Kuidas mõttetalgud arenesid?

[Jüri Ginter]

Kilde mõttetalgute arengust

Mõttetalgute arengu aluseks on olnud osalejate arutelud pärast mõttetalgute toimumist. Kuna kõigil polnud siis võimalik nendel aruteludel osaleda, siis üritan meenutada olulisemaid kilde sellest arutelust, mis mõjutasid mõttetalgute meetodi arengut. Loodan, et see aitab meetodi olemusest paremini aru saada.

Alguses osalesin siis veel organisatsioonilis- tegevuslikus mängus (edaspidi mõttetalgud) tavalise rühmaliikmena. Korraldajate esindajad käisid rühmast rühma vaatamas, kuidas rühmad töötavad (see on tavaline sellelaadsete meetodite juures ka praegu). Mõttetalgute järgsel arutelul juhtusin tähelepanu, et selline kõrvalise inimese liitumine rühma katkestab loomuliku arutelu kulgemise. Rühma liikmed ootavad, et korraldaja ütleks, kas nad on õigel teel jms. Sageli ei suutnud korraldajad ka end tagasi hoida ning sekkusid rühma arutellu. Kuna rühma enesemääramine oli veel vähene, siis sageli rühm loobus oma senisest arenguloogikast ning võttis üle korraldaja seisukohad. Õnneks said korraldajad sellest probleemist aru ning edaspidi oli iga rühma kohta eraldi korraldaja, kes oli kogu aeg rühmas ja osales pidevalt arutelus.

Mõttetalgute algul öeldi korraldajate poolt välja teema ja igaks rühmatööks olid korraldajate poolt ette valmistatud teemad. Sageli juhtus aga nii, et rühmas arutati eelkõige seda, mis osalejatele oli huvitav. Kui arutelu aeg hakkas otsa saama, siis tuletati meelde, et oli ka mingi teema ning püüti siis seostada senine arutelu etteantud teemaga või räägiti veidi aega ka etteantud teemal ning tehti siis selle kohta ettekanne. Korraldajad andsid rühmadele aga hinnangu nende poolt antud teemast lähtuvalt. Kuna see hinnang ei kajastanud tegelikku arutelu käiku ning probleem ei olnud mitte selles, et osalejad ei saanud aru korraldajatest, vaid korraldajad ei saanud aru osalejatest, siis hiljem loobuti teemade etteandmisest ning iga rühm otsustas ise, mida ta arutab ja mille kohta ettekande teeb. Korraldajate ülesanne oli nüüd püüda aru saada, millest on jutt ja kui ei saa aru, siis küsida. See aitas teemad paremini avada, kuna üldjuhul osalejad ise algul ei söanda küsimusi esitada, kuigi korraldajate või teiste osalejate jutt jääb neile arusaamatuks.

Eriti huvitavaks kujunevad mõttetalgud siis, kui rühmad alustavad erineva loogikaga, ühed kirjeldavad olukorda, teised räägivad sellest, millist olukorda nad soovivad, kolmandad panevad kirja tegevused, mida on vaja teha. Üldistungil teadvustatakse, et on olemas erinevad vaatenurgad ning soovitud olukorra kirjeldajad hakkavad tundma huvi ka tegeliku olukorra vastu, et oma soove korrigeerida jne.

Projekt
Ühel Käärikul toimunud mõttetalgute olid veel teemad päevade kaupa ette kirjutajad. Viimase päeva ülesandeks oli projekteerimine. Kuna osalejateks olid ehitusinsenerid, siis tahtsid nad kohe projekteerima hakata, kuigi teema ei olnud majade projekteerimine, vaid küla sotsiaalne areng. Sellest ajast alates oleme püüdnud arvestada osalejate eripära.

Samuti Käärikul toimunud mõttetalgutel oli korraldajate poolt planeeritud viimaseks päevaks iseregulatsioon. Mõttetalguid pidid juhtima osalejad ise ning korraldajad läksid meie juurest minema. Hilisemas arutelus juhtisin ma korraldajate tähelepanu sellele, et ka korraldajad on ressurss ning nende lahkumisega jäime me kokkuvõttes vaesemaks. Edaspidi on juhtumise ülevõtmised toimunud nii, et korraldajad osalevad edasi aruteludes juba uutes rollides.

Kui ma alustasin mõttetalgutel rühmajuhi rollis, siis oli meil võimalus lindistada rühmas toimunud arutelu lindimagnetofonile. Kuulates hiljem rühma arutelu, märkasin, et rühmaliikmete roll oli väga erinev, osa inimesi rääkis väga palju, kuid rühma ettekandesse ei jõudnud sellest midagi. Samas võis olla rühmas olla inimesi, kes ütlesid kokku kaks-kolm lauset, kuid just nendest lausetest tehti rühma ettekanne. Sellest kujunes välja mitu põhimõtet, millest edaspidi kinni pidada.

