MAAILMA VEEREKESE PÄÄL

[Valdo]

Istse maailma veerekese peale
Kaie maailma kavaluisi

Viimasel ajal tundub mulle, et istungi maailma veerekese pääl ja kaengi maailma saladusi. Nood aga pagevad mul eest ära ja see, mis alles eile oli päris selge, on tänaseks võtnud uduse kuju , udusemad pildid aga päris laiali jooksmas.
Üks selline selgest uduseks saanud värk on refleksioon, millest juba Scribdis kirjutasin.
Teine sama kõva mõttepöörak paistab tulevat seoses sellega, et sattusin oma nina toppima keeruliste süsteemide käsitlustesse. Siit sadas mõtteväljale selline ports „sugestiivseid märke“, et neis orienteerumiseks ja ehk ka talgujate teeotsale juhatamiseks tõotab tulla päris põnev kirjutamissuvi. Kirjutamata aga jätta ei saa või ei tohi, sest varem kas talgujate foorumis või sellest aastast põhiliselt Scribdis laiali laotatud „mõistete või teemade käsitlused“ saab „veerekese päält“ kiigates sättida päris kenasti kokku kõlama.
Sedasi see vist siin veerekese pääl ongi, et miski jookseb muudkui laiali, aga miski ikka kokkupoole kah.
E simene kokkupoole jooksmise koht, millest selle suve pikemat sarja alustada tahaks, käib kolme koolkonna kohta, kes „maailma kavalustest“ kolmel erineval moel pilti ette püüavad saada. Endale ise sellest aru andmata olen nende kolme „moodu“ vahel võnkunud küll. Eks see käi ju küllap paljudel meie hulgast sarnaselt : leiad mingi huvitava mõtte, viite kusagilt juhuslikust artiklist, viimasel ajal ka foorumeist, logidest, näoraamatuist vms ja sealt edasi liikudes ja süvenedes leiadki, et see toetab sinu mõttekäike, arendab neid edasi , on just see, mida sinagi õigeks pead.
Hiljem selgub, et seda rada edasi sammudes oled sattunud ….noh, näiteks konstruktivistide laagrisse.
Päris harvad on juhud, kus keegi oleks nagu sinu eest suure töö ära teinud ja sa leiad oma pilla-palla olevatele kirjatükkidele lihtsa ja funktsionaalse „raamatukapi“, kus igal riiulil lühike propedeutiline sisukirjeldus juba ees ootamas koos põhjendusega, miks see või teine jutt sust sellesse riiulisse kuulub.
Selliseks kingituseke osutus 1965.aastal Artsahis sündinud armeenia süstemoloogi Rachya Arzumanyani „Kaose veer“. Artsah ehk Päikeseline aed on koht, mis meil tuntud aserbaidžaani keelse nime kaudu - Karabahh ehk Must mets. Rachya Arzumanyan on nagu suur osa armeenia intelligentsist, saanud oma hariduse Venemaal, väitekirja kaitsnud Sankt-Peterburgis. Praegu õpetab ta Artsahi ülikoolis, olles ühtlasi infotehnoloogia ja rahvusliku julgeoleku probleemide ekspert.
600 lehekülge paks „Kaose veer“ on omapärane raamat. Midagi sellest omapärast avaneb läbi tema alapealkirja: Keeruline mõtlemine ja võrk..
Siit tekib ehk juba aimdus, miks järgnevad leheküljed võiksid talgujale huvi pakkuda. Oleme ju juba algusest saati, st oma kolmkümmend aastat end määratlenud kui keeruliste probleemide lahendajaid. Keerulised süsteemid kuni isearenevateni välja on just meie tegevusväli. Samuti oleme järjest enam pühendunud enese käsitlemisele võrguühiskonna liikmetena.
Kuid Rachya Arzumanyan on oma raamatu tiitlisse kirjutanud veel kolmandagi sisu avava lõigu: mittelineaarsuse paradigma
Selle paradigma järjekindlateks järgijateks on talgujad kahtlemata olnud. Kõige selgemalt on see avaldunud meie arengukäsitluses, kus pidevalt on tulnud piike murda nendega, kes ka mistahes kvantitatiivseid kasve arengu pähe esitama kipuvad.
Kuid selle raamatu tiitellehel on veel üks lõiguke , sedapuhku viimane : ...ja XXI sajandi julgeolekukeskkond
Need neli viiendikku raamatust, kus autor esineb kui kaasaja sõjateaduse ekspert, on mul kavatsus küll talgujatele mõeldud „käsiraamatust“ välja jätta. Ometi ei tähenda see, et talgujatele maailma, Euroopa, meie regiooni või kodu-Eesti julgeolek korda ei lähe. Tõsi küll, me pole (välja arvatud mullusügisene Jekaternburgi ODI-9) otseselt julgeoleku termineis esinenud. Küll aga on meil kogunenud päris kopsakas komplekt kirjatükke katastroofilisest mõtlemisest, sellest, mil määral võib kaasaega iseloomustada kui katastroofide ajastut ning mängu kohast ja rollist tänapäeval.
Ja selle sissejuhatuse võikski lõpetada raamatu pealkirja täieliku esitlusega_
Rachya Arzumanyan. KAOSE VEER. Keeruline mõtlemine ja võrk: mittelineaarsuse paradigma ja XXI sajandi julgeolekukeskkond. Moskva : Regnum, 2012
Рачья Арзуманян
Кромка Хаоса. Сложное мышление и сеть: парадигма не-
линейности и среда безопасности XXI века. М.: Издатель-
ский Дом «Регнум», 2012. 600

