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 68. kokkusaamine
Millal? 14.mail 2019 kell 21.30 – 23.00
Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Margus, Mati, Ruuta ja Valdo
Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=d4f88035-5359-4d32-b2fc-5980d3b503b3

1. MAIUSPALAD

Maiklubi tegid meeldejäävaks neli mõttesähvatust elik meie kõnepruugis turgatust, mida eriti nüüd, pärast Märdimetsa kümnendat talgupäeva, võib liigitada mõttemängurite tõeliste maiuspalade menüüsse kuuluvaiks.

1.1. Mõttesuminad-üminad ja Joseph Jordania polüfoonia
1.2.Talgueufooria ja Mihaly Cziksentmihalyi „Voog“
1.3. Mikita mõttemängud ja Peter Sloterdijki „Sfäärid“
1.4. Eneseharija ja „Ööõppekava“

2. TOIMUNUST
Talgujate klubi teise traditsioonilise rubriigi – Kus käidud? Mida kuuldud-nähtud? – saab seekord kokku võtta kahe punkti all:
2.1.Visioonikonverents „Tark ja tegus Eesti 2035“
2.2.Sotsiaalteadlaste aastakonverents 2019 Tartus
1.1.Mõttesuminad-üminad ja Joseph Jordania polüfoonia
Selle turgatuse algmomendiks oli tegelikult Ene palve 22.aprillist meie näoraamatus, avitamaks teda inglise keelde ümber panna meid ja meie tegemisi märgitsevad sõnad – Talgurühm, Talgujad, Talguakadeemia jne. Ilmselt oli tema jäänud ja jäime ka meie jänni, üritades selleks lähtuda me seni ainsast iseloomustajast – mõttetalgute tõlkest Organisation Development Bee (lüh. ODB), mis kuidagi ei anna võimalust seda „beed“/ „mesilast“ siduda ei mõttetalgute tegijatega ega sellele omaste tegevustega. https://talgujad.forum.co.ee/t173-basic-description-of-the-method
Vaevalt sain aga selle Ene ärgitatud küsimuse uuesti maha hüüda jüripäeva Talguakadeemias, kui Ruutalt tuli kohe pakkumine hakata mõttetalgutel toimuvat iseloomustama ingliskeelse sõnaga „humming“. Levinuimaiks selle sõna vasteiks on „sumin“ ( mis ju ka rühmatöid kõrvalt jälgijale kohe kõrvu kostab) ja „ümin“. Aga sõnadele „hum“, „humming“, „hummer“ sünonüüme otsides leiab selliseid vasteid nagu „aktiivne, elav, hõivatud olema“, „energiline isik või asi“ jmt. Siit tugevnes Ruutal veelgi tunne, et „thought humming“ ja „mõttetalgud“ sobivad teineteisega päris kenasti. Sama meelt oli ka Ene, kes kohe selle „sumina“ oma „Pedagoogilise pensionäri pildiraamatu“ ingliskeelsesse tõlkesse sisse pani.
Suminale kui mõttetalgute mitteolemuslikule kaasilmingule sedavõrd suure rolli andmisest polnud sugugi vaimustatud Jüri, üks kolmest mõttetalgute ODBks tõlkimise kolmest autorist ( Ivar Dembovski, Jüri Ginter , Toomas Hansson). Aga ka tema mõistis, et sama alusetu oleks arvata, et „mesilane“ („bee“) oleks „suminast“ adekvaatsem vaste. Sama metafoorsed ju mõlemad, aga „ümin-sumin“ siiski sõnakasutuseks sobilikum – protsessi või tegevust väljendav ja igati paremini pööratav-käänatav. Sestap ka Jürilt mitte vastuhääl, vaid parema leidmiseni sellega soostumine.
Ometi andis „hummingul“ edasi guugeldamine päris hämmastavaid tulemusi selle toetuseks, et pole see sumin või ümin ühtigi vaid tegeliku, sisulise mõttetegevusega kaasnev mitteoluline kaasnähtus. Pigem vastupidi – Gruusiast pärit etnomusikoloogi Joseph Jorania (Jossip Džordania) järgi võib just meie hominiididest esivanemate kollektiivsest suminast/üminast olla üsna tõenäoselt saanud alguse homo sapiensi mitmehäälne muusika ja meie tänapäeva mõtlemise põhivahend - keel. Jordania, Joseph (2009). “Times to Fight and Times to Relax: Singing and Humming at the Beginnings of Human Evolutionary History”. Kadmos, 1, pp. 272-277. http://www.josephjordania.com/files/57-Times-to-fight-and-times-to-relax-Kadmos.pdfhttp://www.josephjordania.com/files/57-Times-to-fight-and-times-to-relax-Kadmos.pdf
Veelgi enam – neuroteaduse viimase aja saavutused annavad tunnistust sellest, et meie ajus toimuvad bioelektrilised võnkumised ei kujuta endast mitte automootori hääle laadseid monotoonseid ühetaolisi suminaid-üminaid, vaid tegemist on pigem muusikaga, milles aju erinevad osad otsivad-leiavad kokkukõlasid ja milles peitubki meie taipamise ja kiire õppimise võime saladus.https://www.newscientist.com/article/dn25746-our-humming-brains-help-us-learn-rapidly/

