Teadusseminar

[Valdo]

Teadus postindustriaalses ühiskonnas ja katastroofiajastul
Ameerika sotsioloogi Daniel Belli 1973.a. ilmunud raamatus „ The Coming of Post Industrial Society“ on välja toodud neli aastakümmet tagasi ennast ilmutama hakanud uue ühiskonna põhijooned. Tänaseks on postindustriaalse ühiskonna kontseptsioon saanud väga laialdase tunnustuse osaliseks. Ilmselgelt on postindustraalsele paradigmaatikale üles ehitatud ka Eesti strateegilised arengukavad (Teadmuspõhine Eesti). Talgujate „Teadusseminariks“ (olgu tal selline hüüdnimi) valmistudes oleks küllap hea teha väike värskendus oma teadmistele selles, mida Daniel Bell (1919-2011) postindustriaaalsest ühiskonnast kirjutades sellele iseloomulikuks pidas. Kuidas see käsitus Popovi poolt arendatava katastroofiajastu käsitusega (vt. https://docs.google.com/document/d/1kC4kRMQd9z1cVH7GtaQBBiULnmQMWz1AmakqWJSeR9Y/edit?hl=en_US )
suhestub, see võiks olla üks seminari arutlusaine.
1. Majanduses on postindustriaalses ühiskonnas toimunud üleminek kaubatootmiselt teenusteosutamisele. Enamus töötajaid on hõivatud teenustesektoris. Tervishoid, kasvatus, haridus, uurimine, haldus hakkavad mängima erilist rolli ja moodustub uus intelligents.
2. Tehniliselt kvalifitseeritud ja teaduslikud elukutsed võtavad esikoha kutsestruktuurides. Ka arvult omandab erilise tähtsuse kõrgharidusega töötajate osakaal , kusjuures suurimat rolli mängivad loodusteadlased ja insenerid.
3. Teoreetiline teadmine on innovatsioonide allikas ja ühiskondlik-poliitiliste programmaatikate lähtepunkt. See kujundab postindustriaalse ühiskonna aksiaalse printsiibi. Ülikoolid ja uurimisinstituudid arendavad teooriaid, mis, erinevalt eelnevatest perioodidest, moodustavad postindustriaalse ühiskonna arengu ja progressi alused.
4. Tehnilise progressi planeerimise läbi peaks tulevik teadlikult kujundatav olema. Lähtepunktiks on sealjuures eesmärk- püsiv majanduskasv, selleks et elustandardit tõsta. Seejuures on tehniline edenemine hädatarvilik , mis plaanipärase progressiga peab saama kindlustatud, mille läbi majandusliku arengu mõjutamisvõimalused tõusevad. Ka peaks oht, et progressi kõrvalmõjud keskkonnakahjustusteks muutuvad, ettenägeliku planeerimise kaudu ohjeldatud saama.
5. Luuakse uus intellektuaalne tehnoloogia, mis kujutab endast suure komplekssusega süsteemide käsitlemise meetodit, millega probleemid lahendatakse reeglite, mitte intuitiivsete otsuste abil.
6. Postindustriaalne ühiskond on iseloomustatav teadusliku tunnetuse tugevnenud rolliga, mistap teadlasi tõmmatakse poliitilisse protsessi. Areneb bürokratiseerunud intelligents, kes konfliktide koral võib nõustada traditsiooniliste vaimuteaduslike eesmärkide ja väärtustega.

Kui industriaalühiskonnas oli põhiliseks majandusprobleemiks kapitali kasvatamine ja ettevõtlus on kirjeldatav konfliktidega tööandjate ja töövõtjate vahel kui sotsiaalsete suhete ja probleemide keskmega, tõuseb postindustriaalses ühiskonnas esiplaanile teaduse organiseerimine ülikoolides kui tähtsaimates institutsioonides. Majandus baseerub teadusuuringute läbi rajatud tööstusel hästi haritud töötajatega kui ressursiga. Poliitika ees seisab probleem luua sobivad raamtingimused haridusele ja teadusele.

[Jüri Ginter]

Postindustrialismi piiratuseks on ettekujutus, et see on viimane staadium, millele enam midagi ei järgne ja sellest tulenevalt ei ole selles mudelis nõrkuseid. Tegelikkuses on olukord teine. Kui me soovime sügavamalt käsitleda postindustrialismi, peame käsitlema ka selle nõrkuseid. Samas tundub mulle, et see oleks juba eraldi teema võrreldes teadusega.

Selline piiratus on aga paratamatu, sest tulevikku pole võimalik ette näha.

[Valdo]

Kuna eeloleva seminari teemaks sai lepitud "Teaduse koht ühiskonnas", siis peale süvenemise teadusse tuleks ka sellesse süveneda, millises ühiskonnas seda kohta käsitleme. Ju see ikka muutuv on, see koht ja roll.

[Valdo]