Raamatu esiotsa referaati (8 lehekülge pikk) saab lugeda scribdis: http://www.scribd.com/doc/146509958/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-Esimene-ots

[Valdo]

Neljandale lõigule Rachya Arzumanyani raamatu „Kaose veer“ refereeringust tahaks panna alapealkirjaks „Karjakoera juhtimisteooria“. Sedavõrd rabav on lugeda, kuidas tark karjapeni lambakarja ajamisel toimib selliselt, justkui oleks tal „käpas“ keerulistest adaptiivsetest süsteemidest ülekäimise skeemid. Koos inimese parima sõbraga oleme jõudnud kaose veerel toimuvate protsesside adumisele: kindlast ja selgepiirilisest maailmast (nii inimlik on igatsus harmoonia ja tasakaalu, kindlustunde ja julgeoleku järele), komplitseeritusse ja sealt sinna täitsa keerulisse – sellesse staadiumisse või piirkonda, kus areng oma tõelist nägu näitab.


Sotsiaalsed süsteemid keeruliste adaptiivsete süsteemide prismas
1.Keeruliste adaptiivsete süsteemide teooria
Keeruliste süsteemide keerukuse kohta on tänapäeval hulganisti erinevaid definitsioone. Kõige enam on aga aja jooksul hakatud rääkima keerulistest süsteemidest kui iseorganiseeruvaist ja adaptiivseist (1).
Uus ajalooline etapp keerukuse ja mittelineaarsuse uurimises on seostatav 1984.aastal USAs Santa Fe Instituudi rajamisega, kus multidistsiplinaarne koostöö tõsteti esiplaanile selleks, et mõista ühiseid teemasid, mis kerkivad esile loomulikes, kunstlikes ja sotsiaalsetes süsteemides ( küllap viimase puhul mõeldakse eelmise kahe „segasüsteeme“ –V.R.) (2).
Võimalik, et oma uue „vindi“ eristamiseks interdistsiplinaarsete uurimuste spiraalil, tegi Santa Fe Instituut valiku terminil „keerulised adaptiivsed süsteemid“ (KAS), mida üks selle asutajaid füüsik Murray Gell-Mann määratles kui süsteeme, mis „saavad informatsiooni oma keskkonnast ja vastastoimest sellega , identifitseerides seaduspärasusi (süsteemsust) informatsioonis, vaadates neid seaduspärasusi mingi skeemi või mudeli raamides ja toimides reaalses maailmas antud skeemi alusel“ (3).
KAS teooria on seega , olles loomulikuks süsteemuuringute etapiks, tähtsaks sotsiaalsete süsteemide ja organisatsioonide kirjeldamise instrumendiks (4).
Atribuut „keerulised“ (complex – lad „cum plexus“ – läbipõimunud, seostatud) on kutsutud kajastama antud süsteemide kvalitatiivse erinevuse fakti ja võimatust neid taandada lihtsamaiks, näiteks komplitseeritud süsteemideks. „Komplitseeritud“ tuleb ladinakeelsest „cum pliare“ – „kuhjatud“. Seega tähendab „komplitseeritud“ eesti keeles „keeruliseks aetud“ elik „keerukustatud“ (5).
Komplitseeritud süsteemide näitena toob R.Arzumanyan kõik neli traditsioonilise arvutisüsteemi põlvkonda.
Referaadi kogu teksti saab lugeda Scribdis:
http://www.scribd.com/doc/156500050/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-4-Keeruliste-adaptiivsete-susteemide-teooriast

[agu]

Leidsin sest raamatust oma-arust huvitava joonise, aga süvenedes ei saa hästi aru. Originaal peaks olema Richardson, The Hegemony of the Physical Sciences.
Aga ei leidnud, ei avanenud mitu sellise nimega faili.

