Talgujate enesemääramisest mõeldes

[agu]

20 aastase või pikema mõttetalgute kogemuse või mälestusega omas elatud elus - tuleb mõnevõrra teisiti kujutada mõttetalguid kui kunagi alguses. Sõnastaksin kaks muutust minu enda arusaamises. Need kaks on meetodi piisavuse või kõikehõlmavuse küsimus ja filosoofilise või eksistentsiaalse sügavuse küsimus.

Tookord hindasin ma mõttetalgute meetodit kui universaalset ja piisavat vahendid pea kõigi probleemide lahendamisel. Meetodi kasutusala hindasin rohkem rakenduslikuks kui teoreetiliseks. Nii arvan takkajärgi.

Praegu pean ma ka seda meetodit väga heaks, aga samas pean oluliseks täpsustada, et see ei ole mingi ülim, piisav ja kõikevõimaldav asi. Pean vajalikuks, et mõttetalgu meetod, leiaks endas koha ka oma ümbruse, paralleelstruktuuride ja metastruktuuride jälgimisele, teadvustamisele.
Niimoodi peaks mõttetalgud võtma endasse praktiliste ülesannete kõrval ka rohkem filosoofilist olla-mitteolla koormust.

Tunnen, et minu poolt ei ole mõistlik rutata siintoodud avalduse detailse lahtiseletamisega. Annan endale aru, et mul on mõttetalgute ala suhteliselt keskpärane kogemus, mitmed inimesed on kogenumad. Parem on kui siin kõneksvõetud teema täituks järkjärgult ja suuremat kogemust kaasates. Seepärast ma ei rutta oma tõde kuulutama, vaid pakun ühe kava, nimetame seda kas või TALGUJATE ENESEMÄÄRAMINE. Ma ei eelda, et kõik peaks sellisele kavale vastama. Seda kava võiks pidada ka lihtsalt küsimuste genereerimise vahendiks.

TALGUJATE ENESEMÄÄRAMINE, nii koolkondlik kui osalejate isiklik.

1.Enesemääramine nende entusiastide suhtes, kes me olime 20 aastat tagasi.

2.Enesemääramine inimese rollijaotuse suhtes elukaarel. Mis poolest on meieosa erinev neist teistest, enamuses noorematest - 10,20,30,40 jne aastat nooremaid. Kuivõrd oleme terved eluhaavadest ja arhetüüpidest ja millised on meie kammitsad ja haavad.

3.Enesemääramine kirjavara suhtes, mis tookord oli läänes juba teada aga meieni jõudis vahepeal. Ja kõige uuem kirjavara ja maailmaseletused, mis jõuab meieni juba ühes rütmis muu maiilmaga.

4.Määrama ennast Maailmavaimu suhtes. Ma jätan Maailmavaimu esialgu defineerimatta, las ta mängib terves poeetilises mahus. Vanadel eestlastel suhtlesid vaimumaailmaga teatavasti ARBUJAD
Me olime teatud hetketel kõige intiimsemad sidepidajad Maailmavaimuga Eesti kultuuriruumis. Rohkem kui näit. Eesti Kongress või Loomeliitude Pleenum. Sest viimatinimetatutel ei olnud niipalju seoselist mõtlemist või osalustaju, nemad kandsid märgilist väärtusmõtlemist, 19 aastasaja ideaale.

5.Enesemääramine inimese ajadimensiooni suhtes. Meenutagem, kuidas NLiidu armee polgu hingekirjas oli mõni igavene võitleja, keda hõigati igal üleloendusel välja ja siis vastati, ta on lihalikult kadunud ehk kangelasena langenud. Selline praktika suunab määrama ennast mineviku suhtes, sellega kaasas käib tsiviilreligioonis ausammaste rituaal.

Mõttetalguliste nimekirja sobiks igaveseks kinnitada üks sümboolne hing tulevikust, keda siis regulaarselt välja hõigata ja küsitleda.
Eestikeelsete tekstides on mind tuleviku asjus köitnud Ilmar Tammelo. Muuseas on temalt üks selline ütlemine - meie ajastul on vajalik ligemisearmastuse käsuga hõlmata ka väga kaugele tulevikku jäävad järeltulijad.

