Kus see metodoloogia meil siis on?

[Valdo]

Talgujate seminaride kavandamisel kujutasin ette, et teeme kolm esimest sellistel teemadel: 1.Refleksioonist, 2. Enesemääramisest, 3. Metodoloogiast.
Kujunes välja teisiti:6.jaanuari seminaril otsustasime üksmeelselt, et kolmanda seminari pühendame väärtuskasvatuse teemale.
Väga hea ka niimoodi: kolmandal seminaril liigume enese(määratlemise)lt rohkem oma hinge harimise kui Agu mõistes Maailmavaimu teenimise poole. Metodoloogiale suundumine oleks meid kahtlemata viinud eemale juba Tartu ajurünnakul tõusetunud inimliku õnne küsimusest, mille enesemääratlusega seoses taas tõstatas Lembit Jakobson.
Metodoloogia teema poole pöördumine tähendanuks tükk maad suuremat ringiminekut küsimuse juurde inimlikest õnnedest. Mulle tundub,et metodoloogia kui katastroofiajastu mõtlemine S.Popovi järgi tegeleb kaudselt ju ka õnnega, aga mitte otseselt selleni jõudmise teedega, vaid keeruga - otsides teid katastroofidest väljapääsemiseks, kriiside ületamiseks. Seega on metodoloogia justkui mingi õnnetustest väljarabelemise kunst ja sel moel ikkagi õnneihalusega seotud. Ja kuigi metodoloogia S.Popovi järgi on katastroofi ajastu tööriist, vaatab Popov seda siiski rohkem mänguliselt. Mäng aga kipub tavamõtlemises ikka rohkem lõbu, rõõmu ja naudinguga kokku Muide, küsimus suurele ringile: Kas jutt inimlikest õnnedest mitmuses on (metodoloogiliselt, terminoloogiliselt) korrektne? Millegipärast siiamaani öeldakse Palju õnne! ainsuses, kuigi juba ammu räägitakse , et arengud on olnud suured või väikesed.
Nüüd aga põhiteema juurde. Talgujad ja metodoloogia. Ehk siis katse juurde vastata suvisesTartu mõttekojas mu hea sõbra, omaaegse õpilase ja praeguse klubivenna küsimusele: Kus see metodoloogia teil siis on?
Küsimus tundub irooniline, aga kui tõsiselt asjasse suhtuda, siis üldse mitte rumal (rumalaid küsimusi pole põhimõtteliselt olemas), üldse mitte põhjendamata ja üldse mitte kergete killast. Juba küsimus, mis see on, mida metodoloogiast rääkides silmas peetakse, on veel hullem kui teadusest rääkimise kohta . Kui teadlased keerutavad ennast välja nõmedusega, et teadus on see, millega tegelevad end teadlasteks nimetajad (ja mõni teravmeelne lisab, et töövälisel ajal), siis metodoloogide puhul oleks samasuguse tautoloogia kasutamine vist juba enese diskvalifitseerimine metodoloogina. Vaimukamalt ja tõesemalt kõlab väide, et mitte keegi pole volitatud kõnelema metodoloogia nimel, sest igaüks mõistab seda omamoodi. Selles valguses omandab sisulise tähenduse Helmeri küsimuse iga viimane kui sõna:
KUS-MEIL-SEE-METODOLOOGIA-SIIS-ON?
Alustaks ikka sõnast METODOLOOGIA.
G.P. on öelnud, et metodoloogia toitub tema ratastesse loobitavatest kaigastest. Nii et selle põhjal on metodoloogia üks veider ratastega elukas. Geoloogia-mineraloogiadoktorist G.P. õpilane Mark Ratz (Vt. http://www.fondgp.ru/lib/chteniya/x/pub/1 ),kelle vaateid ma antud valdkonnas täiel määral jagan, vaatab metodoloogiat kui üht täiesti iseseisvat mõtte organiseerimise vormi, mis asub kõrvuti selliste vormidega nagu filosoofia ja teadus. Vanim neist kolmest on filosoofia, teadus teadagi kusagil 400 aasta vanune ja SEE metodoloogia päris nooruke.
SEE nooruke metodoloogia lahendab ainult ühte küsimust, väidab Mark Ratz: Kuidas kindlustada mõttega ja organiseerida uut praktikat, kui puudub teooria.( Praktika tähendab siin refleksiooni ja aktsiooni kombinatsiooni, mis realiseerib inimese ajaloolisust.)Ja osutub, et iga kord, kui selline küsimus kerkib, tuleb seda lahendada ja teha jälle uuesti. Ja seda senikaua kuni kas on vastav teooria välja töötatud või siis omandatud piisav kogemus. Aga siis kaob ka üksiti vajadus metodoloogia järele. Niivõrd ja taas niikauaks kuni teooria või olemasolev kogemus meid rahuldavad.
Eelnev käib muidugi SELLE metodoloogia kohta, mis kannab MMK firmamärki, st SMD metodoloogia ehk süsteem-mõttetegevusliku metodoloogia kohta.
Oma elus olen ma enne G.P.metodoloogiasse jõudmist kokku puutunud päris paljude metodoloogiatega. Alates antiikfilosoofide metodoloogilistest tarkustest (kust need sõnadki metodos ja logos mujalt tulnud on). Tudengina ja aspirandina võtsin päris tõsiselt tegelda füüsika metodoloogiliste probleemidega, Lembit Valdi õpilasena nt modelleerimise probleemidega. Hiljem kaldusid huvid teaduse üldise metodoloogia poole ja eriti omaseks sai Thomas Kuhn oma teadusrevolutsioonide paradigmaatilise käsitlusega.