Pidev kirjapanek
Osalesin ka organisatsioonilis-tegevuslikul mängul Kaliningradis. Selleks ajaks olid mõttetalgud oma algsest variandist oluliselt erinevaks kujunenud, Kaliningradis toimusid need aga oma esialgse mudeli kohaselt. Olime kolmekesi rühmas ja meil oli väga asjalik arutelu. Siis aga tuli rühma üks korraldajate esindaja ja hakkas iga meie sõna kohe skeemile kirja panema. Õnneks saime kiiresti aru, et selline tegevus pärssis meie arutelu ning ilmselt oli üks minu rühmakaaslasi piisavalt mõjukas ekspert Moskvast ning me lihtsalt ajasime korraldajate esindaja oma rühmast välja. Korraldajate tunnustuseks tuleb rõhutada, et mingeid sanktsioone sellele ei järgnenud, pigem vastupidi. Kui paljude rühmade ettekannete kallal korraldajad õiendasid, et need ei vastanud teemale, siis meie ettekanded võeti hästi vastu.

Teine korrus
Pärnus APN pansionaadis toimus rühmatöö kahekokkuselistes tubades. Ühe sellise arutelu ajal oli rühm alumisel korrusel, üks rühmaliige aga teisel korrusel pikali sängis. Võib arvata, et osa rühmakaaslasi olid tema peale esialgu isegi solvunud. Veidi aega enne rühmatöö lõppu tuli ta aga teiselt korruselt alla ja visandas paberile skeemi, mis võttis väga hästi kokku kogu rühma arutelu.

Veteran I
Üks rühmajuht tuli minu kui mõttetalgute juhi poole murega, et tal oli rühmas üks mees, kes ühtegi sõna kaasa ei rääkinud, kuid kirjutas kogu aja. Samas soovis see mees teha rühma nimel ettekande. Õnneks ma teadsin, et see mees oli varem mõttetalgutel osalenud ja oskas selle tõttu paremini väärtustada rühmatöös räägitut. Teised rääkisid ilma märkmeid tegemata. Rahustasin rühmajuhi maha ning pärast ta veendus ka ise, et ettekanne oli väga asjalik.

Veteran II
Mõttetalgute veteranidega on ka probleeme. Nad ei teadvusta, et mõttetalgud arenevad pidevalt ja kui nad mõne aja pärast jälle mõttetalgutele satuvad, siis algul nad ei kuula sissejuhatavat juttu, kuna arvavad, et nad juba teavad, mis toimuma hakkab ja hakkavad tegutsema oma eelneva kogemuse põhjal. Seepärast on oluline eelnevalt küsida, kas osalejad on varem mõttetalgutel osalenud ning kui jah, siis millistel.

Tabel
Paljude meetodite puhul seisneb rühmatöö etteantud küsimustel vastamises või isegi tabeli täitmises. Seda juhtub aegajalt ka mõttetalgutel, kui rühm mõtleb endale välja tabel, mille iga lahtrit on vaja tingimata täita. Üldjuhul on selline tegevus aga mahavisatud aeg ning saadud tulemust pole võimalik edasi arendada ning ära kasutada. Sellepärast peaksid rühmajuhid õigeaegselt rühma tähelepanu juhtima sellele, kui rühmal tekib idee järjekordset tabelit koostada. Üheks võimaluseks on selgitada, et elu on palju keerulisem, kui seda on võimalik kirjeldada kahemõõtmelisel tabelil.

Õiekesed
Mõnikord juhtub ka seda, et rühm esitab väga tabava kujundi käsitletava teema kohta. Kui korraldajad neid selle eest kiidavad, siis võib juhtuda, et järgmisel päeval jäävad nad selle sama kujundi juurde ning hakkavad näiteks puule õiekesi või käbisid juurde joonistama vms

Kujund ahistab
Juhtub ka seda, et arutuse käigul võetakse kasutusele kujund, mis esimesel pilgul on väga atraktiivne, kui kujutatav nähtus ei vasta sellele kujundile. On oht, et elu hakatakse suruma kujundi alla selle asemel, et otsida paremat kujundit. Sobiva kujundi otsimine on väga inspireeriv protsess, mille käigus arutuse all olevat nähtust analüüsitakse erinevatest aspektidest ja katsetatakse erinevaid mudeleis selle kirjeldamiseks.

Teater
Mitmepäevaste mõttetalgute ajal tuleb osalejate vaba aeg sisustada nii, et nad ei saaks mõelda mõttetalgute teemadel, vaid lülitaksid end täielikult välja. Selleks sobib laulmine, tantsimine, sport vms. Heaks võimaluseks on ka teater. Sel juhul võib näha, kuidas teatris kogetu seotakse arutuse all oleva temaatikaga ning kasutataks näiteid teatrist, mis olid kõigile osalejatele arusaadavad.

