Grupp "UJU"

[Admin]

GRUPP „UJU” HARIDUSE MÕTTETALGUTEL
Kokkuvõtted rühmatöödest 6.-7.novembril 2009
Osalesid: Katrin Kelder, Valdo Ruttas ja Reido Orov. Kokku kirjutas Valdo Ruttas

I rühmatöö 6.nov. (Vt. pilt1)

Rühm määratles end (ja selle kaudu meid kõiki siin ja praegu) paadirahvana XXI sajandi ajavoolus (ajajões). Meid kannaks kui kiirevooluline kärestikuline ja rahnuline jõgi, mille kaldad kord lähenevad, kord jäävad meist kaugele.
Lääneliku tavakujutluse asemel, kus tulevik kangastub meile meie eneste ehitatud ja meie soovidele üha paremini vastava tulevikupildina ,püüdsime end Katrini ettepanekul kujutleda mingi metsiku suguharu ilmakorralduse pildile vastavalt siin maailmas elavatena. Selles kultuuris ei nähta tulevikku mitte ettepoole kujutatuna, vaid nii-öelda seljatagant tulevana. Kõik see, mida inimene on võimeline oma meeltega hoomama, on juba aset leidnud. Sinu nägemisväljast põhimõtteliselt väljapoole jäävas maailmas kujundub sulle saabuv hetk, et kohemaid kanduda mineviku poole.
Paadirahval jääb selles maailmas valida: uju või upu! Valides „Uju!”, on tarvis kogu aeg kasutada paadi tasakaalus hoidmise vahendeid.
XXI sajandiks on paadirahvas välja arendanud tohutu tehnoloogilise masinavärgi. See masinavärk on hakanud üha rohkem muutma enda osaks ka inimest ennast. Mida enam see protsess edeneb, st mida rohkem muutub tehnoloogia kõiki inimesi ühe eesmärgi (või ühesuguste eesmärkide kompleksi) teenistusse rakendavaks, seda enam hakkab paat kreeni kalduma. Õnneks on inimestele loomuomane omaenese isiklike eesmärkide seadmise võime, neile on omane refleksioon ja mängimisvõime (vt. S.Popovi artiklit siin foorumis http://talgujad.tartu.ee/popov.pdf ). Sestap on XXI sajandi olemuslikuks jooneks totaalsele tehnologiseerimisele vastukaaluks kujunema hakkavad protsessid ja liikumised (kogukondlikud, ideelised võrgustumised, tagasipöördumised kooskõlalisemate elukorraldusviiside-kultuuride poole, lahus hoitava mõtte ja tegevuse kokkusulandamine „kaksainsaks” mõttetegevuseks ). Sel moel „kasvavad” vastukaaluks tehnoloogilisele püramiidile välja uued , kaasaegsete „maailmadega” kokkukõlavamad uued kultuurinormid/_kultuurinäidised/kultuurietalonid.


II rühmatöö 7.nov.(Vt.pilt 2)