6.IT võimaluste suhtes.
7. Enesemääramine geograafilise, poliitilise ja majandusliku gloobuse suhtes, toona, täna, tulevikus.

[Valdo]

...on määratu arv võimalusi... sellesse uppuda.
Agu tajub peenelt, et andes ette ühe lähenemise , hakkaks ta meid suunama temale hingelähedast (loomuomast?)teed mööda.
Esitatustki aimub püüdu enesemääramise kui eristumise poole (kellestki, iseendast eri ajas jms).
Saaks aga ju ka end määrata samastumise kaudu . Kusjuures veel nende osakaalu kaudu (samastumine -eristumise), mis kindlasti vägagi erinev aktsioonis ja refleksioonis. Jne jms.
Ehk on mingil määral võimalik leida viiteid vahekordadele selle Agu mõttemaailmas elava Maailmavaimuga alljärgnevast mõtiklusest. Otseseid vastuseid kindlasti mitte. Otseseid ja üheseid vastuseid selle kohta, mis on õige, mis vale, mida peab tegema ja mida ei tohi, kuidas asjad tegelikult on, teavad sellised inimesed, kelle õige koht on Georgi Petrovitśi määratluse järgi olla koonduslaagri ülevaataja.

Kelle omad on ideed?

Julgen ennast lugeda kuuluvaks Georgi Petrovitś Śtśedrovitski (sõprade ja õpilaste hulgas Gepe) koolkonda.
Gepe koolkonda kuulumine tähendab minu jaoks kõigepealt selle tunnistamist, et mõttetegevus on kultuurifenomen. Mõtlemine toimub kultuuris! Inimene oma ajuga ja lühiajalise eksistentsiga on vaid edasikandev osake selles suures kultuurivoos. Kõik mõtlemises tuleb kultuurist ja liigub sinna edasi. Gepe suhtus äärmiselt kriitiliselt nn psühhologistidesse, kes kaitsesid seisukohta, et mõtlemine toimub ajus. Mäletan üht järjekordset ägedat psühhologisti, kelle väite peale, et tema ju mõtleb oma ajuga, nähvas Gepe temale omase teravusega, et teie ei mõtle üldse. Teil on ainult teie assotsiatsioonid.
Loogilise jätkuna tähendab kuulumine G.P. koolkonda selle mõistmist ja tunnistamist, et ideedel pole ainuomanikku. Eriti selgelt ilmutubki ideede kuuluvus kultuuri ühismõttetegevuses. Mõttetalgute kui ajas kontsentreeritud ja ühisesse ruumi koondatud mõttetöö viljad peaksid aitama meid lahti saada meis kõigis kükitavast pisikesest isikukultusekuradikesest. Kui üheltpoolt tunnistatakse, et kollektiivse mõttetegevuse käigus sünnib sünergia, sünnib ja areneb midagi meist kõigist suuremat, ja teiseltpoolt üritatakse seda otseselt siduda oma isiku, mingi individuaalse aktiga, siis pole mõttetalgute tegelik sügavus sellele talgutajale veel ennast avanud.
Eesti mõttetalgute loos on juhtunud ka seda, et talgult haaratud saagitükiga on võssa joostud. Võite kujutleda teiste talguliste üleelamisi- nagu ma kusagil eespool kirjeldasin, emotsionaalsed lained mõttetalgutel on üliinimlikult suure amplituudiga.
On olnud ka juhtum, kus ühes põllumeeste talgurühmas jõuti osalistele suurt kasu võimaldavale ideele. Olukord oli hull sellepoolest, et idee avalikustamine (asi oli nö augu leidmises nõukaaegsetes reeglites) kogu talguseltskonnale oleks tähendanud leitud augu kiiret kinnitoppimist võimude poolt. Kompromiss leiti selliselt, et kõiki talgulisi informeeriti rühma poolt, et leiti auk reeglites, põhjendati, miks rohkemat ei saa öelda ( keegi siis ei võidaks), aga kehutati ka teisi sarnaseid võimalusi otsima. Tähelepanuväärne oli, et ka grupis osalenud üliõpilastelt (nemad ei saanud ideest kasu, kasu said saada vaid majandid) ei lekkinud info välja.
Üldiselt aga on mõttetalgud oma nime väärt siis, kui seal sünnivad ideed tänu koosmõtlemisele ja tulevad kasuks kõigi osaliste edasisele koostegutsemisele.

