9.MAI KLUBIÕHTUL

[Valdo]

IHALUSVALUMEENUTUS
Maailma
kõigest hoolimata
püüda muuta
küll juba ette teades
kõik saab hoopis muuks
kui seks mis ihkasid
ja samas suuta
algpõhimõtetele
 jääda truuks

Seda Jussi  metafoori endast läbi lastes heiastusid  kohe  Valdur Mikita  raamatuis  parvedena siia-sinna  lendlevad  turgatuslinnud (sääraselt  on Mikita  kujutanud  eesti filosoofiat) ja  Kaljo Põllu  kodalased. Seega häälestas Jussi metafoor mind  valelike  vastu  ratsionaalse mõistuse  relvade teritamise asemel  pöörduma  tagasi, alguse  poole, kus, nagu me oma kolmandal  klubiõhtul https://www.scribd.com/document/161646379/ALGUSES-OLI
 2013.a. augustis tõdesime, et ALGUSES oli küll SÕNA, sellest veel  rohkem alguse poole aga leidsime  EMOTSIOONI, veel enne seda  TUNDMISE,  veel-veel algsemast  algusest  aga  RÜTMI.
Hans Guido von Bülow ( 1830 - 1894): Im Anfang war der Rhytmus - Alguses oli rütm.
Selle „tähendamissõna“ tõi talgujate (õigemini eeltalgujate) mõttevälja Juss oma aspirandiaastail 1972 -1975. Ma ei mäleta, millal see täpselt oli. Millalgi siis, kui käis uurimismetoodika väljatöötamine. Seega „umbes täpselt“ nelikümmend aastat tagasi. Miks see lause mulle toona eriti hinge läks, s.t. tänases sõnastuses „tundeväljas sähvatas“? Olin tollal oma loodusfilosoofilistes mõtisklustes jõudnud ka ise selle adumiseni, kui tähtsat rolli elu „saamisel ja jäämisel“ mängib rütm, elupulss (Lebenspulse), nagu von Bülow seda iseloomustas.  
https://talgujad.forum.co.ee/t402-kolmanda-klubiohtu-kuuldekujutlustest
Kui ma   jürikuu klubi  kajastust kokku pannes  selle  nostalgilise  alatooni  ära tabasin,  jõudsin  nostalgia  sõnal guugeldades  prantsuse  filosoofi  Maurice  Halbwachsi  töödeni kollektiivsest  mälust http://magazines.russ.ru/nz/2005/2/ha2.html
Üks tema  artikli  kirjakoht  sai  lisatud  ka  Talguakadeemia  õppematerjali: https://docs.google.com/presentation/d/1YfkOnxcQ_Zv7SZdHkUKikvYhQ3SskhEy1W1QHv0b1ic/edit?usp=sharing

