TÄNA 25 AASTA EEST

[Valdo]

7.-17.september 1987 -2012
7.septembril 1987 algasid Helme kutsekooli külalislahketes ruumides füüsikute mõttetalgud, mis järjepanu kestsid tervelt 11 ülipikka päeva. Kollektiivse mõttetegevuse kestvusrekord? Küllap ka seda, aga tahtmine seda aega meenutada sündis siiski sellest, et tänases kriisideküllases maailmas on ülimalt aktuaalseks saanud küsimus, kas üldse on mõtet loota mingile „kollektiivsele ajule“ kui vahendile keeruliste probleemide lahendamisel. Kui mitmetes maailma maades, eriti idas, pöördutakse aina rohkem suuri rahvahulki kaasahaaravate tulevikuaimduste ehk ettemõtluste teele, siis meil pareeritakse üleskutsed häälestuda ümber osalusele, st vastavate tegevusvaldkondade asjaosaliste kollektiivsele mõttetegevusele, ikka ja jälle argumentidega , et laiema seltskonna kaasamine tähendab otsuste juurde ebakompetentsete inimeste laskmist, arutelude pikalevenimist, tehniliste tõrgete tekkimist jne jms. Sestap leitakse jätkuvalt, et probleemide lahendamine peab käima selliselt, et ühed asjatundjad (selgelt nägijad?) toovad välja probleemid, teised analüüsivad neid, kolmandad (eksperdid?) pakuvad välja lahendused, neljandad (valitsejad) valivad neist välja sobivad ja viiendad (käsutäitjad) viivad need ellu. Just selline käsumajanduslik liin valitses ka 1987.aastal. Ja just selle vastu astus tol suvel välja suure auditooriumi täis füüsikaõpetajaid, pakkudes välja oma novaatorliku enesemääramisdeklaratsiooni. See enesemääratlus ja otsus võtta ohjad enda kätte - sai aluseks kolm aastat jätkunud edukale tegevusele, hoolimata sellest, et suures NLiidus vohas edasi stagnatsiooniaegne nõukogude tegelikkus. Sestap oleks mõtet tõsisemalt seda ainulaadset „osalusühiskonna oaasi“ analüüsida. Kasvõi selle taaskäivitusvõimaluste võtmes, st kas ja kuidas oleks seda võimalik kultiveerida tänases Eesti ühiskonnas, kus ju ka miski vohamas. Ene Sarv on kirjutanud meie toonastest tegemistest hea lühikese kirjatüki, mida veerandsajandi möödumise puhul võiks sirvida nii veteranid kui talgujate noorem pere. Ehk sünnib siit mõni uus mõte, ehk isegi tegu. http://www.scribd.com/doc/88778921/Sarv-E-S-Mottetalgumeetodi-kasutamine-hariduses

[agu]

Uue mentaliteedi tee, esimestest ilmumistest laiema levimiseni, võimuvõtmiseni - pole lihtne.

See on nagu sädemest leegi ja lõkkeni jõudmine. Tikust ahju või keedukoldesse tule tegemine on ka paras kunst. Kunagi elasin ahiküttega ühiselamus, kus kõrvaltoas elasid neegripealike pojad, soojast Aafrikast tulnud. Kütteperioodi saabudes kulutasid nad ahju süütamiseks ära mitu topsi tikke, enne kui tulid nõu küsima.

Tulesüütamise teemaga naturaalsel kujul on tegelenud Tšeurin. Aleksei saatis kunagi mulle ühe Tšeurini raamatu, mille pealkiri on umbes - "Lõkke süütamine käepäraste vahenditega". Ma uurisin selle raamatukese tähelepanelikult ja teatava põnevusega läbi, et kuidas ta ikka teeb tulealustuse käepäraste vahenditega, ilma kaasaegset tuelkultuuri - tikke kasutamata.. Raamatust võis aru saada, et ta on teemaga küll tõsiselt tegelenud, mitut moodi katsetanud. Aga edu pole saavutanud ja Tšeurin on tulesüütajana taganenud, teemast on jäänud ainult pealkiri. Tegelikult süütab ta lõkke ikka tikkudega ja kursuse tuum on - kuidas lõket süüdata ülemäära palju tikke raiskamata. Tikueelsest kultuurist on tema raamatus paar rida - et seda on katsetatud aga põhjamaises külmas ja niiskes kliimas tikkudeta ei saa. Skauditarkused olevat inglaste koloniaalimpeeriumi jutt, mis teatavasti suuresti troopika alal.