Teadusega on sama lugu nagu haridusega. Ülo Vooglaid ei laseks meid asja ligigi enne, kui me ammendavalt ei määratleks , mis see teadus selline on. Ja ühe esimese asjana ütleks ta, et teadus on kultuuri funktsioon (nagu hariduski). Selliseid (sama astme) kultuuri funktsioone otsides leiaksime peale hariduse veel religiooni, kunsti, filosoofia , metodoloogia (üldise, süsteemtegevusliku metodoloogia, nagu Štšedrovitski jünger Ratz pakub) ja lõpuks ühiskondlik-ajalooline praktika, mis omakorda jaguneb paljudeks materiaalse elu(tegevuse ) sfäärideks.
Seega on kultuuril laias laastus kaks sfääri : VAIMNE KULTUUR ja MATERIAALNE KULTUUR.
Teadus on vaimse kultuuri osa , millel on oma spetsiifiline seos materiaalse kultuuriga. Omal ajal öeldi, et teaduslik-tehnilise revolutsiooni (TTR) käigus muutub teadus vahetuks tootlikuks jõuks. Lähedane sellele on Ratzi väide metodoloogia kohta, et see peab kindlustama praktikat mõttega juhul ja senini , kuni pole antud probleemi puhul välja töötatud teooriat.
Teaduse roll füüsikalises ajas. Küsimus ettenägemise võimest siin. Teadus on selline tegevusala, mis avastab mingeid kindlaid, igal ajal ja igas kohas toimivaid seaduspärasusi. Aeg teaduse võrrandites esineb parameetri kujul. See tähendab, et üldiselt on ta seal, kus midagi toimub perioodiliselt ja selle näitajaks, millise ajavahemiku, perioodi järel on süsteemi olek mingis mõttes sama, mis varem (valemites näiteks kujul sinωt või e astmetena). Ka keerulised protsessid üritatakse lahutada „harmooniliste“ superpositsioonideks.
Ajaloolises ajas on teadus kultuuri diferentseerumisprotsessis omaette (filosoofiast eraldunud) „ainena“ eristatav lääne kultuuris ikkagi alles ca neljasaja aasta eest. Ja GP süsteemtegevusliku metodoloogia vanuseks saab lugeda ca 50 aastat.
Foorsaiting kui tegevus (sfäär) on ajalooliselt väga vana ja kuulub mütopoeetilise ajastusse. Seega „mütopoeetilise renessansiga“ (O. Genisaretski) oleks justkui tegemist oraaklite „tagasitulekuga“. Või säilimisega. Horoskoobid, Delfi meetodi nimetus jpm on selle märgiks, et inimene vajab tulevikunägemust ja vahetuvad vaid meetodid. Praegu on „vahepealseks rudimendiks“ teadusliku maailmavaate ainuvalitsemise tõttu haridussüsteemis domineerimas usk, et tulevikuaimduse kujundamisel on teaduslikud meetodid näiteks poeetikast adekvaatsemad , sest tuginevad tõsikindlatele teadmistele, faktidele ja varasemate korduvuste tunnismärkidele. Aga samas, Rooma impeerium elab meis vaimselt edasi, kadunud on „vaid“ selle materiaalne pool.

Tartu-Moskva semiootikakoolkonna kaasrajaja, G.P.Štšedrovitski sõber, tuntud orientalist, Londoni ülikooli professor A.M. Pjatigorski (1929-2009) on väitnud 1996.aastal järgmist: „Teadus ei saa anda vastust kõigile küsimustele, millega ta tegeleb, aga maailmavaade võib anda vastuse kõigile küsimustele, millega ta ei tegele. Ja muidugi on ses mõttes termin „teaduslik maailmavaade“ puhas jama“.
Küsimused - Kes me oleme? -Kust tuleme? - Kuhu läheme? - ei ole taandatavad teaduslikele probleemidele. Selles mõttes on inspireerivad ka V.Redjuhini „eetikad“. Praegune aeg ongi ka Hegeli skeemist johtuvalt „eetikaajastu“. Jutt eetika kriisist ei ole lihtsalt sõnakõlks. Eetiline alus tõuseb ka teaduse tegemisel esimese suurusjärgu küsimuseks nn postmitteklassikalises maailmas. Vt Stjopini XXI sajandi ratsionaalsust. Sestap ei ole praegu määravaks mitte nn „tõsikindlate teadmiste süsteem üle kõige ja iga hinna eest “, vaid piirangud, et „nii ei või, sest nii pole aus, eetiline, ilus“. V.I.Redjuhini eetika astmed pakuvad siin päris huvitavat mõtteainet.

[Jüri Ginter]

Valdoga nõus. Lisan veel kaks aspekti. Eristada saab loodusteaduslikku, sotsiaalteaduslikku ja humanitaarteaduslikku lähenemist. Loodusteadustes kasutatud kriteeriume ei saa kasutada sotsiaalteadustes (n subjekt on seal ise ka objektiks) ja humanitaarteadustest (n ei ole võimalik korrata). Kahjuks ei saa loodusteadusliku taustaga inimesed sellest aru ja seetõttu alavääristatakse loodus- ja humanitaarteadust.

Kahjuks levib artiklite kultus. Kui mingi nähtuse kohta pole olemas CC artikleid, siis seda justkui polegi olemas. Ühe näitena tuleb meelde keeld valida lõputööks teemat, mille kohta pole ilmunud ühtegi CC artiklit. Tegelikult ei tohiks seda kriteeriumi kasutada ka loodusteadustes, sest sealgi avastatakse uusi nähtuseid, mida varem pole uuritud. CC artiklite kultuus on kaasa toonud ka loobumise terviklikust käsitlusest, sest ühe artikli maht ei võimalda mingit nähtuks kirjeldada terviklikult.

[Valdo]

Jüri kommentaarile täienduseks lisan lingi ühele referaadile, mille tegin Valgevene päritolu Venemaa akadeemiku V.Stjopini ühe pikema töö osast. Referaat on 3,5 lk pikk ja selles on käsitletud distsiplinaarsete ja interdistsiplinaarsete uurimuste erinevust, samuti ka loomuliku ja kunstliku vahekorda isearenevates süsteemides. Miks ma seda siinkohal huvilistel lugeda soovitan? Stjopin toob siin ilusti välja, et subjektist "puhastatud" uurimine pole kaasaegsete ettekujutuste järgi võimalik ka loodusteadustes ja ses mõttes on XIX sajandile iseloomulik teaduste jagamine "loodus- ja vaimuteadusteks" muutunud suhteliseks. Referaadis on välja toodud ka klassikalise, mitteklassikalise ja postmitteklassikalise teaduse erinevused,st just see, millega V.Stjopin maailmas kõige rohkem tunnustust on võitnud. Head lugemist!
https://docs.google.com/document/d/1kZKsvfQazBhszdrJNK7QIpRfm4UGMR2Gv89OBHr-54Y/edit?hl=en_US

[Valdo]

Teadusseminariks valmistujaile panen siia veel ühe isemõtleja - Slavoj Žižeki Postimehes ilmutatud loo katkeid ja kilde tema teistest mõtteavaldustest. Ka siin on üht-teist kokkukõlavat Popovi hinnangutega teadlaste võimaluste piiridest.
Slavoj Žižek: Looduse lõpp
Postimees. AK. 19.veebr. 2011. Nr. 169

