dissidentide grupi koond

[Jüri Ginter]

Rühm “Dissident” 6.11.2009

Senine haridussüsteem on üles ehitatud hirmule. Üks kontrolltöö järgneb teisele. Üks atesteerimine ja akrediteerimine järgneb teisele. Õpitakse ja töötatakse kontrollijate jaoks, mitte enda jaoks. Seoses sellega on üheks keskseks protsessiks inimese enesemääramine. Iga õpetaja ja õpilane peaksid endale selgeks tegema, mida ta õpib ja teeb kontrollijate jaoks, mida aga endale. Ei ole vaja minna kohe ka teise äärmusse ja loobuda riigieksamitest jms. Mõlemaid on vaja. Koolis peab olema nii eraldi kursused riigieksamiteks valmistumiseks kui ka sotsialiseerumiseks laiemalt, mille üheks osaks on ka väärtuskasvatus. Ühtluskooli asemel peaks olema ühtsuskool, kus õpilaste ja õpetajate erinevus on ressurss, mis võimaldab täienduvust. Ühtsuskoolis on oluline nii iga õpilase terviklikkuse arvestamine kui osaduse teadvustamine suuremas kollektiivis ja kogu ühiskonnas. Hindamine lähtub ühtsuskoolis hinnatavast, kõige aluseks on tema enesehinnang, mida täiendavad kaaslased ja õpetajad. Oli juttu ka sellest, et kool on kogukonna jaoks vaimne keskus, justkui kirik, eriti, kui kogukonnal ei ole ma kirikut.

Rühm “Dissident” 7.11.09 I

Ühtsuskooli võib nimetada ka perekooliks. Selle eelduseks on perede ootuste, võimaluste jm potentsiaali arvestamine sh selle teadvustamine, et üha suurem osa lapsi tuleb peredest, kes ei suuda tagada oma lastele kõiki sotsialiseerumiseks vajalikke tingimusi. Kool ja kodu täiendavad teineteist, toimub pidev “koduõpe” st kodus õpitakse seda, milleks on kodus paremad tingimused ja vastupidi, koolis seda, mida kodus on raskem omandada. Perekool jätkab lastealaia pererühma metoodikat, kus vanemad aitavad nooremaid ja nooremad õpivad vanematelt. Nii õnnestub ületada senised klasside piirid, kus õpilased suhtlevad vaid omavanustega. Individuaalsed õppekavad võimaldavad arvestada poiste ja tüdrukute ealisi iseärasusi. Samas on väga oluline, et kool oleks keskkond, kus õpilased saavad omavahel suhelda, kujuneks “meie” tunne. Nii nagu peres nii ka koolis lepitakse ühiselt kokku piirid, mis aitavad täpsustada ka “meie” tunnet. Perekoolis saavad kokku eri “keeled” ning õpilased teadvustavad, kus kasutada kirjakeelt, kus arvutislängi. Õpetaja on samuti selle pere liige, kes on samuti oma eripäraga, nii vooruste kui puudustega. Samas ei tohiks see olla koht, kuhu õpetajad tulevad oma probleeme “välja elama”. See tähendab muuseas ka seda, et õpetajate töötasu ei olene üksnes antud tundide arvust nagu seni.

Iga kooli on omanäoline, mitte kallakuga vaid oma õpetajate ja õpilaste nägu. Kool tunneb oma õpilaste vastu huvi ka suus, kui õpilased on juba koolist lahkunud. Samas on kool ka lahutamatu osa kogukonnast, kool on kursis, mis kogukonnas toimub ja vastupidi. Kool abistab kogukonda ja kogukond kooli. Kool kasutab kogukonna ressursse ja kogukond kooli hoonet, õpetajaid jms.

Rühm “Dissident” 7.11.09 II

Tuleks loobuda koolide mehhaanilisest liitmisest või ümberjagamisest. Pigem tuleks taotleda uue kvaliteedi saavutamist millega liituksid senise toimiva süsteemi tugevad elemendid. Üheks võimaluseks on “koduõpetajate keskus”, kus süsteemi kujundavaks elemendiks ei ole mitte hoone, vaid õpetajate koostöö. Õpetajate koostöö ei pea olema üksnes ühe aine või valdkonna raames, vaid peaks andma võimaluse ka füüsika ja filosoofia, matemaatika ja muusika või inglise keele ja keemia seostamiseks. See oleks võimalus nii eriti andekatele kui ka õpiraskustega õpilastele. Kui hommikuring, peod ja “keskmise tasemega õpe” toimub nn tavaklassis ja koolis, siis tunniplaanis nähakse ette ka täiendavad ainetunnid ja huviringid nii õpetajate kodus kui ka seda, et õpetaja tuleb selleks vastavasse koolimajja. Kui me oleme ületanud pideva hindamise tekitatud hirmu, siis saab koolimajasid kasutada ööpäevaringselt.

Sellist täiendavat õpet peaks rahastama riik ja kohalik omavalitus, kuid teatav osa võib tulla ka muudest allikatest.

Grupis osalesid Toomas Liivamägi, Eenok Haamer, Marge Sults, Viktoria Neborjakina, Raik-Hiio Mikelsaar, Helle Aunap, Õie Sarv ja Jüri Ginter