SEE metodoloogia erineb kõigist ülejäänuist ( teaduse, eriteaduste või muude intellektuaalse tegevuse eriharude) metodoloogiaist sellepoolest, et üritab vaadata mistahes situatsiooni kui unikaalset ja kordumatut. Saate isegi aru, kui erinev on see vaade teistest, eelkõige teaduslikust lähenemisest.
Aga kas see on ka produktiivne? Või veel vingemalt küsides: Kas see on ka produktiivsem? Produktiivsem kui teaduslik!?
Näiteks üritada vaadata Eesti situatsiooni mitte kui tüüpilist, vaid kui unikaalset kordumatut võimalust just siin ja praegu …? Variandid: ainukordne, tüpoloogiline, üldine…Üldine ega eriline pole kumbki objektiivselt „antud“, vaid lihtsalt erinevad variandid ja viisid ajaloo ettekujutamisel ja mõtestamisel. Nende otstarve on kontseptuaalselt kindlustada, põhjendada täna vastuvõetavaid strateegilisi otsuseid. Neid kõiki tuleb arutada, arvestades, et teadus ei ütle, millised neist on „õiged“.
Seega kui me tõepoolest kogu naha ja karvadega oleme situatiivsed tegutsejad, siis me loomulikult ei saa samal ajal loota, et metodoloogia annab või metodoloogidel on taskus valmis retseptid igaks elujuhuks.Ja isegi püüe või orienteeritus valmis lahenduste otsimisele on sügavalt antimetodoloogiline.Sest veelgi enam, mitte üksnes lahendused pole situatiivsed, vaid ka nende väljatöötamisel kasutatavad teadmised, meetodid ja vahendid. Juss oma ettekandes 1990.a. Kadrina talgutehnikute mõttetalgutel jõuab hämmastavalt sügavalt asja tuumani, kui ta vaadeldes inimese liikumist elu, mängu ja institutsioonide vahel rõhutab, et mäng ei anna valmis vahendeid, mida elus või institutsioonidesse naastes otseselt kasutada saaks. Küll aga lähenemise viisi, kuidas nende vahendite väljatöötamise poole liikuda. Seega Hiina vanasõna parafraseerides:SEE metodoloogia ei anna isegi õnge mitte, kalast rääkimata!
KUS SEE METODOLOOGIA SIIS MEIL ON?
Ehk teisisõnu, kus on siis süsteemtegevusliku metodoloogi „tööpõld“?
Metodoloog on kutsutud ja seatud kindlustama liikumist intellektuaalsel uudismaal, ütleb väga poeetiliselt M. Ratz. Ja jälle tunnen ma temaga täielikku hingesugulust. Minu jaoks on iga mõttetalgu juhtimine tähendanud paadijuhiks olemist tohutult kärestikulisel, käänakulisel, kaljurahnulisel mägijõel. Seejuures on mul olnud alati täisveendumus, et me tuleme toime. See kujutlus on mul kujunenud täiesti iseseisvalt, sisetunde pealt. Ma tean, olen ise oma kõrvaga kuulnud G.P. juttu metodoloogist kui Stalkerist tsoonis, kus kõik on muutlik, petlik ja plahvatusohtlik. Ja ilmselt on kõigi nende kolme erineva kujundi (uudismaa, jõgi, tsoon) korral midagi ühist, mida ma nimetasin eelmises enesemääramise seminaris ennetava peegeldamise võimeks. Selle abil metodoloog justkui loob, võtab kasutusele, kombineerib uusi teadmisi , meetodeid ja vahendeid, mis osutuvad kasulikuks ka teistes situatsioonides. Ja lausa omapärane: need vahendid ise võimaldavad näha uusi tekkivaid situatsioone teistmoodi, kui oleks suudetud varem. Sest: metodoloogia erineb teadusest seepoolest, et teaduslikud tööd räägivad maailmakorraldusest, aga metodoloogid meie mõtlemise ja tegevuse organiseerimisest. Teadusliku töö tulemused pretendeerivad tõesusele ( ja on seega ära teeninud püsipaiga kultuuris), metodoloogilised tegevused on vastupidi, orienteeritud konkreetsele situatsioonile, ja neid „kultuuristada“ saab vaid nende surmamise hinnaga: tuues neis välja korduva, üldiselt ja alati esineva, st teaduslikult tõese.
Lõpetan siinkohal sissejuhatuse kunagi kindlasti toimuvasse metodoloogiaseminari, mille teemaks on „ Metodoloogiaseminar metodoloogia teemal“. Ma tean, et juba 1990.a. Kadrinas jäi püsti teatud vastasseis „praktiliste“ talgujuhtide ja nö rühmituse „Rohkem metodoloogiat!“ vahel. Omamoodi metodoloogilise täiuslikkuse kandja ideaaliks, selle võrdkujuks on tänase päevani jäänud Reflekteeriv Metodoloog. See on omamoodi mõttetalgute ja orgtegevuslike mängude Jumal või vähemalt Maailmavaimu paavst ja valgustatud monarh ühes isikus. G.P. jüngritel ongi ju kasutusel tiitel Peametodoloogi (Jumala) kohusetäitja maa peal.
Pärast Mark Ratzi artikli lugemist pakun hoopis teistsuguse arusaama reflekteeriva metodoloogi positsioonist: koos kõigi oma kogemustega suuta jääda enda ees avanevat uut maailma üllatusest säravate silmadega vaatavaks lapseks.
Rohkem situatiivsust!