Žižek alustab suurte looduskatastroofide loetlemisest 2010 ja väidab, et „Meie postmaagilisel, postreligioossel, ultratehnilisel ajastul ei saa katastroofe enam pidada looduse ringkäigu mõtestatud osadeks ega jumaliku raevu avaldusteks. Ühise uskumuste süsteemi puudumine jätab meid …ilma olulisest kinnitusest, et kõigist meie ekslemistest hoolimata liigub loodus igaveses elu ja surma tsüklis…. Tundub, nagu näeksime pealt looduse lõppu“.
Teadusilmas ei tunnistata enam „puhtlooduslikke“ katastroofe. Üldlevinud teadmise kohaselt ei ole inimene ja loodus lahutatud. Uus on aga arusaam, et nad on nii lahutamatult põimunud ja nii ennustamatute tagajärgedega , et sageli pole isegi selge, kas katastroof on looduslik või inimtekkeline“.
„Pöörame pilgu teadlaste poole, kes peaksid kõike teadma. Aga nad ei tea ja just see on probleem. Teadus on muutunud spetsialiseeritud teadmiseks , mis pakub „eksperthinnanguteks“ nimetatavate vastuolus seletuste ebaühtlast massi.
Keda siis uskuda? Kui teadlased on ühiskonna eelistatud keskkonnaeksperdid, muutub kõik keeruliseks. Teadus ja tehnika põhjustavad arvukalt keskkonnaohte… Teadus on kindlasti üks ohuallikas, aga see on ka ainuke vahend, millest me peame kinni haarama ohtude tuvastamisel, ning üks allikaid , mille abil ohtudest välja saada ja väljapääs leida.
Ei ole võimalik minna tagasi teaduseelse holistliku tarkuse - maa, vee, õhu ja tule juurde. AGA KUI TEADUS VÕIB MEID AIDATA, EI SUUDA SEE KÕIKE. SELMET PIIELDA TEADUST LOOTUSES, ET SEE PEATAB MAAILMALÕPU, TULEB MEIL VAADATA ISEENNAST NING ÕPPIDA ETTE KUJUTAMA UUT MAAILMA JA SEE SIIS LUUA.
….meie sajandi sügavale umbusule muutuste, arengu ja progressi suhtes. Kõigil radikaalsetel muutustel võivad olla soovimatud tagajärjed, mis käivitavad katastroofi.
..nn looduse tasakaal, mida inimene oma ülbuses jõhkralt hävitab, on pelgalt müüt… Katastroofid kuuluvad looduse ajalukku.
Meie kasvav võime loodust muuta võib destabiliseerida Maa elu kõige põhilisemaid parameetreid.
Teadus ja tehnika ei püüa enam kõigest seletada ja korrata looduslikke protsesse –nad püüavad luua uusi eluvorme. Modernse teaduse keeles seda „Looduse lõpp“ tähendabki: sünteetiline elu ei ole looduse täiendamine , vaid selle asendamine. EESMÄRK ON MUUTA LOODUSLIK ELU „ARETATAVA“ SÜNTEETILISE ELU OSISEKS.
Mida toob tulevik? Peame kohanduma märksa nomaadlikuma eluviisiga. Meie keskkonna järkjärgulised või ka ootamatud muutused … võivad tahes-tahtmata viia enneolematute ühiskondlike ja kultuuriliste muutusteni. Välja tuleb mõelda uued üleilmse koostöö vormid , mis ei sõltu turust või diplomaatilistest kõnelustest ( NB! Siin pöördub Žižek oma põhiteemade juurde: Radikaalne majanduse depolitiseerimine ja ka poliitika depolitiseerimine (Postpoliitika). Kodanikuühiskond on vähe viljakas , kuni ta ei võta ette ühiskonna mõjutamise pikaajalisi ja põhjapanevaid abinõusid : Kapitali vabaduse piiramist ja tootmisprotsessi ühiskondliku kontrolli alla võtmist. Žižek kritiseerib selliseid pseudovalikuid nagu 2-parteisüsteem. Ta kaitseb seisukohta, et ainult läbi PARTIKULISMI viib tee UNIVERSALISMI. Ta kritiseerib hästikorraldatud ühiskonnastruktuure , milles esineb nö väljavisatud osa, millel pole selles perfektses korras mingit kohta ( et on olema s OSAD ILMA OSATA, st ilma osaluseta). Ta kirjeldab jutte keskklassist (üldse selgest klassijaotusest) kui õiguslikku populismi . Teda iseloomustatakse kui Poststrukturalisti. Tema elava mõttelennu ja kiirete assotsiatsioonide pärast on talle ägedaid oponente, kes ironiseerides teda „Staarfilosoofiks“ kutsuvad. )
Inimpsüühhikat kirjeldab ta triaadis Reaalne, Sümboolne, Imaginaarne, seejuures igal on sees need aspektid nt Imaginaarsel Reaalne I (Fantasmid), imaginaarne I (pilt ise), sümboliline I (Arhetüübid Jungi mõistes).

Nii võimalikku kui võimatut on ühekorraga palju saanud. Isiklike vabaduste ning teaduse ja tehnika vallas saab aina enam võimatut võimalikuks , nt SAAVUTADA TEHNOGNOSTILINE SUREMATUS, kodeerides oma eripärased tunnused ning sisestades nii loodud isiksuse arvutiprogrammi ( NB! Võimsam oleks siiski oma loominguline surematus sel moel käima lükata – V.R.)
Mis aga puudutab sotsiaalmajanduslikke suhteid, siis me peame tänapäeva küpseks ja seeläbi vastuvõetavaks ajastuks. Kommunismi kokkuvarisemisega jätsime seljataha vanad utoopilised unistused ning tunnistasime tegelikkuse- st kapitalistliku sotsiaalmajandusliku tegelikkuse –piiranguid koos kõigi sellele omaste võimatustega. Me ei saa osaleda suurtes kollektiivsetes ettevõtmistes, mis vältimatult (??- V.R.) lõpevad totalitaristliku terroriga. Me ei saa klammerduda vana heaoluriigi külge, mis vähendab meie konkurentsivõimet ja viib majanduskriisi. Me ei saa ennast isoleerida ülemaailmsest turust – ja seda loetelu võiks jätkata.
MEIL ON LIHTSAM ETTE KUJUTADA MAAILMALÕPPU KUI TÕSIST SOTSIAALSET MUUTUST. On üleilmset katastroofi kujutavaid filme-kassahitte, aga pole samaväärseid filme alternatiivsetest ühiskondadest . Slavoj Žižek kutsub meid üles möönma kõikvõimsa surematuse võimatust ning KAALUMA RADIKAALSE ÜHISKONDLIKU MUUTUSE VÕIMALIKKUST. „ Kui looduses ei valitse enam stabiilne kord, millele me võime loota, peab ka meie ühiskond muutuma , kui me ikka tahame ellu jääda looduses , mis ei ole enam hea ja hoolitsev ema , vaid tundetu ja osavõtmatu võõras“
Kommentaar: Žižek tundub esmakohtumisel sotsiaalmajanduse poole osas hingesugulasena, kuid maailmakõiksusega suhestumises loodusest võõrandumise produkt.