1.2.Talgueufooria ja Mihaly Cziksentmihalyi „Voog“
Selle turgatuse pesa paikneb taas ees- ja väljaspool maiklubi jututuba, kuigi on sealkõnelduga seotud. Selleks pesapaigaks on Talguakadeemia kevadsemestri loengutega paralleelselt talgujate eneste poolt Google Docsis kirjutatav dokument „TALGULOO ÜLESTÄHENDUSI 1979 – 2019. Esimesest füüsikaõpetajate päevast kuni Märdimetsa X töö- ja mõttetalguteni .TALGUJAD| TALGUAKADEEMIA | KEVADSEMESTER 2019“ https://docs.google.com/document/d/1oHM4Gl8mLXjzhIxq6TUcOUoEs8oS-c6Gk2R13v1fO50/edit Selle kommentaaris palus Ene Agul ühte tekstilõiku täiendada. Agu tegigi seda ja puudutas selles muuhulgas talgulise eufooria teemat, millele Ene omakorda reageeris kommentaariga, et siin oleks mõtet pöörduda positiivse psühholoogia esindaja Mihaly Cziksentmihalyi tööde poole, kus neid psüühilisi eriseisundeid, millesse ka mõttetalgute osalised võivad jõuda, on üsna põhjalikult kirjeldatud.

Tema 1990.aastal ilmavalgust näinud raamat „Flow“ on ka eesti keeles ilmunud, kuid kohutavalt ebaõnnestunult „kulgemiseks“ tõlgitud. Mitte üheski teises keeles, kus termin „flow“ on omakeelse vaste saanud (paljud, nt ka sakslased võtavad selle mõiste tõlkimata üle), pole seda samastatud kulgemisega, vaid alati kasutatud voolamist, voogamist (vene k. potok, soome virtauskogemus, hisp. flujo), uhkamist, hoovust väljendavaid sõnu. Voog, uhk või hoovus – need oleksid sõnad, mis eestlasel assotsieeruvad tunnetega, mis inimesest säärastel erilistel hetkedel üle käivad. Kui elus midagi erilist ei juhtu, just siis tavatsetakse öelda, et päevad kulgesid oma tavapärast rada. Füüsikaski kulgliikumine see kõige lihtsamini kirjeldatav liikumise viis.
Aga Flow, eks ole see ju sind endasse täielikult haarav uhk või voog:
1. Inimene on täielikult keskendunud tehtavale tegevusele.
2. Ekstaas – inimene tunneb, et ta on väljaspool igapäevaelu reaalsust.
3. Suur sisemine selgus – inimene teab, mida ta peab tegema, ja saab aru, millisel tasemel tal käimasolev tegevus läheb.
4. Teadmine, et tegevus on võimetekohane – inimene tajub, et tal on tegevuse sooritamiseks vajalikud oskused olemas.
5. Rahulikkus – inimene ei muretse enda pärast. Ta tunneb, et kasvab ego piiridest väljapoole.
6. Ajataju puudumine – inimene on täielikult keskendunud olevikule, tundide möödumine tundub minutite möödumisena.
7. Seesmine motivatsioon – tunnet tekitav tegevus on tasu iseeneses.
Muidugi ei too see küllalt ammune (Flow mõiste tõi M. Cziksentmihalyi sisse juba 1975.aastal) kirjeldus selgust selle süvamehhanismide kohta, mille kohta Agu on otsinud ja ka leidnud teavet ajukeemia valdkonnast (endorfiinide osa selles jmt). Ajusiseste protsesside kõrval olen mina pikka aega lootnud saada värskeid andmeid nö „ajudevaheliste ülekannete“ kohta sääraste kollektiivses mõtte- ja tundetegevuses saavutatavate seisundite tekkimisel. Peegelneuronite ja empaatia (tunde) seos on olnud üks selle valdkonna teadmisest. Kas ei viita punktis 1.1. esitatud andmed aju eri osade vahel toimivate „üminate“ (biolainete) mõjust kiirele õppimisele võimalusele, et need lained võivad ergastada ka vastavaid ajuosasid väljaspool konkreetset koljut, st toimida ka „samale lainele“ häälestuvate inimeste vahel? Kas ehk midagi sellist ei toimunud 1987. aasta augustis Helme talgutel „Inimese“ rühmas, kui korraga leidis aset üleüldine taipamine koos sellega kaasneva rõõmuröögatusega.

