Talgujate jürikuu klubiõhtu järelmõtteid

[Valdo]

• Küllap paljuski Ukraina sündmustest ajendatuna tõusid just jürikuu klubiõhtul päevakorda küsimused tegelikust ja vaid näivast olukorrast, tõelisest sõbrast, õigest eestlasest, õigel või valel poolel olemisest (poolte valiku tähtsusest ja võimalikkusest) inimeste tegelikest vajadustes ja mõttetute asjade tagaajamisest, süsteemtegevusliku metodoloogia ja sellel rajanevate kollektiivse mõttetegevuse vormide ( ODI ja mõttetalgute) loodetavast väest ja tegelikust võimust tänase keerulise maailma ees seisvate probleemide lahendamisel.
• Enamuse jaoks, kes me siin Vaba Mõtte Virtuaalklubis kord kuus kokku saame, on koos tegutsetud aeg mõõdetav aastakümnetega ( Juss, Ene, Agu, Mati, Jüri, Valdo, Viktoria). Ka Margusel täitub tänavu detsembris kümme aastat tema esimesest mõttetalgulisest rotaatorikogemusest. Vaid Maarja on täitsa uustulnuk.
• Me armastame kinnitada, et meid seob nende pikkade aastate jooksul kõige laiemas tähenduses mõistetud ühine mõtteväli. Mullu 26.augustil kommenteerides Jurmalas lõppenud Moskva metodoloogide suvekooli ja seal tõstatatud SMT metodoloogia remondi kava, heitsin foorumis talgujate ringi küsimuse ka meie mõttevälja remondi vajalikkusest, pidades eelkõige silmas vajadust uue pilguga üle ja ehk ka ümber vaadata pikka aega „raudkindlaiks“ hinnatavaid talgujate baastekste. https://talgujad.forum.co.ee/t403-mottevali-tahab-remontimist
• Sellele järgnes päris elav diskussioon väljade remondi võimalikkusest üldse ja meie mõttevälja remondi vajalikkusest. Remondi kõrval tulid kaalumisele reset, reboot, reformatsioon (ümber „formattimine“?). Kujunes ja arenes arusaam mõttevälja dünaamilisest loomusest. Väljalisele lähenemisele lisandus ruumiline ja sealt jõudsime väärtusruumikujunduse juurde (vt mu scribdis kollektsiooni „Mõtteväli“ http://www.scribd.com/collections/4353698/MOTTEVALI ).
• Jürikuu klubiõhtul aga hakkasin kuidagi sisemiselt eriti selgesti tajuma, et neist ühise mõttevälja „jõujoontest“ ei pruugi meie kooshoidmiseks ja ühes tegutsemiseks piisata, kui aeg elik „ajastu“ meie ette TÕELISED EKSISTENTSIAALSED KÜSIMUSED ette viskab. Kui muutuvad ebaolulisteks nii paljudki meile seni õudselt tähtsatena tundunud ja lausa tülli ajanud erimeelsused mõistete ja kontseptsioonide mõistmisel või raskused üksmeele saavutamisel sellest, mida me kõik peaksime ühtmoodi mõistma.
• Jah, ka kergesti kõiki noogutama panev tõdemus, et targutamise asemel peaksime mõtlema, mida teha: Kas see äkki pole üks meie järjekordne targutus, kui kriitiliselt üle vaadata, mitu protsenti meie viimasel ajal mõeldust on võimalik üle kanda lahtrisse „Mõeldud - tehtud“?
• Võib-olla peaksime lõpetama enese hindamise (suuresti ju vanadel mälestustel tuginevalt) toimekateks tegutsejateks ja hindamagi end ümber näiteks vilgasteks vaatlejateks või arukateks arvajateks. Ka selliseid on vaja. Tuletagem meelde kasvõi S.Pereslegini siirast kahetsust, et Mõtlemise 2 tekkimisel ja arenemisel jäi puudu skolastikuist ja sestap tõstatamatagi küsimus teadusliku meetodi piiridest.Ainult et kas me seda tahame? Või pateetiliselt küsides: Kas sellised on tõelised talgujad?
• Jürikuu klubiõhtul rõõmustas just meie „noorema osa“ selge orientatsioon mitte lasta end petta fabritseeritud tõdedest, tegelike olukordade ja suhete tahtlikest moonutustest ja ahvatlevatest pseudovajadustest. Mulle tundub, et just siit edasi minnes, võimalikkuse ja tegelikkuse (Hegel: Kõik tegelik on mõistlik) klassikaliselt käsitluselt Deleuze´i „käesolu“ ja „väesolu“( Deleuze’i mõistetes virtuel = väesolu ja actuel = käesolu) käsitlusele üle minnes, saavad kokku Hegeli peal üles kasvanud vanad ja postmodernistliku võrguühiskonna filosoofiasse sündinud noored.


Jürikuu klubiõhtu kokkuvõtte täielikku teksti vt.
http://www.scribd.com/doc/221867613/UMBERHINDAMISKLUBI