[Valdo]

Talgujate seminarides on arengu mõistmisel tänu eelkõige Jüri Ginteri tähelepanule püsitud arusaamisel, et areng kujutab endast kvalitatiivset muutust. Milles kvaliteedihüpped väljenduvad, selle kohta on seisukohad ja arvamused varieerunud, alates „uue võrsete“ ilmumisest kuni väideteni, et tulevik on absoluutselt ettenähtamatu. Allpool üks üritus sotsiosüsteemi arengut tüpologiseerida. Referaat on tehtud S.B.Pereslegini blogis ülespandud artikli põhjal:
http://pereslegin.net/?page_id=5&page=2
Sergei Borissovitš Pereslegin, kellest oli juttu kui teadmisreaktori ehitajast, eristab ühiskonna kolme arengutüüpi. Esimest nimetab ta ökoloogiliseks arenguks, lisades, et see on omamoodi „areng ilma arenguta“, olemasolevate tegevussüsteemide, suhetesüsteemide ja sotsiosüsteemi struktuuride taastootmine. Ometi mingi liikumine leiab seal siiski aset, kuivõrd kogu meie sotsiosüsteem on sukeldatud ökoloogilisse maailma, loodusse, on sellega vastastiktoimes . Kuna see maailm areneb, oleme ka meie sunnitud arenema. Sestap isegi ökoloogilises paradigmas mingi areng toimub, kuigi see on kvaasiareng taastootmise „raamides“.
Teine arengutüüp on Pereslegini järgi evoloogiline areng (sõnast „evolutsioon“). Ta iseloomustab seda arengut arengule „raamide“ seadmise abil. Evoloogilise arengu korral on Pereslegini väitel tegemist eksisteeriva mahakriipsutamisega, olemasolevate, tunnustatud raamide lõhkumisega. Ta toob näiteks, et kui teile öeldakse, et „kehtiv seadus keelab seda“, siis vastate, et seda keelab teile tänane seadus. Või et vastuväitele „Sellele ei lähe inimesed kunagi“ on evoloogilise arengu korral omakorda vastuväide „ Täna ehk mitte , kuid homme ei kujuta nad end teistmoodi tegutsedes ettegi“. Seega on evoloogiline areng Pereslegini käsituses olulisel määral oma endise Mina eitamine, või isegi rohkemgi, üldse enesesalgamine ( Pereslegin tsiteerib siin vendi Strugatskeid: Tulevikku loome meie, kuid mitte meile.)
Kolmas liikumissuund (autor väldib siin sõna „arengutüüp“) kannab S.Pereslegini jaotuses nime Spontaansus ehk Aromorfoos. Erinevalt eelmisest kahest ei ole siin võimalik näha mingit järjepidevust, evolutsiooniliste seoste olemasolu. Tekkinud süsteemil pole sarnasust eelmise „iseendaga“, tekkinud süsteem on absoluutselt teistsuguste omadustega.Vaja läheb tõsist pingutust, et tõestada mingit, näiteks geneetilist seost eelneva süsteemiga. Pereslegin toob võrdluseks nukust liblika „tekkimise“. Aromorfoos on vene bioloogi A.N. Severtsovi pakutud termin tähistamaks kvalitatiivseid muutusi embrüonaalses arengus. Arogeneesiks nimetatakse suunda evolutsioonis, mille puhul uute suurte kohastumiste omandamisega grupi arenguga kaasneb adaptiivse tsooni laienemine ja väljumine teistesse looduse tsoonidesse. Artiklis ehitab Pereslegin ka väikese silla Vana India mütopoeetilisse maailma, kus ökoloogilise arengu eest „vastutas“ jumal Vishnu, evolutsioonilise eest Brahma ja spontaansete muutuste eest Shiva. Järjekordne näide postmitteklassikalises maailmas lähenevatest kultuuridest, millele juhib tähelepanu V.Stjopin

[Jüri Ginter]

Loomulikult on olemas erinevaid nähtuseid ja protsesse (viidatud artiklis on nende eripära hästi esile toodud), kuid kaaluda tuleb seda, kas on mõttekas neid koondada ühe termini alla. Mis on antud juhul see ühisosa, mis laienemist, kohanemist ja arengut ühendab?

Probleem on muidugi selles, et iga nähtuse ja protsessi puhul ei ole terminites kokku lepitud.

[Valdo]

S.Pereslegini sotsiosüsteemide arengutüübid on hästi seonduvad isereguleeruva, arendava ja iseareneva süsteemiga. Ka on neid võimalik siduda kvantiteedi-kvaliteedi dialektikaga. Pikemalt arutan selle ümber google docsis ja ootan ka sinna kommenteerijaid. Tere tulemast https://docs.google.com/document/d/1uTyM6PvenzRmHNHwMN4S8k-1aYMkVFbqgxUDjQ05iSU/edit?hl=en_US

[agu]

EESMÄRK

päris alguses, tsiteerides Daniel Belli:
4. Tehnilise progressi planeerimise läbi peaks tulevik teadlikult kujundatav olema. Lähtepunktiks on sealjuures eesmärk- püsiv majanduskasv, selleks et elustandardit tõsta. Seejuures on tehniline edenemine hädatarvilik , mis plaanipärase progressiga peab saama kindlustatud, mille läbi majandusliku arengu mõjutamisvõimalused tõusevad. Ka peaks oht, et progressi kõrvalmõjud keskkonnakahjustusteks muutuvad, ettenägeliku planeerimise kaudu ohjeldatud saama.

EELDUS
Majanduse (ja turgude) kasv on ka kaasaja teaduse eeldus. Sellel põhineb finatseerijate optimism ja valmisolek rahastada teadust. Usk, et produktil leidub ostjaid. Tänapäeva inseneriteaduse eesliinil on majanduslikult väga kõrge hind.

Siin on nö surnud ring.
Keegi marksistidest seletas, et surnud ringi kui probleemi on võimalik lahendada - töötavate masside kangelaslikkusega. Varem oli see võimalik - stalinlikud kinnised instituudid, (sisuliselt vanglad) aitasid sotsialistlikul süsteemil teha hüppe mitmel alal. Praegusel ajal pole see ilmselt korratav.