X teljel on mõlemas otsas nooled?
Vasakul ääres on tehnoloogial mingi leviku miinimum?
Skachok ponimanii - kas see on see hüpe, mida keerulise maailma käsitlus juurde annab, võrreldes varasemaga?
Passivnoje otsekanije?



Tundub, et toimetamise vead...

[Valdo]

Ma sain selle noore füüsikadoktori Kurt Richardsoni internetist kätte küll. See pilt, millest Agu räägib, on toodud päris pikas (39 lk) ja huvitavas 2005.aastal ilmunud töös:
The hegemony of the physical sciences: an exploration in complexity thinking Kurt Richardson*
Institute for the Study of Coherence and Emergence, 395 Central Street, Mansfield, MA 02048, USA
Available online 29 January 2005
http://kurtrichardson.com/Publications/Living_chapter.pdf
Niipalju kui mina aru sain, on sellel üritatud esitada mingi kvalitatiivne pilt sellest, kuidas jagunevad uurijate tööd /eri valdkondade uurimused , kui eristada kolme „stabiliteedi“ piirkonda, kus ühes otsas on täitsa stabiilsed süsteemid ja teises täitsa ebastabiilsed. Autori arvates/väitel on suurima huvi teeninud selle esimese diapasooni keskpaika langevad süsteemid. Vormistusele üle võib siin tõesti norida. Asja parandaks ühe vertikaaljoone juurde kujutamine, võimaliku variandina selle jaotuse maksimumi kohale. Siis jääksid vasakule süsteemid, mis vasakule suunatud noole suunas aina stabiilsemad on ja paremale muudkui ebastabiilsemaks muutuvad. Aga küsimusi jääb ikka üles palju. Ja hea, kui klubissegi jagub.

[Valdo]

Viies lõik Rachya Arzumanyani raamatu „Kaose veer“ refereeringust viib meid küsimuseni, mida endast kujutab keeruliste süsteemide juhtimine.
Eelmisel klubiõhtul leppisime kokku, et jätkame selle raamatu tudeerimist, aga väiksemate sammudega, et jääks rohkem aega süvenemiseks.
http://www.scribd.com/doc/167586781/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-5-Keeruliste-adaptiivsete-susteemide-juhtimise-meetodid

[Valdo]

Keeruliste adaptiivsete süsteemide põhitunnuste kirjeldamisel on Rachya Arzumanyan lasknud end ära võluda John Henry Hollandi raamatust „Varjatud kord: Kuidas kohanemine ehitab keerukust“(1)
ja oma ametivenna, julgeolekuteaduste professori Thomas J. Czerwinski tööst, mis käsitleb toimetulekut piiridega (2).

1929.aastal sündinud John Holland on juba selle poolest põnev mees, et olles kõrgema hariduse ja teaduskraadid omandanud füüsikas ja matemaatikas, on ta nende erialade (elektriinseneeria ja arvutiteadused) õpetamisele lisaks ka Michigani ülikooli psühholoogiaprofessor.
Siinkohal oleme aga osa saamas tema tööst keeruliste adaptiivsete süsteemide (KAS) vallas. Endastmõistetavalt on J.Hollandil kui geneetiliste algoritmide pioneeril auväärne koht Santa Fe KASidega tegelevate kuulsuste seltskonnas.
J.Holland on kasutab New Yorki näitena, kuidas seitse baastunnust, mille abil keerulisi adaptiivseid süsteeme kirjeldatakse, ühes suurlinnas ennast ilmutavad.
Need seitse baasatribuuti
jagunevad omakorda kaheks: neli käivad süsteemi omaduste kohta ja kolm kirjeldavad selle mehhanisme.
KAS omaduste atribuudid on:
• Agregaatsus,
• Mittelineaarsus,
• Voolisus,
• Mitmekesisus
KAS mehhanismide atribuudid on:
• Märgistamine,
• Sisemised mudelid,
• Ehitusplokid.
Ülaltoodud atribuutide lühike lahtiseletamine Arzumanyani raamatu põhjal vt.
http://www.scribd.com/doc/173311499/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-6-Suurlinn-keeruline-kohanev-susteem

[Valdo]