1.3. Mikita mõttemängud ja Peter Sloterdijki „Sfäärid“
Kolmanda turgatus lähtepunkti otsimiseks tuleks pöörduda 2017.aasta nääriaegahttps://www.scribd.com/document/337156438/KLIPIMEELNE-NAARIKLUBI, kui me selle perioodi rikkaliku raamatusaagi hulgas ka Moskva ülikooli filosoofilise antropoloogia kateedri juhataja Fjodor Girenoki äsjailmunud raamatu „Klipiline teadvus“ olime ette võtnud. Olgu siin meeldetuletuseks paar „klippi“ tollase klubiõhtu kajastusest:
„KLIPID SIIN JA KLIPID SÄÄL…. GIRENOKI KLIPID ja TALGUJATE TURGATUSED
Girenoki klipi ja Talgujate turgatuse ühisjooneks arvan, et mõlemad ehituvad idee (мысль) mõtet (смысл) avava metafoori või muu kujundi ümbere. Erinevus on selles, et Girenokil on ideegeneraatoriks tema enda eelnenud jutt. Tal sünnivad üha uued klipid nagu pärlid niidile või nagu anekdoodid, kus eelmine nali viib jutuvestja kohe järgmise nalja meenumisele. Meil, talgujatel, tulevad turgatused aga enamasti dialoogi pinnalt, kõneldud mõttekildudest. Loetud raamat või ajakiri või ajaleht, osaletud sündmus, kuulatud saade, meenutus eelmisest klubiõhtust, FB sõbra repliik, Talgujate teistes „tubades“ aetud jutud – kõik see avaneb järgneval läbikuulamisel kui järjekordne improvisatsioon, kui ainukordne heliteos nagu meie seda küllap tänu klubimeistrile ja tema poolt sissetoodud (sisendatavale) Kuuldekujutluse kujundile tavatseme enesele ette kujutada.
…… Fjodor Girenoki kujutluses paigutuvad klipid kui mustrilised riideribakesed lõpuks kauniks lapitekiks. Seda muidugi vaid juhul, kui jagub piisavalt vaba ruumi, et disaineril oleks vabadust riidelappidega mängida. „Klipiline mõtlemine on kreatiivne,“ – kirjutab Girenok - „aga kreatiivne mõtlemine ei saa olla süsteemne. See on pigem lapiline, fragmentaarne mõtlemine. Mida enam on seal tühimikke, seda enam on selles vabadusastmeid, liikuvust. Talle pole vaja loogilisi üleminekuid ühelt mõttefragmendilt teisele, vaid hoopis ootamatut „aga äkkit“, metafooride mängu“
Aga ta jääb selle lapiteki kujundiga jänni, kui staatikalt dünaamikasse minna tahab. Siis läheb tal kohe tarvis muusikalisi kujundeid. Oma raamatu 37.leheküljel kuulutab ta: „Mitte sõna, vaid rütm , mitte märk, vaid kujund loovad inimlike võimaluste horisondi maailmas. Keel tapab kujundi, märk hävitab rütmi ja meloodia.“ Ja siis astub Suure Tegijana lavale Vaikus.“
Kui maiklubi teise tunni üheksandal minutil Agu jutuliini Girenoki poolt kiidetava ja sageli viidatava saksa filosoofi Peter Sloterdijki triloogiale „Sfäärid“ keeras, ei osanud ma seda nime esmakordselt kuuldes Agu juttu meie konteksti viia. Praegu, kus mul mingi pilt selle huvitava mehe kahe ja poole tuhande leheküljelisest peateosest juba veidi ette hakkab tulema, hakkan ehk ka taipama, miks ta Girenokile meeldib, ja millega seoses Agu temaga lagedale tuli. Eks ju Sloterdijki mäng sfääri ja mulli kujundiga ole väljapääsuks Girenoki lapiteki kujundi staatilisusest. Tarvitses mul vaid lugeda Sloterdijki triloogia kolmanda osa pealkirja „Sphären III – Schäume, Plurale Sphärologie“ (Sfäärid III – Vahud,Pluraalne sfäroloogia),kui hetkega küütles silme ees üks meie kateedrist alguse saanud Teadusteatri lemmiknumbreid - seebivahus „dünaamitsevad“ laetud seebimullid. Milline tore hüpe tardunudmustriliselt lapitekilt seebivahu vikerkaarevärvides veiklevasse võluilma!
Ka sai mõistetavaks Agu tahtmine sellest just siin ja praegu rääkida, st ajal, mil meile üha selgemaks saamas, et Valgustuajast pihta hakanud „tõsiteaduslikkuse“ asemele/kõrvale on tulnud aeg elule ja maailmale „teistviisi“ lähenemiseks. Nende „teistviisi“ asjadele lähenema hakkajate seast tõi Agu taas välja meie kauaaegse sümpaatia Valdur Mikita loomingus täheldatava „käekirja muutuse“, omamoodi srateegilise pöörde mängus publikuga. Minu järjekordse katse peale asju mitte kavalalt ette planeeritud mängukäikude, vaid muutunud oludest tingitud „koevolutsioonina“ kujutada, oli Agul vastuargumendiks tuua Mikita Keelemängude raamat 2000. aastast, mille läbitöötatuse aste viitavat Agu meelest juba tollal Mikitale omasele põhjalikule ettemõtlusele. Seevastu Ruuta, tuginedes muljetele mullu sügisel Sännas korraldatud kohtumisest Valdur Mikitaga, kaldub ka uskuma tema kinnitust, et ta pigem kükitaks vähina kivi all kui avalikkuses „revolutsiooni teeks“. Pigem on praegune aeg , kus kaalukeele kaldumine ühele või teisele poole võib viia kohutavate tagajärgedeni, olla põhjuseks või põhjenduseks, et säärased tundlikud tüübid nagu sünesteet elik mitmiktajur Mikita jt ei saa lihtsalt vaiki olla, vaid nagu kanaarilinnud gaasises kaevanduses on määratud ähvardavast ohust märku andma. Oma isiklikust minevikukogemusest tikub siin vägisi pähe analoogia minu tudengi- ja aspirandiaja uurimisobjektidega – luminofooridega, mis silmale nähtamatu infrapunase kiirguse toimel nähtavas spektriosas sähvatavad, andes sellega võimaluse ohuallikat (nt soojust kirgavat raketti) märgata ja tabada.