1925.aastal, mil Maurice Halbwachs oma  tööd kollektiivsest  mälust  kirjutas,  oli ta sunnitud tõdema, et  grupilisest mälust  ei  kõneldud tollal  isegi  metafooriliselt mitte. Halbwachs, kelle töid on XXI sajandil  üha enam hakatud hindama, pakkus välja   võimaluse, et meie mälestustel on kaks   erinevat  teed: need kas avaldavad end konkreetse inimese ümber, kes käsitleb neid  omaenese vaatepunktist, või siis jagunevad väiksema või suurema kogukonna vahel, saades selle (kogukonna)  osaliseks kujutiseks. Teiste sõnadega, inimesele on kättesaadavad kaks  mälutüüpi. Kuid sõltuvalt sellest, kummaga neist ta end seostab, asetab ta end kahele täiesti erinevale  ja isegi vastandlikule positsioonile.
Edasi järgnevad  Halbwachsil  väga huvitavad mõttearendused  individuaalse ja grupilise  mälu teineteisega läbipõimumistest, väga toredad  seigad tema enese  elust, mis illustreerivad   seoseid  isiklike elamuste ja ajaloosündmuste   vahel. Selles töös on taas  tabada seda  päris elava konkreetse inimese,  tema lähikonna  ja  suure ajaloo  kokkukõlamise  võlu, mida minu arvates  väga  selgesti on  kaasa  elanud  Agu  lugedes Pomerantsi või  Fokinat.
Ka allpool esitatud katkend Halbwachsi   artiklist  peaks pakkuma  äratundmisrõõme mõeldes Talgujatele  kui  kollektiivset mälu omavale  grupile.
Maurice Halbwachs (1877 – 1945)  „Kollektiivne ja ajalooline mälu“ (1925):
Need, kes kirjutavad ajalugu  ja pööravad tähelepanu  esmajoones  muutustele ja erinevustele , mõistavad, et üleminekuteks peab  toimuma  rida muutuseid, milliseid ajalugu  tajub vaid nende kogumis ( nagu integraalarvutuses) või kui lõpptulemust. Selline on ajaloo vaatepunkt, kuna ta vaatleb gruppe väljastpoolt ja hõlmab küllalt pikka aega. Kollektiivne mälu, vastupidi, on seestpoolt vaadeldav grupp ja aja vältel, mis ei ületa inimese keskmist eluiga  või väga sageli  palju lühemat aega.  Ta esitab  grupile  tema enese kujundit, mis küll muidugi hargneb ajas , kuivõrd  jutt on  grupi enese minevikust, ometi  sellisel viisil, et ta tunneb enese ära  üksteist välja vahetavates piltides. Kollektiivne mälu – see on sarnasuste pilt , mis  loomulikult kujutab enesele ette, et grupp jääb, ja jääb ühesuguseks, kuna ta sihib oma vaate  grupile, muutusid aga grupi suhted ja kontaktid teistega. Kuivõrd grupp on ikka see ja sama, on tarvis, et muutused oleksid  silmanähtavad: muutused , st grupis aset leidnud sündmused  muunduvad ise sarnasusteks  - nende roll seisneb selles, et  erinevatest külgedest  näidata  ühesugust  sisu – grupi enese  erinevaid fundamentaalseid jooni.
Kuhu   võiks    nostalgiline pööre  meid praeguses  „tõejärgses  ajas“  viia?  
Vene filosoof Jevgeni  Novikov (s.1983), on noore mehe südikusega  ette võtnud  katse välja  tuua, milleks  nostalgia kui selline hää võiks olla http://www.proza.ru/2006/12/26-176
Kontsentraadi  tema leitust  panin   Google docsi  ülalviidatud  slaidikomplekti, aga toon ära ka siin:  
Akad. A.Gusseinov. Moralistid ammutavad ideaale minevikust
Nostalgia eetiline mõte, selle roll kõlbeliste otsuste tegemisel
Nostalgia – kõlbeline refleksioon
Nostalgial on positiivne roll inimese ja ühiskonna elus:
• Soodustab Minuisesuse/Meieisesuse (identiteedi ) kinnistumist
• Tugevdab sidet varasemate eluetappidega, “juurtega”
• Kujundab eetilisi ideaale, säilitab minevikuväärtusi,
tagab traditsioonide kestmist
• Lepitab ühiskondlikus  teadvuses mineviku olevikuga
• Stabiliseerib oponentide suhteid vaidlustes  (ühise mineviku kaudu murrab suhtlusbarjääre)
Enne asumist  maiklubi  kolmanda teema  kajastamise kallale on küllap tarvis üle korrata, et   kogu see aeg, kui ma  seda Ihalusvalumeenutuse  peatükki  kirjutasin,  kaasnesid sellega  turgatused, et   kõik see on väga tugevalt  seotud  Valdur Mikita  raamatute ja  Agu  etnoaktivismi  käsitlustega  tema ExInimese blogis   http://exinimene.blogspot.com.ee/ . Milles need seosed ja sidemed konkreetselt  väljenduvad  ja  kuidas nad  toimida võiksid või peaksid, seda ma praegu  sõnades välja  öelda  ei oska.  Tean, et Agu on  arendanud hüstereesi  ideed  minevikuväärtuste taaselustamisel (taastamisvägi peaks olema vägevam  kui  algne  loomisvägi). Aga  siin  tõuseb tänapäeval   väe suuruse ja suuna  probleemi kõrvale, ette või   taha  maiklubis   seitsmendiku  arutlusajast  nõudnud





VAIMU JA VÕIMU LUGU JA VÄGI
Ka siis kui lausa hõõgvel rauaga
peaks hing su ihu läbi katsuma
ei  või see enne temast lahti lasta
kui taltund vaim su tegu õnnistab