Meie aja põhiküsimus ongi vist majanduskasvu küsimus.
Kas see on paratamatu?
Kas elukorralduse eesmärk?
Mis hinna või ohvritega saavutatav?

Teaduse asju ei saa tõsisemalt arutada sellest küsimusest kaugele minnes.

[Valdo]

Daniel Belli seisukohti refereerides toonitasin, et neil on ka tänapäeval veel palju toetajaid. Mina ise küll nende hulka ei kuulu. Seminariks valmistujaid kutsusingi üles võrdlema Belli ja S.Popovi seisukohti ja nende paikapidavust tänapäeva ühiskonnas. Agu poolt tsiteeritav punkt on selles võrdluses kahtlemata üks kesksemaid.

[agu]

Majanduskasvu küsimus püsib kesksena arvatavasti veel aastaid.

Minu jaoks uudseid fakte tõi esile Sõrves elav sõber Kaupo viimati Sirbis.
Kaupo Vipp. Raha paneb rattad käima.
(Kaupo on mõned korrad olnud sides Navigatsija asjadega.)

Nokkisin välja mõned lingid, mis Kaupo tekstiga seonduvad.

Stanley Jevons wikis
Artikkel Stanley Jevonsi jt 19.sajandi tegijate kohta
Georgescu Roegen

[Valdo]

„Postimehe“ 29.oktoobri AK-s ilmus Peeter Toropi, Indrek Ibruse, Marek Tamme ja Urve Eslase mõttevahetus „Kas mõte kaob, kui ilmub pilt?“. Selles arendatavad mõtted võiksid olla veel üheks sillaks talgujate eelmise, 13.juuni kujutlusseminari ja eeloleva (loodetavasti peagi toimuva teadusseminari?) vahel. Ma pean siin silmas mõtteid, mis puudutavad humanitaaria tähtsuse kasvu kõrgtehnoloogilises kultuuris.

[agu]

illimar2
Illimar1

Selgub, et tekst on ka digitaliseeritud

[agu]

Juhtusin e-illimari tekstiga samaaegselt uurima "Eesti keele arengukava 2011-2017" ja silma torkab kaks asja:

• Eesti Keele Arengukavas puudub see peatükk, mis käsitleks e-illimari tekstis valgustatud asju. Keeletehnoloogia osa arengukavas piirdub ühemõtteliselt IT teemaga. Võib väita, et nimetatud arengukava osutub vananenuks juba avalamise aastal. Kas tõesti on arengukava tegemisel puudunud Peeter Torop jt? Uurisin, kas kommunikatsiooniküsimusi laiemas mõttes käistleb mõni muu Eesti riigi arengukava. Ei suutnud leida.
  
  
• e-illimari arutluse juures on puudunud sellist tüüpi osaline, nagu Talgujate sõber Filippych Uralski. Seetõttu jääb "arenguvektor" liiga uduseks.

[Valdo]

Meie uus dekadnikukaaslane, Vologda mees Sergei Norkin armastab end vahel positsioneerida kui Sedmoi (7-moi), andes sellega märku, et neil puhkudel räägib või kirjutab ta kui uusima, lausa tulevikku kuuluva tehnoloogilise laadi (tehnologitšeski uklad)esindaja. Seitsmenda tehnolaadi eestvõitlejaid näib vene visionääride hulgas olevat mitmeid ja nende nägemused on üsna erinevad. Alates kujutlusest, et 7nda tehnolaadi tuumaks saab mõttejõu muutumine vahetuks „tootlikuks jõuks“ (nt mõtte jõuga vaakumist elementaarosakeste väljalöömine) kuni ennustuseni, et 7ndas tehnolaadis saab inimesest tehnoloogiate keskne objekt.
Tehnoloogilised laadid ehk tehnolaadid ( minu ettepanek hakata eesti keeles kasutama sellist liitsõna) on G.Kritševski määratlusel kompleks omandatud revolutsioonilisi tehnoloogiaid, innovatsioone, leiutisi, mis on aluseks ühiskonna tootlike jõudude kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele arenguhüppele.
Tehnolaadide kaasajal kasutatav loetelu on saanud alguse Vene majandusteadlase N.D.Kondratjevi poolt 1920ndatel aastatel pakutud majanduse tsüklite teooriast , milles ta avastas ja põhjendas kapitalistliku majanduse tsüklilise iseloomu. Selle järgi leiavad majanduskriisid aset iga 50 pluss-miinus 10 aasta järel. Kondratjevi teooriat arendas edasi A.Schumpeter, kes tõi sisse kreatiivse destruktsiooni mõiste ja kinnitas, et majanduse seestpoolt revolutsioneerijateks on innovatsioonid.
Uusšumpeteriaaniks tituleeritav Venetsueela päritolu Carlota Perez on 2006.aastastTallinnaTehnikaülikooli majandusprofessor. Tema võtis 1985. aastal kasutusele tehnoloogils-majandusliku paradigma mõiste.Innovaatiliste tööstusharude klastrite plahvatusliku esilekerkega lühikese aja jooksul on õigustatud jutt tehnoloogilistest revolutsioonidest, kus kogu süsteem iga 50 aasta järel tõuseb uuele kõrgusele.
SUURED PERIOODILISED TSÜKLID
Eelindustriaalsed laadid baseerusid muskli, käe, hobuse energeetikal.Kõik leiutised (vint, kang, ratas, reduktor, potsepakeder, sepikoja lõõts, ketramine, kangasteljed) puudutasid lihasejõu suurendamist.
Industriaalsete perioodide algus käib XVIII sajandi lõpu- XIX sajandi algusse.
I tehnoloogiline laad –veeenergia kasutamine tekstiilitööstuses, vesiveskid ja mitmesugused ülekanded.
II tehnoloogiline laad XIX saj algusest lõpuni auru ja kivisöe energia : aurumasin, aurumootor, vedur, aurik, ketrus- ja kudumismasinad, auruhaamer. Inimese järkjärguline vabanemine raskest füüsilisest tööst. Inimesel rohkem vaba aega.
III tehnoloogiline laad XIX saj lõpp-XX saj algus: elektro- ja raadiotehniline tööstus, raadioside, telegraaf, olmetehnika. Elukvaliteedi tõus.
IV tehnoloogiline laad XX saj algus kuni saj lõpp. Süsivesinike energia kasutamine. Sisepõlemismootorid, elektrimootorid, autod, traktorid, lennukid, sünteetilised polümeermaterjalid, tuumaenergeetika algus.
V tehnoloogiline laad XX saj lõpp- XXI saj algus. Elektroonika ja mikroelektroonika, aatomienergeetika, infotehnoloogiad, geeniinseneeria, nano- ja biotehnoloogia algus, kosmilise ruumi hõlvamine, satelliitside, video- ja audiotehnika, internet, võrgutelefonid, Globaliseerumine- produktsiooni, teenuste, inimeste, kapitali, ideede kiire ümberpaigutumine.
VI tehnoloogiline laad XXI sajalgus – saj keskpaik. Algab V laadi nüpeldamine, teda nimetatakse postindustriaalseks. Nano- ja biotehnoloogiad, nanoenergeetika, molekulaar-, raku- ja tuumatehnoloogia, nanobiotehnoloogia, biomimeetika, nanobioonika, nanotroonika jt nanomõõtmelised tootmised; uus meditsiin, olmetehnika, transpordi- ja kommunikatsiooniliigid, tüvirakkude kasutamine, elavate kudede ja organite inseneeria, taastav kirurgia ja meditsiin, eluea oluline kasv. Räägitakse NBIC-konvergentsist, st nano-, bio-, info – ja kognitiivsete tehnoloogiate konvergentsist mõnede arvamuste järgi aastal ca 2030, teiste arvates 2050.a. paiku. Seda seotakse nn tehnoloogilise singulaarsuse saabumisega , kus kaasaja analüüsi ja prognoosi meetodid ütlevad üles. Väidetakse ka ( S.Kapitsa jt): Saab selgeks, et tehnoloogilise tsivilisatsiooni tee, mida oleme käinud neli sajandit, on jõudnud lõpule.
VII laadi kohta käivaid Sergei Norkini mõttearendusi saab huviline lugeda http://www.e-xecutive.ru/blog/shestoi_sedmoi_dalee-bez_ostanovok/9189.php