[Jüri Ginter]

Ei ole universaalseid lahendusi, mis sobivad igaks olukorraks. Üheks näiteks on Tartu Muusikapäevad, mis toimusid samal ajal mõttetalgutega. Mingitel põhjustel muusikapäevad taandusid, nüüd on planeeritud nende taassünd. Soovitan analüüsida seda, milleks miski sobib. Ei ole mõtet ette heita, kui mõnda meetodit ei kasutata olukorras, kus selle järele puudub teadvustatud vajadus.

Mõttetalgute aluseks on iga osaleja enesemääramine. Vahepealsel üleminekuperioodil ei olnud inimestele endilegi selge, mida nad tegelikult tahavad ning neil oli väga raske vahet teha, mida neile peale surutakse ja mida nad tegelikult vajavad. Sellises olukorras on väga raske aru saada, et tuleb teistega koostööd teha.

Eestis on väga pikk talgute ja ühistegevuse traditsioon. Oleme selles osas maailma juhtivate maade seas. Miskipärast sellest aga ei räägita ning pigem peetakse meie rahvulikuks jooneks mõtet "Tõest ja õigusest", et eraldi kraavi kaevamine on odavam, kui koos.

[agu]

Määrakem end samastudes. Valdo määratleb end ühte Georgi Štšedrovitskiga. Mina määran end ühte 80-date Valdo Ruttasega ja suuresti tema algatatud eesti mõttetalgutega, nendes mängudes ja talgutes osalemisega olen ma saanud mitmeidki asju kogemuslikult omaks, mida olin ehk varem lugenud või kuulnud aga ilma jäänud. Nüüd on aga mitmed neist asjust mul omad, kindlamalt kui ükskõik milline kapitäis raamatuid.

Vahepeal on möödunud 20 aastat, ei olegi mul vist olnud selle aja sees mõttetalgute intensiivsusega võrdset elavat kogemust, aga mitu muud kogemust on olnud, sealhulgas mõned autorid, kelle tekstidega tahan ka samastuda, minu maailmapildis kuuluvad nad mõttetalgute kui uuema ja parema mõtlemiskvaliteedi kõrvale. Küsimuseks jääb, kas nad on mõttetalgute sees, mingis talgutehnilises või -teoreetilises osas või siis seisavad talgu kõrval toimiva selgeltnähtava partnerina.
Olgu esimese läheduses kaks nime – Gilbert Ryle(1900-1976) ja Undo Uus (s.1941.)

Kui räägitakse meie elu jooksul toimunud muutustest ühele või teisele poole, siis leian, et nimetatud muutused või lained on pinnavirvenduseks pika, juba üle sajandi kestnud suundumuse pinnal. Ja ma olen sellise suundumuse tõttu ärevil.

Me elame kultuuris. Või kultuurituses, millest kutsus üle saama Albert Schweitzer (1875-1965) juba Esimese Ilmasõja paiku. Me ei saa täpselt ennustada ega prognoosida tulevikku, selle sünergeetilise teesiga tuleb nõustuda. Aga me saame hinnata ja prognoosida üldistavaid olekumuutusi. Ma ei hakka siin refereerima meetodeid või pakkuma omi. Ma panen siia ühe Undo Uusi tsitaadi tema kirjatükist, mis ilmunud Tähetorni Kalendris nr. 67, 1991.
"Kuigi mul on õigus rääkida ainult iseenda nimel, ületan ma oma volituste piirid ning palun andestada meile, reaalteadlastele, kes me oleme kõige rohkem süüdi mõistusevastase materialistliku maailmavaate võidukäigus, propageerides seda maailmavaadet kogu oma autoriteedi jõuga ning nautides selle maailmavaate "valgusel" maailmaolemuse täielike mõistjate aupaistet, - palun andestada teil, inimestel, kes te olete meid lihtsameelselt usaldanud, eriti aga teil, kes te elate nende loomadena, kellega meie, inimkehade valdajad, oleme väärastunud maailmataju tagajärjel oma süüd tunnetamata mõrtsukalikult käitunud".
Terve artikkel vt. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=126