1.4. Eneseharija ja „Ööõppekava“

Maiklubi neljanda turgatuse seose kauge 1987.aasta talgutega Helmes tõi Agu lagedale kohe selle mõtteliini algul: Ta rääkis oma kohtumisest ühe noore mehega, kes kaebas, et üritades internetis ilmutatavaid tarku õppekavasid ja -programme enese iseseisva harimise eesmärgil kasutatavaiks mõtestada, ei suutnud ta neis peituvat loogikat mõista ja mõtet tabada. Ja noorele mehele omase ägedusega ollagi ta nende koostajaid kukkunud süüdistama raha kokkuajamises mõttetute abrakadabrade koostamise eest.
Siit sündiski Agul küsimus Enele, Jürile ja teistele haridussfääris veel tegutsevaile talgujaile, et kas äkki polegi ka siin viga mitte protestija küündimatuses, vaid samamoodi kui Helmes tänu seal kaasa löönud koolipoiste rühmatöö ettekandest selgus – tarkade õppekavade koostajate ja nende järgi õppima pidajate loogikate erinevuses. Midagi samasugust nagu siis tabasime: füüsikaprofessori kui asjast kõrgelt üle käija loogika järgi ehitatud õppeaine pole koolis füüsikaga esmakordselt kohtuva lapse loogikas teps mitte loogiline.
Klubiõhtul staažika õppejõu ja koolmeistri mätta otsast Agu probleemi hakkinud Ene sai juba samal ööl hakkama lähenemisnurga talguliseks pööramisega, millele kohe ka Jüri positiivselt reageeris.
Kajastuse kogu teksti koos piltidega vt
https://www.scribd.com/document/413549868/MAIKLUBI-MAIUSPALAD