Lahkus eeltalguja Peeter Kreitzberg

[Valdo]

14.12.1948 – 3.11.2011
Paljude Peetrile järele hüüdjate hulgas tunnen end tema kõrval astujana just siis, kui ta pööras oma tuleviku peateele. Oma tööelu lugu kirja pannes ei unustanud Peeter kunagi alustada algusest – esimesest töökohast ülikoolis – üliõpilaste teadusliku uurimistöö büroost. Me Eerik-Juhaniga pakkusime talle seda kohta kui stardiplatsi juba tudengipõlves end andeka pedagoogikahuvilisena ilmutanud ja ka praktiliste asjade korraldamisega hästi toimetulevale mehele. Kahe aasta pärast oligi ta juba pedagoogikakateedris oma teadlase- ja õppejõu karjääri kujundamas.
Taas puutusid me teed töiselt kokku juba siis, kui füüsikud oma aastatepikkust koolifüüsika uuendusprogrammi teoks tegid. Siis sai temast meie uue katseõpiku rikastaja aine omandamise tasemete taksonoomiaga. Mul on siiani selgelt meeles Peetri saabumine meie mõttetalgutele otse Põltsamaal samal ajal toimuvalt orgtegevuslikult mängult. Sealt saadud negatiivse elamuse nördimuse väljavalamine. Seejärel meie koolmeistrite vaimustusega kuulutatud talgutulemuste ärakuulamine. Ja vaimustusesära ilmumine ta silmadesse.
Merab Mamardašvili on oma loengute kogus „Teekonna psühholoogiline topoloogia“ kirjutanud: „Tõe ruumi saab laiendada vaid tööga, kuid tõde ise on vaid hetk“. Tookord see hetk oli.

[agu]

Mina puutusin Peetriga kokku õpingute ajal, kui ta meile - füüsikatudengitele luges Bloomi taksonoomiat. Siis vist ei viitsinud ma asjasse süveneda, aga mõni aasta hiljem - peale lõpetamist, hakkasin pidama seda taksonoomiat vaat et humanitaarse tarkuse tipuks. Ja julgustuseks ise ka vajadusel mõni nähtus taksonoomiliselt esitada. Nii et kui vaja - võin teha sama, mis Ülo Vooglaid tavatseb!

Füüsikute mõttetalgute ajast on meeles Lilli Jaeki ütelus ühe lootusetu rühmatöö järel: "Kreitzberg mõistab iga segase jutu selgelt kirja panna". Nii oligi - ta esitas meie rühmatöö tulemused, mis minu arvates oli lihtsalt mõttetu suri-muri - selge jutuna. Tuli tunne, et oleme kõik ikka päris targad.