[agu]

Jüri on kusagil kirjutanud või öelnud, et Eesti Nokiaks võiks saada mõttetalgud. Minu arvates on sellel galambuuril sees päris tõsiselt võetav sisu. Aga tee galambuurist Nokiani tähendab mitut liiki tegevust. Osav elektroonik ei suuda üksi luua sellist nähtust, nagu soomlaste Nokia.

Jüri kordab sageli, et rühmatöö on talle püha. Ja üldse mõttetalgu alus. Siin on loomulik küsida - kas peale valemi "rühmatöö on kolm tundi" on vajalik veel teisi sama kindlaid valemeid? Minu arust on küll. Võib olla on üks pühadus refleksioon. Foorumis püüdsime teha suvel Tallinn 22.august üritusele küllalt põhjalikku refleksiooni.

Valdo paneb metodoloogiat puudutavale kirjatükile pealkirja küsimärgiga. Kunagi on Valdo ise vastanud sellele küsimusele - "Eesti mõttetalgu parasiteerib Venes viljeldaval metodoloogial". Kui see on nii, siis küsimus - mis saab siis, kui vene metodoloogia jääb vanaks või liigume meie sellest voolust lihtsal kaugele ära?

Mõttetalgute puhul on küllalt selgelt kogetud talgujuhi ja rühmajuhi sisu, eeldusi, arenguteed. Siin võib esiteks lihtsalt küsida - kuivõrd on kogetu rakendatav tulevikus. Aga palju pakilisem küsimus on nende talgutega seotud isikute suhtes, kes ei liigitu talgu- või rühmajuhiks, so - kuivõrd on muud talgulised (talgutega seostatavad isikud) tüüpidesse või rollidesse jaotatavad ja kas neil on ka mingi sisu, eeldused, arenguteed? Mu arust on muu talguline jäänud varju halli tsooni.