Soft porno
“Vabanemise” perioodil oli suur huvi ka erootiliste filmide vastu. Meie praktika kohaselt see aga ennast ei õigustanud, kuna osalejad ei saanud rahulikult magada. Võibolla oleks lahenduseks see, kui igal osalejal oleks omaette ruum, kuis siis meil sellist võimalust ei olnud.

Väljalülitamine
Traditsioonilised vaba aja sisustamised söökide, alkoholi jm mõttetalgutele ei sobi, sest lauas räägitakse samadel teemadel edasi, keegi aga ei tee märkmeid ning arutelust ei tehta ka kokkuvõtet. Selle tagajärjel on järgmisel päeval inimesed tülpinud ning neil on tunne, et kõigest on juba räägitud.

Vajaduste konspekt
Kursuste raames toimunud mõttetalgutel tekkis kord probleem, et ühele osalejale tuli meelde, et loengus oli räägitud, millised on inimesed vajadused, kuid talle meenus vaid viis vajadust kuuest. See jäi teda pidevalt häirima, kuigi küsisin, et kas ta ise pole inimene, et ta oma vajadusi ei tea. Sellelaadsete probleemide vältimiseks peaks igas rühmas olema võimalikult palju teemakohast informatsiooni. Elu näitab, et sel juhul seda informatsiooni ei kasutata, kuid informatsiooni puudumine ei ahista arutelu.

Koolituse ring
Ühe rühmatöö tulemuseks oli ettekanne, mis koosnes neljast sõnast: vajadus, huvi, koolitus, praktika. Üks korraldajatest oli avalikult nördinud, kuidas võib nii kesise tulemusega ettekannet teha. Seetõttu pidime järgmisel päeval lahti kirjutama, et koolituse aluseks on vajadus, koolitus saab võimalikuks, kui õpilasel on huvi õppida ning koolitusest on kasu siis, kui seda saab praktikas kasutada. Kasutan seda ringi juba paarkümmend aastas koolituse teema käsitlemisel ülikoolis ning ei ole seni leidnud ligilähedaseltki nii terviklikku koolituse seostamist eluga.

Algaja rühmajuhi muretu elu
Algaja rühmajuht ei oska märgata rühmas tekkivaid pingeid. Seetõttu on tüüpiline, et esimesel päeval arutame pingesituatsioone rühmades, kus on kogenud rühmajuht ning need rühmad töötavad väga hästi mõttetalgute lõpuni. Algaja rühmajuhi rühmas pinged aga süvenevad ning talgute juhi ülesandeks on teisel või kolmandal päeval sinna appi minna.

Midagi ootamatut
Mõttetalgud on enamusele osalejatele uus kogemus. Üks talguline ütles lõpetamisel, et oli väga huvitav ja vajalik, kuid ei oska kuidagi kodus naisele selgitada, mida me ikkagi kolm päeva tegime. Samas on mõtetalgud korda läinud siis, kui lõpus osalejad ütlevad, et see oli nende jaoks midagi ootamatut, mida nad ei osanud tahta.

Konkurentide kartus
Mõttetalgutesse suhtumine võib olla väga erinev. Üks väga tuntud ettevõtte juht jättis mõttetalgutel kaaslastele mulje, et kogu see arutelu on mõttetu, samas oma ettevõttes kasutas ta väga palju arutusel olnud ideedest.

Omaenese tarkus
Üks ettevõtte juht sattus mõttetalgute vormist nii vaimustusse, et otsustas ka oma ettevõttes mõttetalgud korraldada. Esimesel katsel kukkusid mõttetalgud aga läbi, sest ta ei osanud neid ise juhtida. Teisele katsele kutsus ta meid korraldajateks ning mõttetalgud õnnestusid.

Teemad on vaja plakatil esitada
Praktika näitab, et kui rühmas arutatu on plakatil ja ettekandes kajastatud, siis selle juurde enam tagasi ei tulda, vaid eelnevale toetudes minnakse edasi. Ühel mõttetalgul, kus jätkas sama rühm samas koosseisus, mis eelmistel mõttetalgutel, algas arutelu aga teemast, mida eelmistel mõttetalgutel küll arutati, kuid mille kohta ei tehtud ettekannet. Selline tagasitulek varem arutatud teemade juurde sama mõttetalgu piires on tavaline.

Olulisem jäetakse välja ütlemata
Kui osalejad omandavad juba mõttetalgute olemuse, siis võib juhtuda, et ettekande tegija jätab oma ettekandes meelega mõne aspekti käsitlemata, et seda käsitleda küsimustele vastates ja sellega rohkem tähelepanu tõmmata.