Talgujate toonane koolkond andis väikese panuse inimsusele soodsa olekumuutuse suunas. Aga see panus hajub tühiseks pinnavirvenduseks, kui jätkab tähele panemata neid Undo Uusi mõtteid, mille ühe fookuse ma siin ära tõin. Undo Uus on selles tsitaadis ülimalt delikaatne, ta ei süüdista oma tsunftikaaslasi vaid võtab süü endale. Ja ei nimeta üldse täidesaatvaid, inimesele lähemaid sotsioloogilise ja psühholoogilise sõnumi kandjaid.

Ma ise pidasin küllalt kaua inimese- ja ühiskonnaseletamise ülelihtsustamise lähtekohaks 19. sajandi teist poolt. Küllap oligi nii, et sellel ajal hakkasid sotsiaal- ja inimharmoonia asjus tundlikumad ja inimgloobusest informeeritumad isikud märkama piirilejõudmist.
Aga eesti kultuuriruumi on jõudnudd ka Gilbert Ryle. Pärast Ryle lugemist tuleks nõustuda, et mõistlik on meie kultuuri jõu ja hapruse algeid otsida juba Isast alates. Sest valgustusaja kahe idulehelise dualistliku seemne ilmutas elujõuliseks valgustuse isa Rene Desacartese (1596-1650), ja selle pühitses ning kuulutas järgmistele põlvedele järgimiseks valgustuse ristiisa Immanuel Kant(1724-1804).
Descartesi dualismi üks jalg - kehaline või aineline oli superhea, teine - vaimne jalg kujunes siseehituse poolest esimest koopeerivaks. Selliseks vaimse tegevuse lihtsustuseks olid Descartesi filosoofias eeldused olemas. 20 sajandil tuli ilmsisk, et see teine, vaimne aga ainelise eeskujul lihtsustatud osa toimib ebaadekvaatselt, nagu siirdatud organ, mis mõnda-aega teenib lootustandvalt aga ühest hetkest hakkab keha teda kui võõrast äraheitma. vt. Gilbert Ryle. Deskartes`i müüt.

Pärast kogunemist Isa nimelise katuse all, 20 aastat hiljem.
Valdo kutsus 1. mail Descartesi Lütseumis katuse alla kokku "musketärid 20 aastat hiljem". Me suutsime juba toona, 20 aastat varem, Deskartesi dualistlikul lahutusjoonel balanseerida, me olime saanud litsensid füüsikalise või ainelise maailma teemal ja püüdsime siis teiselt poolt nn talupoja mõistusega korraldada vaimset. Toona ei olnud me vist kuulnudki Gilbert Ryle töödest ja Undo Uusi jutud olid kah üsna vahtsed alles ning vähe läbikaheldud.
Nüüd me teame rohkem, ja saame selgemalt seada ka mõttetalgud edenema argivajaduste, kultuuri ja tulevikuvastutuse (mille veel?) mõjuväljas.

Ma lisan siia ühe viite tekstile, kus meie kaasaegne autor Jeremy Stangroom võtab kokku Descartesi päranduse mõlemad pooled- idud meie kultuuri ainelisele võimsusele ja vaimsele ebalusele: Uusaja Isa

[Valdo]

Kirjutades enesemääramisest samastumise mõttes mõtlesin ma küll kindlasti mitte enda mahutamist G.P. kesta, vaid selle seisundi saavutamist, kus lausa suur saalitäis rahvast hingab, tunneb ja mõtleb kui üksainus suur ja väga võimekas MEIE. MINA kaob selles seisundis lihtsalt ära.Samuti ka NEMAD.
Aeg on siis erilises kvaliteediolekus. Aitmatovil on romaan "Ja sajandist on pikem päev". Ei ole ise kogenud. Küll aga et kümnendist. Meie koos. Koos Agu ja veel päris paljudega. Mistõttu saame öelda: Meile on palju antud.