KEERULISTE ADAPTIIVSETE SÜSTEEMIDE MÄNGUVÄLI

Sellele teemale on pühendatud Rachya Arzumanyani raamatu „Kaose veer“ järgmine, keeruliste adaptiivsete süsteemide põhitunnuste kirjeldamisele järgnev osa. Talgujatele peaks see huvi pakkuma kasvõi juba seetõttu, et oleme viimasel ajal üritanud siduda erinevaid vaateviise meid ümbritsevasse maailma ja sellesse eluilma, mille omaksvõtuga meil otseselt tegemist on ja mille loomises me osaleme. Võib öelda, et selles mõttes on keeruliste adaptiivsete süsteemide (KASide) mänguväli meie mänguväljaks: me igaüks eraldi ja koos oleme ju ka ühed „KASid KASides“.
Selles jaos kirjeldatav tasakaaluoleku ja kaose veere vahel liikuv „keerukussüstik“ on minu meelest tabav metafoor näitlikustamaks seda, mida me väga sageli, kas intuitiivselt või teadlikult, teinud oleme.
„kaose veere“sellest osast tehtud referaat on tänasest lugeda scribdis:
http://www.scribd.com/doc/178674216/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-7-Sustik-manguvaljal

[Valdo]

Istusin  maailma veerekese peale  seitse kuud tagasi. Võtsin appi  ühe targa raamatu, et  täpsemalt järele uurida, mis saladused seal serva peal olles avanevad.  Nende seitsme kuuga  panin Scribdi üles  kümme „kirja“ sealt kaose veerelt.
Olen Talgujate foorumi lugejaile võlgu  kolme viimase kirja viited:
http://www.scribd.com/doc/186005995/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-8-Metafooride-meistriklass
http://www.scribd.com/doc/194233639/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-9-Juhtimise-uus-paradigma
http://www.scribd.com/doc/195497019/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-10-Ulalt-alla-Alt-ules

Lõpetades  siinkohal  Rachya Arzumanyani hea raamatu „Kaose veer“ refereerimise, tahaks  talgujaid kutsuda edasi ja kaasa mõtlema järgmise kahe küsimuse üle:
1. Kas ja kuidas oleks mõtet ja võimalik  võtta  refereeritud jutust õppust elu korraldamisel meil Eestis?
2. Kas  ja kuidas oleks  mõtet ja võimalik üritada keerukuse küsimuste käsitlemisel liikuda adaptiivsetelt süsteemidelt edasi järgmistele süsteemide keerukuse astmetele – arendavatele ja isearenevatele süsteemidele?

Esimese küsimuse aktuaalsus tänases Eestis on minu meelest vaieldamatu, kuna arusaam, et „midagi on sel pildil valesti“ on meie ühiskonnas kujunemas valdavaks, vaat et lausa kõikehaaravaks. Kriitilisele piirile hakkab lähenema rahulolematus  meie üldiselt väga kõrge intelligentsusega rahva hulgas sellega, kuivõrd tõrksalt suhtub  võimuhierarhia altpoolt kasvavasse tahtmisse olla suurem osaline otsuste kavandamisel,  neist eelistatavate valikute tegemisel ja elluviimisel. Kahjuks on  kerkinud pingete mahalaadimiseks ebapiisavalt  suudetud otsida, leida ja rakendada XXI sajandi selliseid „võrgudünaamilisi“ lähenemisteid, millest on juttu käesolevas referaadis. Küll on aga proovitud  tööstusrevolutsiooni ajastule iseloomulikke „revolutsioonilise klassivõitluse“ vorme  – streike. Kahjuks on meil ikka veel väga visa  püsima arusaam, et   tõeliselt väärt mallid ja eeskujud  saavad meile tulla vaid „suurtelt väljamaa tarkadelt“ ja asjad hakkavad tõsisemalt liikuma alles siis, kui  vastavaid välismaiseid formaate on meie maal jõutud piisavalt adapteerida ja läbi käiata. Praegu jälgin näiteks huviga, kuidas tasapisi hakkab   meie võimustruktuurideni jõuab arusaam, kui  tore asi on deliberatiivne demokraatia ja mis tänu sellele kõik küll ära annab teha. Misjärel algavad muidugi „projektid“, mis seda väärt värki koos väljamaa ekspertidega Maarjamaal kopeerima asuvad. Ikka kenasti väljast sisse ja ülalt alla korraldatult, hinnatult ja selekteeritult.
Teine küsimustering, mis seotud liikumisega kohanevalt käitumiselt iseorganiseeruvates/-reguleeruvates süsteemides  läbi arendavate süsteemide   tegelike (tegevuslike) isearenevate  süsteemide poole -  on talgujate baasskeemi  olnud juba viisteist aastat „sisse kirjutatud“ (10). Praegu paistab selles suunas edenemise märke eelkõige tänu tekstiilse mõttetegevuse kontseptsiooni ja sellega seotud uut tüüpi mõtlemise  (alates tüübist Mõtlemine 3.0) ilmumisele meie mõttevälja. See „kolmanda mõtlemise“ lugu  võiks aga jääda juba  meie küünlakuu klubiõhtu säratajaks.
Head  sinihobuaastat meile kõigile!