Mina olen hakanud isikurolle kujutama ette tsentraalsete väljadena, (teljestikus lokaalne globaalne). Võiks seletada, kuidas talgujuht on kontsentreeritud talgusituatsioonile, kui laia ümbruse kõrge kontsntratsioon hõlmab, kui järsult see kontsentratsioon eemaldudes kahaneb, milline ja kui paratamatu on tema tüüpiline pimetäpp jne. Ja püüda kirjeldada samal meetodil ka teisi talgutüüpe.

Sellist laadi "tematismid" tõusevad minus aktuaalseks nii Jekaterinburgi kui Eesti seltskonna puhul.
Ja täiesti uuesti mõtestamist nõudvalt - virtuaalse töökeskkonna puhul.

[Valdo]

O.Genisaretski metodoloogi identsuse figuuridest
(Mõttekatkeid tema ettekande tekstist)
See ettekanne on kantud 1.juunil 2012 konverentsi "Moskva Metodoloogia ja metodoloogilise tegevuse iseärasused" soovitava kirjanduse loetellu.

О.И.Генисаретский
Фигуры идентичности методолога *
* Доклад на III Чтениях памяти Г.П.Щедровицкого // Вопросы методологии. 1997, №3-4.
Me võime täna rääkida mingist avatud metodoloogilisest kommuuniumist, milles iga osaline , ühest küljest, on oma hea tahte järgi ja võetud kohustuste põhjal mingi metodoloogiliste kontseptide ja konstruktide kogumi kasutaja, teisest küljest aga osaleb metodoloogia megamasina arendamisel. Võib aga olla, et ükskord kogukond otsustab aktsionäride koosolekul, et me müüme ta maha ja enam sellega tegelema ei hakka.
Huvitav oleks ka üles lugeda selle kommuuniumi figurandid… Need on kõigepealt stalkerid, kes uurivad läbi, katsetavad uusi metodoloogilisi ruume, menaadid, kes tegelevad vaba intellektuaalse tegevusega ( neid on kirjeldanud oma tuntud romaanis „Düün“ F.Herbert), seejärel, mõistagi, progressorid , s.t. vanahiina klassifikatsiooni järgi maailma täiustajad. Lisaksin neile ainukese mulle teadaoleva freimeri, raamistaja P.G.Štšedrovitski. On veel leguumid, õiguse metapraktikud, kes teevad midagi sellist nagu V.Maratša. Ma ei tea, kuidas suhtuda metodoloogilistesse häkkeritesse, kes tegelevad teiste tegijate ainete lahkamise ja sealt mitte nende loodud teadmiste väljakoukimisega … Kõik nad kuuluvad metodoloogilisse kommuuniumi oma mitmese identsusega , kuid, tundub, neid ei saa nimetada professionaalideks selle mõiste tavalises tähenduses.
Millegipärast paljud tahavad ja loevad endale auks olla professionaalid ( või, mis on seesama – professorid). Terminoloogilise tupikseisu tõttu hakkasin alul naljaks, aga pärast tõsiselt nimetama neid figuratiivseid tegemisi mitte professiooniks, vaid transfessiooniks.
Metodoloogia – see on transfessioon, see on haaratus kutsumusse mitmese, avatud ja dünaamilise identsusega (ontoloogilise, sotsiokultuurilise, psühhopraktilisega jms). Kui me –metodoloogilise võrkkommuuniumi raamides – identifitseerume mingite metodologeemide (probleemide, kontseptsioonide, konstruktide) morfoloogial, teadvustame metodoloogia megamasina navigatsioonilis-võrgulist kesta, kui me inventariseerime, tüpoloogiliselt korrastame metodoloogilise kommuuniumi figurandid-positsionäärid, siis võib metodoloogiline tegevus vabalt muutuda transfessionaalseks.
Lõpuks tsiteerib O.Genisaretski autorit, kes ütles, et üheks õigetest (верных ) teedest tõelisse (истинное) tulevikku – aga see võib olla ka vale- on see, kus kasvab su hirm.

[Sponsored content]