[Jüri Ginter]

Seminar toimub 1. märtsil kell 17-20. Palun eelnevalt registreeruda jyri.ginter@gmail.com. Eelkõige neil, kes soovivad osaleda interneti vahendusel. Siis teame, kas on vaja luua vastav võimalus.

[Jüri Ginter]

Mulle on jäänud mulje, et teadus uurib sageli seda, mida on võimalik uurida ja mitte seda, mida on keeruline uurida. Vähemalt seoses inimesega. Tuleb meelde mitu näidet, kus on uuritud geene jm ja lõpus mööndakse, et tegelikult keskkond mõjutab väga palju ja geenid ei määra üheselt midagi, kuid keskkonna mõju on palju keerulisem uurida.

[Jüri Ginter]

Siin on minu arusaam teadusest.

Parimat

Jüri
Teaduse otstarve on uurida protsesse ja nähtusi ning neid mudelite ja teooriate abil kirjeldada ja anda algandmeid prognoosimiseks. Uuring peaks seostama senised uuringud täiendavate empiiriliste andmetega. Sageli peetakse teaduseks üksnes neid uuringuid, mis käsitlevad üksnes lihtsaid objekte (aatom jms.) ning korduvaid nähtusi (n. astronoomia) ning hoidutakse keerulisemate nähtuste ja protsesside uurimisest ja modellerimisest, kuna sageli ei ole võimalik välja töötada kontrollitud teooriat. Mudelitel ja teooriatel ning nende vahel vahe tegemine on väga oluline hariduses.
Teaduse piiratus seisneb ka selles, et uuringud käsitlevad üldjuhul vaid keerukate nähtuste üksikuid komponente või vaatlevad neid vaid ühest kindlast aspektist. Tekib situatsioon, nagu mõistuloos pimedatest ja elevandist. Kui pime uurib 100 elevandi saba, ei saa ta ikkagi ettekujutust, mis on elevant ja milleks talle sama vaja on. Samas on ka teadusjakirjad üldjuhul „sabauurijate“ ajakirjad. Teadlaste pädevust hinnatakse aga selle alusel, kui palju artikleid tal on ilmunud. Seega polegi võimalik kirjutada „elevandist“, seda enam, et sellisele artiklile on võimatu leida retsensenti, kuna kõik retsensendid on spetsialiseerunud „sabale“, „esimese parema jala esimese varba teisele lülile“ vms. Palju parem ei ole olukord ka siis, kui uuritakse eraldi elevandi sisse- ja väljahingamist jt osategevusi, samas ei võeta neid uuringuid „sabauurijate“ poolt tõsiselt, kuna need ei vasta nõutavatele kriteeriumidele.
Piltlikult öeldes ei usuta, et kase koor on valge (seda peetakse vaatleja subjektiivseks arvamuseks ning see ei ole võrreldav) ning viiakse läbi uuring, kus võetakse juhusliku valimi alusel puid (kui ollakse valmis möönma, mis on puu) ning uuritakse, millise lainepikkusega valgust erinevad valimisse sattunud puud peegeldavad ning millised on nende puude muud tunnused (lehe tüüpiline pinnalaotus statistilisi meetodeid kasutades jms) ning klasteranalüüs peaks esile tooma, et on olemas kased jt
Loomulikult võidakse ka selliseid andmeid alaväärtustada ning tegeletakse geenide vm „peenema“ uurimisega. Miskipärast ei võeta tõsiselt ka uuringuid, mille tulemusena väidetakse, et kanad kaagutavad peale munemist, et meie koolides on õpetajate seas mehi ja naisi jms. Samalaadseid kirjeldavaid uuringuid genoomi kirjeldamisel ja aatomi ehituse alal võetakse väga tõsiselt, kuid ainuke erinevus kase värviga võrreldes on see, et objekt on väike. Eitatakse inimeste iseloomu ja võimete erinevust, kuni seda ei kinnita aju uuringud. Viiakse läbi mahukaid uuringuid, et tõestada inimeste vahelise usalduse vajadust, kuigi juba aastatuhandeid teatakse nn argiteadvuse tasemel, et reetmine ja varastamine ei tule inimeste vahelistele suhetele kasuks.

Sageli uuritakse seda, mida on juba uuritud ja mida saab lihtsalt uurida (n geneetika) ja alaväärtustatakse või keelatakse keerukamaid uuringuid (n keskkonna mõju inimese käitumisele).