Vaadates, millised tendentsid praeguses kriisi situatsioonis avalduvad, leidsime, et kuigi kriisidel arvatakse olevat selle läbipõdejatele puhastav mõju, mis majanduskriisi puhul peaks endaga kaasa tooma nn sotsiaalse kapitali ümberstruktureerumise vastavaks tuleviku väljakutsetele ( Eesti puhul nt allhankemajanduselt innovatsioonimajandusele), töötavad inimlikud hoiakud ja nendele vastavuses ka näiteks meedia „lohutustpakkuvas” võtmes, et vaid veel veidi kannatust ja juba hakkab vana hea elu jälle vanaviisi veerema.
Meie postulaadid, mida illustreerib pilt 2:
1.Inimesel on kalduvus süsteemist välja lennates ennast samasse auku tagasi pressida.
2. Kvalitatiivsete muutuste jaoks tuleb üritada luua väljalennanute jaoks uued tuumikud, kus neil oleks teine roll, teistsugused seosed ja teistsuguse kultuuri alged (tase 2 joonisel 2)
3. Kuna õppimine käib läbi kogemuse, siis üritatakse säilitada kõike seda , millest tuldi, kõike seda, milleks on end koolitatud. Vanasse pessa naasmise korral on püüd teha kõike sedasama, mis varem, ainult et paremini kui varem, et see pesa muutuks endisest kindlamaks ja raskemini kõigutatavaks .
Joonis 2 tase 2 kujutab skemaatiliselt ümberstruktureerimise protsessi, kus vanadest pesadest väljalennanuid ei suunata ükshaaval vabanenud vanadesse või juhuslikult tekkinud uutesse pesadesse, vaid korraldatakse ühistegevuseks organisatsioonilised tuumikud, kus inimesed koos hakkavad otsima ja leidma uusi jätkusuutlikke lahendusi.
Kolmas tase kirjeldab teise taseme protsesside edenemisega kaasnevate erinevate tuumikute omavahelise koostöö vormide teket.
Kogu eelneva skeemi sünnitas arutelu selle ümber, mis on põhilised takistused, miks Tartu Töötukassa juures kavandatav projekt haritumate ja andekate tööotsijate haaramiseks mõttetalgulissse ühistegevusse edeneb raskelt.

III rühmatöö 7.nov (Vt pilt 3)

Ülalkirjeldatud probleemsituatsiooni lahkamiseks võtsime aluseks nüüdseks juba metodoloogia klassikaks saanud Mõttetegevuse kolmevööndilise baasskeemi ( Vt. ka Eesti Vikipeedias artiklit: Mõttetegevus). Me ei lasku siinkohal selle G.P. Štšedrovitski fundamentaalseima skeemi lahtiseletamisele (seda teeb ilusas populariseerivas vormis ära Juss oma ettekandes talgujate refleksiooniseminaril Vt videoklippi http://video.delfi.ee/video/PKg2WMHO/ ),vaid vaatasime meie eelmises rühmatöös kavandatavat projekti sellest vaatevinklist, millised näevad sellel seemil välja nö meiega konkureerivad projektid .
Joonise 3 parempoolsel pildipinnal on esindatud klassikaline tööandjate keskliiidu (olgu see siin tingnimetus, mitte isikuline)lähenemine : Alumises vööndis kujutatud funktsionaalsete pesade ja nende täidetuse põhjal puhta mõtlemise vööndisse „heidetud” nõudluse mudel tugineb ilmselgelt mineviku olukordade kirjeldusele, olukorra laias laastus kvalitatiivselt samamoodi jätkumisele. Ja sellest tulenevalt tegelevad meie „konkurendid” sellest valdkonnast pildi „pesade” kohendamise ja täitmisega.
Joonise 3 vasakpoolse välja esindajad, vastupidiselt eelmistele, määratlevad soovitud olukorra puhta mõtlemise tasandil ja üritavad loodud konstruktsioone elule peale suruda. Mida detailsem,selgem ja konkreetsem skeem, seda paremini peaks nende arvates asi tegelikkuseks saama.
Mõlemad need lähenemised jätavad mängust välja keskmise, mõttekommunikatsiooni vööndi, mis on aga mõttetegevuse kogu tuum. Just selles vööndis toimub kommunikatsioon inimeste vahel, vastastikune mõistmine (meie terminoloogias jagatud arusaama kujunemine). Ka sisuline arusaamine õppimisest kui mõttetegevuse omakssaamisest käib läbi mõttekommunikatsiooni .
Lõpetuseks tegime oma kogemuse pinnalt ettepaneku võtta mõttetalgute kavandamisel edaspidi ühe võimaliku variandina kasutusele ka kaheinimese- e. dialoogrühmad. Need on üliintensiivse töö rühmad, mida ilmselt on otstarbekas rakendada mitte alati, mitte pidevalt läbi kogu mõttetalgu ja muidugi üksikjuhtudena.

[Jüri Ginter]

Tahan täpsustada, et minevikku tagasi ei saa. Meile võib küll tunduda, et me teeme midagi vormis, mis omane kunagi minevikus, kuid tegelikult on see ikkagi sobitumine uues olukorras.