[Valdo]

Uue aasta esimene üllitis, mille Scribdi riputasin, sai kuulutatud viimaseks referaadiks Rachya Arzumanyani raamatu „Kaose veer“ keerulistele süsteemidele ja keerukusteadustele ülevaatlikku pilku heitvast avapeatükist
http://www.scribd.com/doc/195497019/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-10-Ulalt-alla-Alt-ules
Seda 10-osaliseks kujunenud referaatide kimpu alustades arvasin , et see avitab meil, talgujatel, luua mingit kooskõlalisemat taustsüsteemi enese teadvustamisel keeruliste probleemide lahendajatena :
„Päris harvad on juhud, kus keegi oleks nagu sinu eest suure töö ära teinud ja sa leiad oma pilla-palla olevatele kirjatükkidele lihtsa ja funktsionaalse „raamatukapi“, kus igal riiulil lühike propedeutiline sisukirjeldus juba ees ootamas koos põhjendusega, miks see või teine jutt sust sellesse riiulisse kuulub.
Selliseks kingituseks osutus 1965.aastal Artsahis sündinud armeenia süstemoloogi Rachya Arzumanyani „Kaose veer““. http://www.scribd.com/doc/146509958/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-Esimene-ots
Tuli aga välja, et lisaks loodetud süsteemi loovale efektile panid need referaadid lugejate mõtted liikuma selles suunas, mida „säärase tarkusega“ oleks võimalik meil siin Eestis peale hakata.
Üks mu kolleegidest Invicta kaastreenerina tegutsemise päevilt pani viimase referaadi „tarbetekstina“ üles oma koolitusfirma blogisse. Tuli ettepanekuid edasiste sammude kavandamiseks kokku saada. Füüsikute mõttetalgute üheks veduriks olnud Ene viitab vajadusele keeruliste adaptiivsete süsteemide (KAS) teooriate rakendamisel organisatsioonijuhtimises mitte ära unustada nn „keskmise kihi“ spetsiifikat ( See „keskklassi“ vaatamine oli mul tõepoolest juba päevakorda võetud käsitella jätkuvas Tekstiilse mõttetegevuse sarjas).
Aga kõige turgatavamalt (vt http://www.scribd.com/doc/180634438/TURGATUSE-TURGATUS )
mõjus mulle siiski praegu Põlvamaal koolijuhi ametit pidava talguja Endriku kiri, kus ta asjast paremaks arusaamiseks palub mõnda näidet tuua, lõpetab aga kirja järgmiste sõnadega:
„Miks see mind huvitab? Sest Eesti kool vajaks võib-olla just midagi sellist, et tekiks koostöö. Kui üks õpetaja vajab teiselt midagi, ta küsib seda ning enda eesmärgi täitudes nimetab oma rahulolu koostöö toimimiseks. Vajalik on aga viia see koostöö organisatsioonide vahelisele tasandile - õppekava loomine (mis algab ministeeriumi ja seadusandlikul tasandil ning ma ei teagi, kus ta lõpeb) ja õpilast ümbritsev. Oleks hea, kui õpetajad ja kool tervikuna oleks suuteline arukalt organiseerima õpikeskonda. Sõnastasin eesmärgi hetkel nii, sest püüdsin viidata õpetajate ning kooli ülesande keerukuse astmele“.
See „midagi sellist, kus tekkis koostöö“ oli Eesti hariduselus möödunud sajandi 80ndate teisel poolel täitsa olemas. Enel on selle kohta asjalik ülevaade Scribdis üleval: http://www.scribd.com/doc/121941530/Sarv-E-S-Mottetalgumeetodi-kasutamine-hariduses-opetajate-haridusuuendusse-kaasamise-naitel
Kui lugeda Ene Sarve artiklit nö „paralleelselt“ Maailma veerekese kümnenda referaadiga, siis joonistuvad seal kenasti välja need „võrgudünaamilised“ värgid, millest Arzumanyan oma „Kaose veeres“ kirjutab. Ja see kõik realiseerus hierarhilisest, bürokraatlikust ülalt alla toimivast riigikorrast hoolimata, isegi selle hierarhia kõrgeid funktsionääre kaasates ( vt Ene meenutusi sellest, kuidas mõttetalguliste „orgtehnika“ surus kõrvale administratiiv-parteilise liini ja „kohustas“ ministeeriumi tegema nende tegevuseks vajalikke asju).
Minu meelest on „Maailma veerekese pääl“ kirja pandud viimase referaadi põhiivaks arusaam, et keeruliste adaptiivsete süsteemide korral, sh sotsiaalsetel süsteemidel pole põhimõtteliselt õige vastandada võrgudünaamilisi struktuure ja ülalt-alla juhtimist. Need on iga kohanemisvõimelise süsteemi kaks teineteist täiendavat mehhanismi. Kuidas see kaksikprotsess käib, selle üle meil talgujate foorumis mullu kevadel väike mõttevahetus aset leidis , lähtematerjaliks A. Koestleri hoolonite kontseptsiooni käsitlev http://www.scribd.com/doc/134477721/AVATUD-HIERARHILISED-SUSTEEMID-HOOLONITE-KONTSEPTSIOON