Selliste kitsaste uuringute tulemusel võidakse teha valesid järeldusi, õpilasele pandud „kaks“ ei pruugi näidata tema teadmiste ja oskuste taset, vaid see võib olla tingitud õpetaja poolt valesti esitatud küsimusest, õpetaja poolt vale vastuse eeldamisest (kui õpilane tunneb vastavat valdkonda paremini kui õpetaja (n kes jätab artikli lõpust lugemata, et geenid ei määra üheselt inimese käitumist, vaid üksnes tõenäosust), mis on loomulik juba algkoolis).

Teaduseks on nimetatud ka uuringuid, mis ei kajasta üldse elu, vaid üksnes selle peegeldusi erinevate autorite esituses, võrdlevad neid ja püüavad esile tuua kindlaid tendentse, koolkondi. Sellised “teadlased” ei tunneta reaalsust ning selle varjamiseks alavääristavad argiteadvust, “talupoja mõistust” jms.

Paljud õpikud piirduvad samuti erinevate uuringute tulemuste ja kuulsamate autorite seisukohtade esitamisega ning ülevaadet teemast (elevandist) ei anta. Kui õpilasel endal ei ole õpikuväliselt ülevaadet käsitletavast valdkonnast, siis ta sellise õpiku abil antud valdkonnast aru ei saa. Vrd hüpotees, teooria, valiidsus, reliaablus, representatiivsus, ammenduvus

Teaduslik uuring
- isikut, kes teeb teaduslikku uuringut (kelle on õigus otsustada uuringu kõigi detailide üle ja vastavalt ka kohustus vastutada kõige selle eest mis on tekstis ja võib kaasneda teksti avalikstamisega), nimetatakse uuringu SUBJEKTIKS;
- seda, millele uurija keskendab oma tähelepanu, nimetatakse uuringu OBJEKTIKS;
- uuringu objektiks saab olla vaid PROBLEEM;
- seda, mis iseloomustab uuringu objekti ja mida mõõdetakse, hinnatakse või loendatakse, nimetatakse uuringu AINEKS;
- uuringul peab olema teoreetiline alus;
- uuringul peab olema metodoloogiline alus;
- uuringus kogutud algandmed peavad olema usaldusväärsed;
- uuringus kogutud algandmete töötlemisel ja analüüsis peab võtma meetmeid usaldusväärsuse hoidmiseks;
- uurimus käib uuringu objekti kohta;
- uuringuid ei tehta selleks, et uurida, vaid selleks, et tuvastatud teadmistele tuginedes muuta või hoida seda tegelikkust, millest on tuletatud uurimise objekt. Sellest ei tulene, et uuringud ei pruugi anda alust korraldada edaspidi uuringuid senisest veel palju paremini, täiustada teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat, luua uusi õppeprogramme ja õppetekste, suhelda kolleegide ja praktikutega nii kodu- kui välismaal...;
- uurimistulemusi ei saa rakendada; rakenduslike ettepanekute ja soovituste süsteemi loomiseks on vaja näha veel umbes samas mahus vaeva, kui kulub faktide tuvastamiseks;
- uuringuga tuvastatud faktidele hinnangu andmine osutub võimalikuks vastava kriteeriumite süsteemi olemasolu ja seda arvestada suutvate ning tahtvate ekspertide olemasolu korral;
- uuringuga tuvastatud faktidest järelduste tegemiseks on vaja printsiipide süsteemi ja eksperte, kes suudavad ja tahavad kõnealust süsteemi rakendada;
- ettepanekuid saavad uurijad teha vaid neile, kellel on administratiivne ja moraalne õigus mingeid muutusi teha; Ettepanekute süsteemi loomiseks on vaja teada mitte ainult uuringu tulemusi, vaid ka vajaduste ja ülesannete ühtsuse kujunevaid sihte ja eesmärke kui ka õigusi, kohustusi, prognoose ja nende põhjal tuletatud stsenaariume;
- soovitusi on uurijatel mõtet anda vaid neile, kellel on rahuldavaks peetav kujutlus ressurssidest ja nende kasutamiseks vajalikesttingimustest (ressursside ja tingimuste ühtsuses kujunevatest VAHENDITEST).
Alles nüüd saa asuda kavandama INNOVAATILISI PROTSESSE, luua süsteem nii side kui ka edasi- ja tagasisidestuseks, st juhtimiseks ja eneseregulatsiooniks.
Oluline on arvestada, et uurijad ei saa otseselt vastutada selle eest, mis ettepanekute ja soovituste evitamisega kaasneb. Järelikult võivad uurijad aidata juhtkonda tasemele, mis võimaldaks aduda olusid, olukorda ja situatsiooni, aru saada võimalustest ja ohtudest, näha alternatiive, võrrelda eri lahendustega tõenäoliselt kaasnevate tulemuste ja tagajärgede sobivust eri oludes ja olukordades.
Teadusliku uuringuga, sh uurimistulemustest hinnangute ja järelduste ning ettepanekute ja soovituste süsteemi tuletamisega või selle tuletamisele kaasa aitamisega kaasneb vastutus.
Uuringu kaasaegsuse mõõduks on uuringu metodoloogia.
Algandmete kogumiseks peab teaduslikus uurimises kasutama selliseid meetodeid, mis võimaldaksid koguda usaldusväärsed andmed. (Ülo Vooglaid EHF listi 21.08.2009)
Küsitlus on sotsioloogilises uurimises üks algandmete kogumise meetod. Küsitlustega saab koguda respondentide arvamusi. Lisaks küsitlusele on algandmete kogumiseks veel kümmekond meetodit.
Sotsioloogiline uuring on üpris keeruline, sest mõõta pole suurt midagi. Hinnangute usaldatavuse saavutamiseks tuleb aga päris palju vaeva näha. Midagi on üldjuhul lubatud väita alles siis, kui vähemalt kahe-kolme põhimõtteliselt eriliiki meetodiga kogutud andmete analüüsi tulemuste põhjal saab järeldada enam-vähem ühte ja sedasama.
Tõhusateks meetoditeks on vahetu ja vahendatud vaatlus, loendus ning eksperiment... Andmete kogumiseks kasutatakse päevikuid, igaliiki dokumente, statistilisi kokkuvõtteid jne.
Avaliku arvamuse küsitlused on avaliku arvamuse küsitlused - mitte sotsioloogilised uuringud.
Kirjeldused eelnevad uuringule ja on vajalikud probleemi fikseerimiseks.(Ülo Vooglaid EHF listi 21.08.2009)

Uurija ülesandeks on tuvastada uurimise objektiks oleva probleemi seosed ja sõltuvused - probleemi tekke ja püsimise, või koguni süvenemise ja laienemise põhjused. Need võivad olla otsesed ja kaudsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed... Need võivad ilmneda kohe või hiljem, siin ja/või mujal...).