Vaimu ja võimu vahekorra  teemaga  lõpeb  meie Talguakadeemia   esimene „kursus“. Käesoleva kirjatüki  esimesel  joonisel  reprodutseeritud  teemade maatriksil   on ta sõnastatud  küll kui „Võimu väestamine“, kuigi  kohe  meistriklassi õppeplaani  koostamisel   mõtlesin  selle lõppu küsimärgi.  
Kui  Maiklubis   Markole  tänavuste  Märdimetsa  töö- ja mõttetalgutele  pakutavat  võimalikku arutlusteemat  ( Vaim  ja Võim)   veidi  lahti rääkisin, tegi    Ene  sellesse hetke väga  sobiliku  nostalgilise pöörde, tuletades meelde  möödunud sajandi  kuuekümnendate aastate lõpus  laineid löönud  akadeemik Gustav Naani  selleteemalisi  kirjutisi ja esinemisi Eestis ja Moskvas.
GUSTAV NAAN. Võim ja vaim. Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas . Looming 1969/12, lk. 1856-1872, 1875-1878. https://gnaan.wordpress.com/2010/03/12/voim-ja-vaim/
See artikkel  peaks  ka noorematele talgujatele  olema huvitav lugeda, hoolimata sellest, et ajastuomaselt on  selles  vaimu ja võimu  ja nende  kandjaid   käsitletud  klassiühiskonna taustal  ja  vaid  toonasele   „pahelisele kapitalismimaailmale“ omasena.
Siia  juurde on hea lisada  toona  juba aktiivselt Eestis  toimetava  väliseestlasest  ajakirjaniku,  hiljem Arnold Rüütli  välisnõunikuna tegutsenud Hellar Grabbi (s.1929)  lakoonilise, aga samas asja tuuma täpselt tabava hinnangu  Naani  ettekandele  Kirjanike majas  1986.aastal:    

„Naan rääkis, et bürokraatia poolt surutakse teadusele, kunstile ja kirjandusele peale õpetlik ja standardne funktsioon, mis on vastuolus nende ülesande ja olemusega. Teadus aga, samuti ka kunst ja kirjandus, saavutab suuremaid tulemusi, kui ta ei ole elulähedane, vaid abstraktne. Neid mõtteid esitades ehitas Naan küberneetilised, geneetilised ja tundeelulised mudelid intelligentsi ja bürokraatia funktsioonide jaoks. Seda kuulates oli Grabbi hämmastunud lektori sellisest ebastandardsest ja edumeelsest mõttelennust.[64] Hellar Grabbi Kirjnika majas Naan 1968
Et mitte  Märdimetsal loodetavasti  lahti minevat arutelu „kinni rääkida“,  teen siinkohal   maiklubi kajastuses  peatuse. Seni kajastamata jäänud neli  teemat , mis tol maiõhtul  võtsid enda alla  kolmandiku kahest arutelutunnist,  luban  ette võtta  nii, et  nende kajastus ikka  nädalakese enne  järgmist klubiõhtut  teie   e-postkastidesse  jõuab.

Seekord on lugu selline, et kes soovib  ka klubiõhtut kajastava kirjatüki ALGUST lugeda, klikkigu  siia:

https://www.scribd.com/document/348492823/Maiklubi-Toe-Ja-Vae-jarjest-1

[Valdo]

Meeldetuletuseks:  Maiklubi kajastuse  esimeses osas  käsitlesime  kolme  teemat, mille arutamine  hõivas kaks kolmandiku  klubiõhtust: https://www.scrib+d.com/document/348492823/Maiklubi-Toe-Ja-Vae-jarjest-1
Teises osas  võtan ette  neli teemat, mille arutamisele kulus  kokku  1/3  kahetunnisest  klubiõhtust:
https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=a2274ce5-4312-4956-8bd9-a5c0aaca5d0a
1. Koolitajate koolitus (Salvestuse 3.min – 11.min)
3.  Jaan Valsiner psühholoogiast, psühholoogidest ja nende vahenditest (28.min – 36.min)
4.  Inimeste pöörded pöördelisesl ajas ( 36.min – 47.min)
7.  Holistiline mõõde ( 1h32min – 1h43min)

