Lahkus talguline Aarne Lillemaa

[Valdo]

Näen Sind Suure-Kambja mõisa pargis soojal suveööl vana lehist kallistamas. Me oleme just lõpetanud järjekordse ülikooli sisseastumise eksamimaratoni ja olen suure vaeva nägijad kutsunud oma tollasesse „suveresidentsi“. Sina olid ju ikka üks kindel mees, keda ma meie eksamikomisjonis näha tahtsin.
Ma näen Sind Helme kutsekooli klassiruumis juubeldamas, kui teie mõttetalgu rühm just oma kuulsa „hargtabeli“ leiutamise üle kõigest kõrist vaimustust väljendas.
Ma näen Sind Võsu puhkekodu baaris sügavas maailmavalus, kui õpetajate suure ühistöö vilju ähvardas ärastamise oht.
Ma näen Sind võrratu artistina „pulmatola“ rollis meie kursavenna pulmas.
Ja muidugi näen ma Sind Sinu füüsika eriklassi poiste Õpetajana Võru Kreutzwaldi koolist Tähe tänava füüsikamaja vastsetes ruumides koos meie kateedri meestega tegemas maailma esimest Rotaatorit- seda mõttetalgute „nooremat venda“, mis praeguseks päris tubliks meetodiks arenenud.
Ma näen Sind kakskümmend aastat pärast Füüsikute Suurt Talguaega Sinu tütre koduaias värskelt niidetud murul koos teiste vanade „talguhuntidega“ innustamas noori füüsikaõpetajaid taas tegema ühist tööd koolifüüsika edenemise heaks.
Et Sa oled mu emaemaemaõetütrepojapoeg, seda sain alles paar kuud tagasi läbi Geni teada. Me ei jõudnudki sellest koos rõõmu tunda. Aga hingesugulust tundsime ju kogu aeg. Ja see on palju rohkem väärt .