[Jüri Ginter]

Seoses 6.jaanuaril 2010 toimuva seminariga:
Enesemääramine suhtes orgtegevuslike mängudega. Alguses püüti Eestis kopeerida originaali, samas hoidudes konfliktidest. Muudatuste aluseks olid refleksioonid, kus osalesid lisaks mängutehnikutele ka osalejad. Selle tulemusena muutusid mängud, kus osalejad on objektid mõttetalguteks, kus osalejad on subjektid, valivad ise arutelu teema, vastutavad tulemuste ja nende realiseerimise eest jne. Talgujuhtide rolliks on vastavate tingimuste loomine sh grupidünaamika arvestamine.

Enesemääramine suhtes Minu Eesti mõttetalgutega. Võrreldes avatud ruumi meetodiga, mis oli ME mõttetalgute ettevalmistajate lähtemudeliks soovitasin keskenduda lahendustele ning eelkõige sellele, mida osalejad suudavad ise teha. Enam-vähem see ka õnnestus. Tänu sellele leiti palju inimesi, kes soovivad midagi ise ära teha. Registreerisin ka asjatundjaks, kuid selles rollis ei olnud võimalik saada kontakti ettepanekute tegijate ja nende toetajatega. Sellepärast liitusin grupiga, kes võttis endale ülesandeks mõttetalgulise tegevuse edendamise. Kuna töötan haridusteaduskonnas ja õpetan haridusõigust ja hariduskorraldust, siis olen keskendunud eelkõige haridusalaste ettepanekute toetamisele (seaduste muudatusettepanekud, artiklid ajalehtedes jne).

[agu]

Umbes kuu aega tagasi hakkas minus järjest arusaadavamalt kujunema selline määratlus - ma olen elav muuseum, kahel teemal.
Ma ei tohiks kuuluda aastate poolest veel „muuseumipõlvkonda“, aga mu lapsepõlv ja selle mõtestamine teeb mu sisemuse sajandi muuseumiks. Mul pole muidugi mingit litsenssi, ega saa ma nõuda mingit au või positsiooni sellepärast. Veel - ma loodan, et ma ei muutu niipeagi hallitanud muuseumiks, püüan olla ikka elav ja ergas muuseum.

Minu isiklik kogemus (Eesti keskmisel skaalal) tehnoloogia vallas on umbes 120 aastat  ja umbes 160 aastat kultuurisstruktuurilises valdkonnas.
Kogemus esimesel teemal on mul pärit sõjajärgsest lapsepõlvest, väga arhailisest kodust, kus elati nö "puuajastus". Tehnoloogilistest nähtustest oli meil petrool, seebikivi, tikud, sool ja pommidega seinakell. Aga mitte ühtki masinat, ei jalgratast ega koorelahutajat ega tulemasinat. Vanaisast oli järel ehtne tuleraud aga kivi oli vist ära kadunud ja viimane taelatükk kadus minu ajal kuhugi ise või viisid rotid minema. Ma teadsin enne kooliminekut kodus kõiki raudasju - nuge, kirveid, varuks seisvaid tünnivitsu ja rattarehve, vanaisa hansajahutamise toru, ja sõjajälgedest korjatud mürsuhülsse.
Tõsi - lennukid olid taevas juba seal minu lapsepõlvekodus, rong mürises ja huikas 10 km kaugusel ja ajaleht käis ja vanaisa raamatukastile lisaks hakkasid tekkima vanema õe kooliraamatud. Ema ja isa olid kahe peale kokku 8 klassi koolis ka käinud.
Kõik see tähendab, et minu isiklikus mälestuses on olemas enamuse 20 sajandi tehnoloogiliste imede ilmumine - jalgratas, igasugused mootoriga isesõitjad, raadio, telefon, kino jne. Minuni jõudsid kõik tehnoloogiaimed riburada teadlikus eas - mäletan neid jutte, mida vanemad ja õde  kõigist imedest tutvustavalt ette rääkisid või piltidel näitasid, mäletan isiklikke esimesi kogemusi kõiksugu tehnikavidinatest ja probleeme, mis mul mõningate masinatega seoses tekkisid.