Aga selle kajastuse  kirjutamisele  avaldasid  päris suurt mõju ka vahepeal  aset leidnud  sündmused -  20.mai  Märdimetsa VIII töö- ja mõttetalgud  ning  kaks „kolmikkohtumist internetis“: 25. mail  ja 1.juunil , kus Agu  kutsutud kolmandaks vestluskaaslaseks  oli  Pjotr Mihhailovitš Koroljov  Komi-Permi  piirkonna keskusest Kudõmkarist.
Pjotr  kohtus  Štšedrovitskiga     1984.aasta   jaanuaris ja hakkas sellest ajast osalema  orgtegevuslike  mängude korraldamises.  Agu sai Pjotriga sõbraks   Jekaterinburgi   Navigatsija foorumi vahendusel  neli aastat tagasi. Seejärel olen ka  mina   Agu initsiatiivil  temaga  varem  mõned korrad  Skype´is  kohtunud. Küll aga  on mulle  näoraamatu  vahendusel  andnud  palju   mõttematerjali  Pjotri toimetatav  tema enda ja teiste  autorite  artikleid  ja raamatuid  koondav  Studia Korolevae . Nagu  kohe veendute, kehtib öeldu   ka käesoleva kirjatüki  suhtes.
Nii nagu esimeseski osas, ei  järgi ma ka selles  kajastuses  teemade  ajalist järgnevust, vaid  võtan  need seekord ette  lausa  tagurpidi pööratutena. Miks neid sedapidi „õigem“  on reastada?  Loodan, et   kui olete  selle kirjatüki  läbi lugenud, jääte minuga nõusse, et   säärasel ümberpaigutusel  asetuvad teemad  üksteise suhtes  sobivamasse loogilisse ritta.
HOLISTILINE MÕÕDE

Talguakadeemia  meistriklassis   pakkus Ene  Avatuskerilaua  kavandamise käigus välja idee, et lisaks  meie kolmemõõtmelisele  põhiraamistikule  (aineline,  psühholoogiline ja sotsiaalne / kontseptuaalne, strateegiline, keskkondlik  ja muud sellised 3x3 maatriksid)  oleks mõttekas juurde võtta neljas  - holistiline mõõde.  
Avatuskerilaua  IV osas „Teine vaade Umweltkorrusele“ https://docs.google.com/presentation/d/1YfkOnxcQ_Zv7SZdHkUKikvYhQ3SskhEy1W1QHv0b1ic/edit#slide=id.p34
panin ette  siduda  holistlik  ja  inimlik    mõõde omavahel selliselt,  nagu seda on teinud  Universumi antropokosmilise   mudeli arendajad E.Morin, G.Bateson, V.Aršinov
https://www.scribd.com/document/338397329/Teel-kommunikatiivsele-solidaarsuse-Ja-altruismi-Universumile