Rühmajuht ja teema
Algaja rühmajuhi puhul on parem, kui ta arutuse all olevast teemast midagi ei tea, sest on oht, et ta hakkab muidu rühmale selgitama, kuidas asjad on ja peavad olema. Kogenud rühmajuht suudab end tagasi hoida ning osaleb arutelus võrdväärse partnerina rikastades arutelu vajadusel oma teadmiste ja kogemustega.

Hall rühm
Mõttetalgutel on raske, kuid huvitav olla rühmas, kus kõik on “suured” isiksused. Tuleb meelde rühm, kelle liikmeid ma varem ei teadnud, kuid kelle eest rühmakaaslased mind juba ette hoiatasid. Tõepoolest kulus meil vähemalt päev omavaheliste jõujoonte paikapanemiseks. Samas on see rühm mulle jäänud meelde sellega, et kõigi selle rühma liikmetega tegime pikka aega tulemuslikku koostööd ka peale mõttetalgute lõppu. Tuleb tunnistada, et teist sellist rühma ei ole olnud, kus kõigi rühmaliikmetega oleks jätkunud koostöö (ega kõigi inimestega korraga vist jõuakski koostööd teha)

Dissidentide rühm
Mõttetalgutel kehtib reegel, et osalejad peaksid osalema algusest lõpuni. Kui keegi tuleb juurde, siis üldjuhul tähendab see seda, et talle tuleb kõik see üle rääkida, mida varem on arutatud ning sellele kulub rohkem aega, kuna esialgsel arutamisel. Kui keegi lahkub, siis jääb rühmas täitmata tema senine roll ning rollide ümberjagamine võtab aega ning vähendab rühma efektiivsust. Selle tõttu oleme moodustanud eraldi dissidentide rühma inimestest, kes ei saa algusest lõpuni osaleda. Kuna see on kõige raskem rühm, siis jääb see üldjuhul talgujuhi või mõne kogenud talgujuhi vedada. On juhtunud ka seda, et inimesed pole dissidentide rühmast ära läinudki, kuigi neil oli see kavatsus. Samas lisab dissidentide rühm mõttetalgutele vürtsi, kuna ta töötab teistest rühmadest erineva rütmi alusel. Selles rühmas on eriti oluline enesemääramine, sest see tuleb iga kord uuesti läbi teha kõigi poolt, kui keegi lahkub või juurde tuleb,

Tulemuste väärtustamine
Mõttetalgutele nagu igale teisele aktiivõppemeetodile on omane, et osalejad ei oska väärtustada tulemusi. Olin just lõpetanud oma väitekirja sotsiaalse arengu teemadel, kui osalesin mõttetalgutel, mille teemaks oli sotsiaalne areng. Arutuse all oli palju uudseid mõtteid, mida polnud tolleaegses teaduslikus kirjanduses veel avaldatud, kuid osalevad väitsid hinnangus mõttetalgute lõpus, et oli küll väga huvitav ja väga vajalik, kuid uusi teadmisi nad mõttetalgutelt ei saanud. Nad mõtlesid selle ise koos välja, sealhulgas ka selle valdkonna eksperdid.

Video
Kunagi olin dilemma ees. Kui teised ostsid oma perele esimese auto, siis mina ostsin videokaamera. Sellele oli suur osa mõttetalgute meetodi arengus. Lisaks üldistungile jäädvustasime ka rühmatöid, et neid hiljem koos analüüsida. Ühe rühmaga vaatasime üle kogu oma eelmise rühmatöö video. Tegemist oli õpetajatega ning nad hindasid sellist eneseanalüüsi meetodit väga kõrgelt. Minu “isiklik rekord” selles valdkonnas on juhtum, kus ma analüüsi ajal ütlesin ühele osalejale, et ta ütles arutelu käigus midagi. Tema väitis, et ta ei öelnud. Alles kolmanda videokorduse aja märkas ta, et ta tõepoolsest ütles nii, nagu ma alguses väitsin.

Füüsika ei õpeta loogikat
Füüsika õpetamise mõttetalgutel osalesid ka õpilased. Helme kutsekeskkoolis toimunud arutelul väitsid Helme Kutsekeskkooli õpilastest koosneva rühma esindajad, et füüsika on küll väga vajalik ja huvitav aine, kuid ei ole üldse loogiline. Õpetajad olid seni olnud arvamusel, et just füüsika aitab õpilastel omandada ka loogika reeglid. Õnneks ei hakatud õpilasi süüdistama, vaid saadi aru, et õpikud lähtuvad seni koostajate loogikast. Akadeemikule on aga õpiku koostamise ajal palju rohkem teada, kui põhikooli õpilasele, kes selle õpiku alusel õppima asub. Ka hiljem olen tihti kogenud näiteid, kus õpikuid „katsetatakse“ vastava eriala üliõpilaste, mitte aga vastava klassi õpilaste peal.