[agu]

Ma arvan ka, et üks Talgujatele jõukohane arendus  võiks olla lahti seletada seesama Ene-Silvia tekst. See on hetkel piisav tekst-ülesanne filmistsenaariumiks. Kas või 10 osaseks seriaaliks  aga piisab ka ühest tunnipikast filmist.

Üks tihe koht Ene  tekstis on :

Oma meetodite, mastaapide ja sellest tulenevate raskuste poolest on koolifüüsikute rühma tegevus arvatavasti kõige
õpetlikum tänapäevalgi:
-ühelt poolt ligemale poolte tegevõpetajate, paljude füüsikaüliõpilaste ja teadlaste kaasamine aktiivsesse uuendustegevusse mitme aasta jooksul (1987. - 1991. toimusligemale 20 mõttetalgut jms), selle tegevuslik, teaduslik, moraalne jasotsiaalne ning majanduslik külg;
-teiselt poolt selle tegevuse summutamise, neutraliseerimise ja eitamise stereotüüpne praktika,dialoogi lõputu sumbumine administratiivsetesse ja poliitilistesse keerdkäikudesse paljudele loova koostöö katsetele vaatamata

Mu arvates oleks vaja keskenduda veel:
1)Ülalt alla ja võrgulise lähenemise koostöö. Füüsikute puhul kandis siin olulist koormust jälle Valdo, kellel oli kõrge amet TRÜ süsteemis ja teiselt poolt huvi nn inimeselähedase praktika vastu. Kuivõrd on selline ühtsus vajalik ühe isiku sees, või on võimalik jagada seda skisofreeniat? Mis variandid ja näited? Kuivõrd on praegu vajalik sarnane üle-eestiline, kas on võimalik üksikute omavalitsuste või koolide jm initsiatiiv?

2)Mina mäletan takkajärgi, et ettevalmistus füüsikute kooliuuenduseks algas 5-6 aastat varem, 81 võibolla. Olin siis noor õpetaja.  Need olid nn füüsikaõpetajate päevad, vähemalt kaks korda aastas, mäletan et sagedamini Tartus üldfüüsika kateedri juures, harvemini TPedI-s või VÕT-is. Ei mäleta sealt küll mingit suurt tarkust, tähtsam ehk  oli ehk võimalus kollegiaalselt suhelda teistega ja ülemustega, ise ennast näidata. Mäletan, et püüdsin tookord järgida Šatalovi meetodit, tegin vist referaadi sellest teistele ja targutasin muidu. 87 aastaks olime õpetajatega juba üksjagu tuttavad ja startisime piisava õlgõla tundega.

3)Teiselt poolt selle tegevuse summutamise - kirjutab Ene. Seda etappi oleks ka hea detailsemalt teada. Aga see on ehk liiga värske teema ja võib arusaadaval moel äratada mõned tegelased poleemikaks.
See summutamise  (võrgustiku summutamine hierarhia poolt) seletuse vajadus jääb väiksemaks, kui õnnestuks sisukalt käsitleda punkt 1.

Kui tõesti vaja valida "kõige olulisem" keerulises elus, siis refleksioon.

[Sponsored content]