Maiklubis  tõstis aga  klubimeister Juss   „holistika“ teema lahtirääkimise vajaduse taas päevakorda  ja  sai  Enelt  nõusoleku, et ta teeb  Märdimetsal    sellest meile ettekande.  
Ja nii saigi seekordsete Märdimetsa  talgute  mõttetöise osa aluseks  Ene ettekanne  „ Maatriksid-mudelid ja holistlikkus“:  
https://talgujad.forum.co.ee/t487-mardimetsa-viii-too-ja-mottetalgud
https://docs.google.com/presentation/d/15N13mCcRcb3gWZ38r1MmrOMHImMoVQuyvaZPa6n5z90/edit#slide=id.p4
Ene ettekande   preambulaks oli   kosmoloogide  jõudmine tõdemuseni, et  Universum  on vastupidiselt  teadlaste varasematele  ettekujutustele  meie jaoks  põhiliselt „üks tume maa“: Vaid  mõni protsent ainest ja  energiast  on  meile „nähtavad“. Ja sestap on alust loota, et  meid ootavad ees  tohutud  muutused meie senistes arusaamades  „maailmast ja sellest, mis seal sees leida on.“  
Siin  tulebki  see koht, kus  „Studia  Korolevae“  mul aitab  Ene ettekandele täiendust  pakkuda.  Koroljovilt leidsin viite  kosmoloog Lev Markovitš  Gindilise  raamatule  „Teaduslik ja metateaduslik teadmine“  ja artiklile „Teadus sajandite piiril – väljakutsed ja probleemid“
Гиндилис Лев Миронович .Научное и метанаучное знание. – М.: Дельфис, 2012. – 576 с.
http://cyberleninka.ru/article/n/nauka-na-rubezhe-vekov-vyzovy-i-problemy
Актуальные вопросы развития науки и образования в едином поле Культуры (Материалы 7-й Международной научно-практической конференции). Севастополь: Изд-во «СевНТУ», 2006. С. 57–72
See eakas  ja  põhjalik  tähetark ennustab nagu Enegi, et tänapäeva teaduse piirialadel, mis lahutavad teda  Tundmatust, Mittetunnetatust, on tekkimas  Uue Teadmise, Uue Teadusliku Paradigma  võrsed.
 L.Gindilis toob  selle kohta näiteid  füüsikalise  teadmise alalt:
1. Füüsikaline vaakum  kui  Peene Maailma piir:  Füüsikalise maailma primaarseks  mateeriaks on plasma . Ometi pole see viimane  meile tuntud  mateeria gradatsioon. Füüsikaline Universum  tekib vaakumist.  Vaakum pole tühjus, vaid eriline  mateeria olek. Vaakumit võib kujutada kui mateeria piirolekut, mis eraldab  füüsikalist reaalsust  tema piiride taga asuvate  nn peente energiate  maailmadest
2.Teadmiste integratsioon. Tendents põhimõistete ja teooriate integratsioonile, püüd nelja vastasmõju (elektromagnetilise, nõrga, tugeva ja gravitatsioonilise) ühendamisele läbi  ühtse universaalse  füüsikalise vastasmõju (Superühenduse teooria) nõuab mitmemõõtmelise ruumi sisseviimist, mis omakorda peaks olema „täidetud“  kaasaja teadusele tundmatute mateeria vormidega.
3. Globaalne evolutsionism. Otsustav moment: Maailma paisumine ja kosmoloogiline teooria  Universumi evolutsioonist  tervikuna. Evolutsioonifenomeni universaalsus. NB! Ka evolutsiooniprotsessid ise evolutsioneeruvad,  sealt küsimus Kosmilisest Mõistusest ja tema rollist  Universumi evolutsioonis.
4.Antroopsusprintsiip  -   Universumi  tähtsaimatel „globaalsetel“ omadustel  tervikuna, mitte  üksikosadel,  on  seos  elu  ja   tunnetava subjekti  tekkimisega.
5.Kosmilised hierarhiad. Maaväliste tsivilisatsioonide otsingud  (SETI)  on ajendanud  käsitlema  kõrgelt arenenud tsivilisatsioonide  loomingulisi võimalusi. Globaalne evolutsionism, antroopsusprintsiip ja maavälise mõistuse  otsingud võimaldavad  eri külgedest  läheneda  ettekujutusele  kosmose ehitajate  hierarhia  olemasolust (Roerichi Elava Eetika õpetuse alusele) .

  Ene ettekande  põhiline mõte ja väärtus  väljendub  aga  minu meelest selles, kui  ilusti ta  viib läbi pöörded  maailmakõiksuselt  kasvatusfilosoofiale  ja sealt  inimesele  -   tema   „pärisvajaduseni“ – olla inimlik.
   Olla inimlik, see tähendab  olla teadlik  oma tegudes, nende tagajärgedes, olla süüdiv, olla südametunnistusega.
   Olla inimlik   tähendab  olla vajalik inimesele. Homo homini opus est!  
NB! See ei ole  sama, mis olla  vajalik mutrike  tänapäeva tsivilisatsiooni megamasinas!
  Olla inimlik tähendab olla sõbralikus ühenduses  teiste inimestega.
Sedaviisi  „reaaliast“ alustades ja „humanitaariaga“  lõpetades  oskas Ene meisterlikult kokku viia  Kosmose ja Inimese, tuues seejuures oskuslikult välja eelmise  talgujate  aasta  „holistlikkuse ilmingud.“  

Lõpuni saab  seda kirjatükki lugeda Scribdist:
https://www.scribd.com/document/350504411/Maiklubi-Toe-Ja-Vae-Jarjest-2-Holistiline-Moode