Youtubes on hulka klippe siiski tikueelse tulekultuuri kohta ka . Mul on usk, et saab ikka meie kliimas ka näit. hõõrdumisega tuld. teha. Aga vahendid vaja varem ette valmistada ja hoida kuivas. Kõige keerulsiem mu arust on kuiva vatisarnaseks poodetud pärnaniine varumine.


Tule puhul näeme umbes sellist rida, taksonoomiat:

• kuumus ja suits
  
• säde
  
• sädemeid nii palju kui soovid, sädemekimp
  
• hõõguv söeke
  
• ajutine leek
  
• pidev ja rakendatav leek

[agu]

Tule süütamine ja hoidmine on ilmekas mudel protsessidest arusaamiseks.
Samas on platsis see häda, et mõned üsna olulised asjad on praktikas nii "loomulikud", et võivad jääda tähelepanust kõrvale.
Laps ei märka ema hoolt ja terve inimene enamasti ei märka oma südame tukseid ja keegi vist ei näe õhku ja enamasti niiskust õhus.
Pole võimatu, et "kahesilmavahele" jääb mõni üsna võimas asi, mõju.
Tulesüütamise oskus võib kängu jääda leegiheitja läheduses?

[Valdo]

Agule on hingelähedane tulesüütamise metafoor. Nagu mullegi. Aga Agu valitud sädet tekitavatele algimpulssidele lisaksin selle mooduse, millega olümpiatuld süüdatakse – nõguspeegli tulipunkti. Peegli temale langeva maailma „valguse käes“.
Kui ma 2003.aastal tosinaliikmelise grupi liikmena juhtide arendusfirma „Invicta“ kaastreeneriks õppisin, küsisin järjekordse õppeülesande täitmise ajal oma rühmakaaslastelt, kas nad kujutlevad end valguse allikatena või pigem selle peegeldajatena. Valdav enamus arvasid end põlevate küünalde hulka.Kui õigesti mäletan, siis vist kolm pidasid end poolenisti üheks ja poolenisti teiseks. Peegeldajate hulka sain enda kõrvale vaid ühe noore mehe, väga mitmekesiste huvidega , sh Rootsimaal Moreno psühhodraamat tudeerija, kes oma koolitustel (tegime temaga mõnda asja ka koos) pani alati alghäälestusena küünlad põlema.
Praegu, pea kümme aastat hiljem - „Netokraatiat“ lugenuna- tunnen veelgi selgemalt seda „valguse käes“ olemist.( On ikka eesti keel taas üks võrratu keel! Saame kenasti olla Päikese käes, samal ajal kui venelased peavad end praadima selle peal ( Я на солнышке лежу). ):
„Mobilistlikku traditsiooni iseloomustab esmalt püüdlus üldise avatuse poole. Iga subjekt püüab kohaneda ümbritseva maailma reaaliatega , leppida eksistentsi asjaoludega, selleks, et kasutada seda positsiooni kui stardiplatsi saatuse poolt pealepandud tingimuste parandamiseks. See on täielik vastand totalismile; idee asub siin väljaspool olemist. Ego ei eksisteeri antusena. Filosoofiline arutlus liigub maailmalt subjektile nagu idamaises mõtlemises –taoismis ja budismis (mahajana). Mobilistlik küsimus ei nõua vastust. Vastupidi, see on küsimus, mis pidevalt kutsub ellu teise, milles peitub järgmine.“
https://docs.google.com/document/d/1gMzoI9ebINiS9yYd2hXoMyuTDNiX58jTgpFF3Em-haE/edit

[agu]

Tõepoolest, Valdo osutatud peegel põlemisprotsessi alustajana on väga asjakohane illustratsioon.