Teadusega seoses on kõne all mitu olulist küsimusterigi:
1) tunnetus (argitunnetus, intuitiivne tunnetus, kunstiline tunnetus, religioosne tunnetus, teaduslik tunnetus, filosoofiline tunnetus...) Igal tunnetusteel on oma eripära, oma võimalused ja piirangud;
2) teaduslik uuring (tunnetusteooria, metodoloogia, metoodika ja praktika seostamine, pidades silmas tulemuste usaldusväärsuse kontrollitavust);
3) tunnetusõpe;
4) mõtlemisviis (sh teaduslik mõtlemisviis);
5) innovaatika, ekistika, prognostika jms tegevusalad, milles on heade otsuste tegemise eelduseks usaldusväärsed faktid;
6) igapäevase elu, ka seadusandluse, õppeprotsessj jm edasi- ja tagasisidestamine; (Ülo Vooglaid EHF listis 12.04.2011)
vt ka uurimus
Teaduspõhine haridus õpetab probleeme püstitama, kasutama adekvaatset metoodikat ja tegema tulemustest põhjendatud järeldusi. Selleks peab aga üliõpilane saama vastava kogemuse uurimust ette valmistades, läbi viies ja tulemusi analüüsides. Ei piisa, kui talle refereeritakse artiklitest tulemusi.

[agu]

Elevandi uurimise jutt Jüri arenduses on väga kõnekas. Minus inspireerib see mõtteid, mis ei kuulu vist otse teaduse juurde aga kujundlik pilt ikkagi keerulise asja uurimisest.
Selle kujundiga peaks olema võimalik esitada mõttetalgulist arengut. Milline stsenaarium või kujundite läbimine sobiks elevandiuurijate seltskonnale, et jõutaks arusaamisele elevandist? Mõtlesin kunagi joonistada sellise multika aga eriliselt andekaid pilte ei mõistnud kohe leida....
Millised ummikkäigud ja millised kindlad tulemuslikud retseptid leiavad aset elevandiuurijate seltsis....

[Jüri Ginter]

Kinni on pandud ruum 50 Salme 1a. Avasin ka protokolli: https://docs.google.com/document/d/1FdkXy9PM6C2crkr0enEjhakGnBC6yoCLbmpatZRkpAA/edit

Aadress internetis on http://kontakt.ut.ee/andragoogika

Konverents algab 01.03.2012 kell 17. Ruumi peaks sisenema veidi varem. Ruum on avatud alates kella 16.30. Mina olen kohal alates kella 16.15, telefon on 56663101.

Ruumi sisenemisel tuleks sisestada oma ees- ja perenimi. Kui soovite teistega rääkida, siis andke sellest märku (käe tõstmise ikoonile klikkides vasakul all nurgas). Seejärel pannakse teid ootele. Kui teile antakse sõna, siis asendub käetõstmise märk mikrofonimärgiga. Lihtsam on oma mõtteid edastada kasutades Chati.

Valdo Ruttase esitlus on https://docs.google.com/presentation/d/15YzCBkrhMZyAXFQ1fUwVQm21PfK2PY22oVX8T2VZUEw/edit#slide=id.p14

Kohtumiseni

Jüri Ginter

[Jüri Ginter]

Seminari salvestust saab vaadata internetist aadressidel http://kontakt.ut.ee/p33959484/ (esimene poolt tundi, miskipärast ei ole seal pilti, on vaid heli) ja http://kontakt.ut.ee/p94536542/ (ülejäänud seminar). Sissejuhatust osalejate palvel ei avalikustata.

Palun juba ette vabandust tehniliste apsude pärast. Järgmisel korral saame õppida tehtud vigadest. Sättisin tehnikat 2,5 tundi kuid ikka jäid mõned asjad läbi mõtlemata. Samas unustasin alguses ära tutvustamise, kuna tundsin kõiki osalejaid.

Sisulised ja korralduslikud tähelepanekud on nagu ikka oodatud ja teretulnud.

Parimat

Jüri

[agu]

http://keeljakirjandus.eki.ee/735-746.pdf
Siit ma leidsin Francois Dosse.
Üks proua füüsika instituudist küsis mu käest, et kas selline ongi Talgujate foresicht, nagu Dosse. Tõepoolest - sobib mu meelest.

Vanal aastal ilmus eesti keeles kogumik pealkirjaga "Humanitaarteaduste metodoloogia". Marek Tamme poolt kokku säetud. Siin on sisukord.
http://www.tlupress.com/?LangID=1&CatID=6&ArtID=361&action=article

Siin Tiit Kändleri kirutõt tutvustus EPL 23.02.20012:
http://www.epl.ee/news/melu/humanitaarteadused-on-hakanud-poorama.d?id=63962261

Muuseas - see viimane raamat on TÜ raamatukogus väga populaarne - kõik 10 eks välja laenutatud.
Ma sain sirvida uudiskirjanduse riiulil. Raamatu sisu on enamuses 5 a tagasi LOMINGUS ilmutatud. Tõttöelda - ei kutsunud lugema. Mulle tundus kiirsirvimisel küllalt igav hambutu referaadikogumik.
aga võimalik, et minu viga

[Jüri Ginter]

Jõudsin täna mõttele, et kui varem tähendas teadlane seda, et see inimene teab midagi enamat, kui teised. Viimasel ajal on rõhk nihkunud pigem uurimisele. Esiplaanil on uurimismetoodika. Teadlane on eelkõige see, kas kasutab kindlaid uurimismeetodeid. Kas ta midagi selle tõttu täiendavalt ka teada sai, pole tähtis. Suur osa "uuringuid" kordavad varasemaid uuringuid ja tõestavad seda, mis oli juba varem teada.

Metoodika on oluline, et eristada teadmist arvamusest, kuid metoodika ei tohiks olla primaarne (n keelduti vastu võtmast minu teese, et ma saaksin kirjutada artikli, kuna teeside polnud piisavalt kirjeldatud meetodit).

[Sponsored content]