Teine teema -kultuuristruktuuri tüübi tajumine - tuleneb võrukeelsesest lapsepõlvest. Võrukeelne kultuuriruum elas tookord ärkamiseelses rohujuuretasandi loogikas. Ma hakkasin 5 aastaselt lugema, loomulikult sain ma lugeda minu keskkonnale võõrast kirjakeelt. Ma tajusin, kuidas see on minu kogemusele eluvõõras ja imelik, naiivne. (Tolleaegsed poliitiliselt korrektsed kirjakeelsed tekstid tundusid küllap põhjaeestlastelegi naiivsetena.) Minu ja koolikaalaste jaoks sisaldus kirjakeelses kultuuris, tekstides, kooliõpetuses teatud võõristust äratav mõttetu sisuelement. Eluvõõras, puhuti tühine sisu jäi kokku võõra keelekasutusega. Põhikooli vanemate klasside paiku hakkasid kooli ilmuma kirjakeelsed õpilased. Üheks nende võõristamise elemendiks jäi mul küsimus - kas need pealtnäha normaalsed lapsed mõtlevad ka nii õõnsalt, kui nende keeles kirjutatakse või raadios kõneldakse.
Imetlen, kuidas sellist skisofreenilist kogemust on hästi seletanud märksa noorem Valdur Mikita mulgikeelse kodu mälestuste põhjal. Valdur Mikita
15.aastaselt hakkasin õppima Tallinnas keskeriõppeasutuses, edaspidised aastad tõid kogemuse juba tüüpilistest 20.sajandi olukordadest.

Kolmas
90-date alguses hakkasin teadlikult süvenema 20 sajandi ühiskonnaloosse, põhiliselt rohelise kalllakuga suhtudes. Üheks ajendiks ning   kuraaziks sellise tegevuse jaoks oli olnud osalemine 80-lõpu mõttetalgutel. Tänaseks olen niimoodi elanud ligi 20 aastat, nagu "amatöör sotsioloog või filosoof", aegajalt püüdnud oma huvi siduda mõne praktilise projekti või rakendusega. Küllalt staazika amatööri kombel olen enamuse asjadega 20-sajandi kultuurilise ja sotsiaalse mõtlemise loos tuttav, mõnes kohas juurteni kaevunud, mõned kaevandused juba unustanud või laokile jätnud.  Niimoodi on minu lapsepõlve isiklikule naturaalfilosoofilistele mälestusvoogudele kõrvale tekkinud 19.-20. sajandi kultuuri seletus. Täpsemalt - keeruliseks saanud ja edasid  keerustuva ühiskonna  mõistmise ja osaluse stoori.

Eelnimetatud kolme asja silmas pidades.
Kui mais 2009 tuli päevakorda  eesti mõttetalgute teema, siis mõttetalgute taassünni ja (enda osaluse) olulist tahku mõistsin nii, nagu S. Popov seletab tegevusfaasi KULTUURISTAMINE. Loomulikult pole seda võimalik teha ise sisulises mõttetalgute arengus osalemata.

Veel.
Talgujate asja kolmveerand aastat nüüd teistega koos ajanud, mõistan ennast määrata niimoodi - et, erinevalt Valdost ja Jürist näiteks, kes talguprotsessi pea alati seestpoolt kirjeldavad, on minul kalduvus seletada seda väljastpoolt vaadates. Mõnikord on see probleemiks, mõnikord kasuks. Arvan, et minu osaks vist jääbki niimoodi tegutseda. Toona, 20 aastat tagasi olnuks ehk minust võinud saada ka seestpooltnägija. (Ma ei mõtle praegu, et ma Valdo ja Jüriga samaväärseks talgujuhiks võinuks saada., mõtlen lihtsalt - seestpoolt nägijaks.) Aga nüüd vist mitte.
Aga see on eraldi pikk mitmeharuline jutt.

[Sponsored content]