Sest - meile sobivad sädemed või ideed on Euroopa kultuuris mu arust selgelt välja öeldud üsna ammu, lausa maailmakuulsaks saanud tekstides kirja pandud. Minu jaoks on palju inspiratsiooni tänaseks Albert Switzeri sõnastatud kultuuri renessansi ülesandes ja Rudolf Steineri keerulise ühiskonna korralduse (kolmeksliigenduse) nägemuses. Nende oluliste tekstide ilmutamisaeg oli esimese (Esimese?) maailmasõja paiku.

Ometi kulus möödunud sajand ära fundmentalistlikeks ehk (totalistlikeks?) ränkadeks eksperimentideks (sh rahvuslikuks, natsionalistlikuks, proletaarseks). Ja nende eksperimentide järellainetused kestavad.

Psühhiaater Dr. Noor,[url=http://online.le.ee/2012/04/24/linna-aukodanik-heino-noor-saab-tana-90/ ]http://online.le.ee/2012/04/24/linna-aukodanik-heino-noor-saab-tana-90/ [/url] kelle elukoolis on ka mõõdukas kursus Siberi (Sverdlovski) laagritest on kusagil väitnud, et eesti rahvas võib saada XX saj keskpaiga paugust vaimselt päris terveksd kusagkil 2030. paiku. Koos XX sajandil haavata saanud inimestega surevad välja need sundmõtted.

Lootustanvad kiirguseallikad on ammu olemas.
Miks siis läks sajand peaaegu et teises suunas?

Võib olla aitab aru saamist peegeldamise Talgujaliku tähenduse (refleksiooni) üle juurdlemine.
Kuivõrd saan ma aru, mis tüüpi peegel ma olen - tasa, nõgus, kumer?
Antiikaja legendide hulgas on mitu lugupeegliga süütamisest, mingis merelahingus olevat rannas rivistatud sõjamehed oma läikivatelt vaskkilpidelt päikesekiiri peegeldades süüdanud vastase laevad ja võitnud niimoodi lahingu. Nendes antiikaja peeglilegendides on mugav eeldus, et taevas kuumab üks päike. Kui aga ideoloogiapäikseid on vähemalt 2-3, nagu XX sajandil oli ja meil särab, siis antiiksete legendide sarnast ilmekat olukorda ei kujune. Kogematta peegeldub mitu asja. Olümpiatulesid saaks süüdata korraga mitu?

[Valdo]

Agu tõstab taas ühe fundamentaalse küsimuse – meie enesemõistmise võim(alikkus)est. Kas on meile antud mõista, mis peeglid me oleme? Agu küsib endalt, kas on ta nõgus-, tasa- või kumerpeegel. Tunnistan, et oma “värssväitekirjas” (1983 -85) kiusasin end lähedaste küsimustega terve “Refleksioonide” peatüki mahus. Ja muidugi jäid ka toona küsimused “üles”. Allpool kaks näidet neist.

REFLEKSIOONID


Saal.Seintel peeglid.
Näitavad tühjust.
Milline olen mina?

Saal. Tulvil rahvast.
Peeglid samuti.
Milline olen mina?

Tõstan käe.
Näen peegleis tõusvaid käsi .
Ei näe o m a kätt.

Nüüd võtan hoogu.
Jooksen peaga peeglisse.
Variseb kilde
must endast ja peeglitest:
Olin kõva, kuid habras.

**********

Peegeldusvõime
täiesti mustal kehal / mõnelgi vanal mehel
nulliga võrdub
kindla kraadiga
valgust / tarkust
ruumi kiirates
jahtub / lahtub

[Sponsored content]