Vene aknast ja Põhja vaimust

[Valdo]

40 kuud tagasi kohtasin üle mitme aja vana talguhunti Agu Visselit ja kutsusin teda kaasa lööma mõttetalguveteranide rühmas 1.mai 2009 suurtel mõttetalgutel (Avatud Ruumis). Eks me muidugi häälestasime end vanade mõttetalgutraditsioonide taaselustamisele vabas Eestis. Hakkasime sel teemal ka meile vahetama. 18.aprillil 2009, kirjutas Agu: „Meie läände pärani lahtilöödud aknast liigub mõlemas suunas igasugust, nagu paras keeris ja see hajub ning keskmistub kuhugi. Tulemuseks enesepettus või ei üldse midagi. Idasuunalisel aknal on tundlikumad eksperdijõud. Sealt võib tulla muidugi igasugust häda ka, aga sealt kaudu jõudvat maailmapeegeldust on lihtsam sortida, filtreerida, kasutada. Umbes nii nagu Eesti on suutnud matti võtta Vene maavarade transiidilt, peaks eesti vaim suutma ära kasutada vene vaimueksperte.“
See kiri tuli mulle meelde nüüd, seoses augusti algusest pihta hakanud ühise platvormi ehitamisega laialdaseks rahvusvaheliseks asjalikuks suhtlemiseks ja koostööks. Ma tõlgin siin meelega sõna „delovoje“ (деловое) „asjalikuks“, kuigi selle sõna üldlevinud vaste on „äriline“. Saanud Uurali infoagentuuri peadirektorilt, saidi „RusBusinessNews“ loojalt Vadim Dõninilt ettepaneku hakata Uurali ja Eesti esindajate koostöös „ehitama rahvusvahelise ärisuhtluse platsi“ ( nii sain ma esialgu aru sõnade ühendist „площадка международного делового общения“), kerkisid mu vaimusilma meie ettevõtlusega seotud institutsioonid ja võtmefiguurid. Osutus aga, et Vadim unistab hoopis sellise võrgustiku (virtuaalse ja reaalse) rajamisest, mis võimaldaks asjalikku, vastutustundliku kogemuse positsioonilt lähtuvat, avatud ja tulemusrikast suhtlemist erinevate riikide inimeste vahel, mis ühtlasi aitaks kaasa rahvusvaheliste pingete leevendamisele, üksteise mittemõistmise ja vastastikuse usaldamatuse vähendamisele. Ja tõepoolest, Vadimil on õigus, kui ta väidab, et internet on küll avanud võimaluse vabaks infovahetuseks, kuid napib kohti, kus saaks suhelda ja koostoimida, üksteisele lähenemise teel liikuda koostöö poole. Sedalaadi laialdasema ühistegevuse algkäivitit otsides jäime pidama Põhjala teemal. Teatavasti on Jekaterinburg suure ja majanduslikult võimsa potentsiaaliga Uurali föderaalringkonna pealinn, mille põhjapiiril asub maailma ainuke polaarjoonetagune linn Salehard. Eesti on end alati tundnud kuuluvat Euroopa põhjamaade hulka. Ka hingelt oleme end üle sajandi määratlenud Põhjamaa lasteks. Sestap tundsin end vastutustundliku enesemääratlejana, kui nõustusin Vadimi ettepanekuga hakata sündmustiku moderaatoriks ( pigem siiski fasilitaatoriks), mida hakkame ellu äratama ümber märksõna „Северное Сообщество“. Kuivõrd juba esimese vaimustuse järel leitud sõnapaari üle jõudsime üksmeelel, et siin ei ole määravalt ühendavaks mitte niivõrd territoorium, kuivõrd mentaliteet, vaimsus, siis püüdlengi edaspidi selle poole, et meie kokkusaamisi hakkaks ühendama Põhja Vaim.

[agu]

Tuleb meelde, et olen tõesti ühes kirjas Valdole niimoodi kujunditega mänginud.

Lisan nüüd natuke tausta, et miks tookord niiviisi sai kirjutatud.
Millegipärast sattusin ma tookord sageli seltskondadesse, kus hasartselt nn vene probleemi ümber targutati. Eesti meedias niisama korrutati vene asja ümber. Aasta kultuuritegelasteks kuulutati vene ajaloo ja NLKP ajaloo teema tundjad. Mulle oli see igav ja tüütu, et enamus analüüsikatseid kerib ennast vene temaatikasse ja jääb sinna. Samas oli interneti teel võimalik kätte saada eesti omadest märksa sisukamat ja mitmepalgelisemat venekeelset materjali. Sellise kogemuse põhjal pidasin vajalikuks oma kartust Valdo kui talgukoja eestvõtjaga jagada.
Takkajärgi tunnistades - MinuEesti avatud ruumi seltskondades minu kardetud primitiivsusega erilist probleemi polnud, ei meie kojas ega mujal.
Talgujate kolm aastat on möödunud kahtlemata väga sisukalt, huvitavalt, ja seesmiselt rikastavalt. Lausa eriline etapp elus.
Paradoks on see, et nende kolm aasta tulemusena on minu ellu tulnud üsna palju nn "mittetalgujalikku", ümbritsevatele ja lähedastele inimestele arusaamatut, elukauget. Võiks öelda, et mu oma viga - toona kulutasin vist mina ise kõige rohkem aega konstruktiivse kontakti otsimisele läbi "ida akna".
Seepärast pean ma praegu endale tähtsaks jääda Talgujate esialgsete püüdluste, lähitoime juurde. Püüaks neid kogemusi ja pilguteravust, mis Talgujate seltsis saadud, rakendada siinsamas. Ma usun, et netokraatlikus globaalses külas võiks Talgujate kogemusel olla veel olulisem loov tähendus inimeste lähiruumi jaoks kui varem oskasime oletada.
Ma oskan praegu varasemast paremini märgata nefleksiooni puudumist või ühekülgsust, reaalse inimese tähelepanemise moondumist TV või kirjasõnakummardamiseks siinsamas Eestimaal, käejala juures ja veel mitmeid asju. Seepärast püüan ma senisest rohkem kaasa rääkida lokaalsetes tegemistes.