Grupp "Komainsus"

[Admin]

21 sajandi väljakutsed
6 - 8 november 2009
Grupp „Kolmainsus“
Jüri Plink (Juss)
Margus Maksimov
Agu Vissel
8. novembril lisandusid Raik Mikelsaar, Jüri Ginter ja Valdo Ruttas

Väärtused
Oluline muutus 21 sajandil on seotud väärtuste muutustega.
Kui minevikus määras maailma, selle põhimõtted ja väärtused kollektivistlik ühiskonnakorraldus ning religioon, mis ütlesid, kuidas tuleb elada, käituda, kust lähevad piirid õige ja vale vahel, siis uues, muutunud maailmas on keskseks inimene ja tema vajadused.
Uued väärtussüsteemid, mida iseloomustavad indiviidikesksed lähenemised, kujunevad välja olemasolevate religioonide, põhimõtete ja väärtuste baasil ning võivad olla sümbioosid erinevatest religioonidest ning põhimõtetest.
Uue süsteemi kujunemisel on oluline tasakaalu leidmine inimese ja ühiskonna vahel ning inimeste omavahelises suhetes (ühisosa), eelkõige aga inimese enese sees (joonis 1).

Joonis 1. Väärtuste muutumine


Erinevad religioonid ning uued (individualistlikud) väärtused, moodustavad ühtse tervikliku globaalse väärtuste süsteemi, mille elemendid on üksteisega tihedates vastasmõjudes (joonis 2).
Nii nagu eelnevalt märgitud on sellise väärtustesüsteemi aluseks vanad, traditsioonilised väärtussüsteemid, mis mõjutavad väärtuste teket individuaalsel tasandil. Piirid uute ja vanade väärtuste vahel on õhukesed ning võimaldavad väärtuste omavahelist mõjutamist. Uued väärtussüsteemid võivad olla vahelülideks ka vanade väärtussüsteemide omavahelises mõjudes, aga ennekõike on uued väärtused võimelised omavahelisteks paindlikeks muutusteks.
Joonis 2. Uute väärtussüsteemide teke


Sellised uued, globaalsed väärtused loovad raamid, mis on aluseks uute ühiskondlike ning personaalsete väärtuste tekkele. Vastavalt globaalsete arusaamade muutustele ajas ning inimeste muutustele, muutuvad ka väärtused.

Kui seniselt on oluliseks olnud eesmärgistatus ja planeeritus, siis järjest olulisemaks muutub arengu protsess (kulgemine) ning väärtused määravad raamid, milles selline protsess saab toimida. See võimaldab olla avatud uutele suundadele ning erinevatel võimalustele, mitte aga klammerduda esialgse eesmärgi külge. Oluline, et säiliks „mängu ilu“, sest planeerituses see sageli kaob.
Väärtuste ulatusega (väärtustoru laiusega Väärtused I joonisel 3) on määratletud võimalused mida isikul või ühiskonnal on võimalik kasutada. Mida laiem on väärtuste ulatus, seda suuremaid võimalusi on ühiskonnal / üksikisikul võimalik kasutada.
Nii ühiskondlik kui üksiku maailmavaade koosneb hulgast elementidest, mis on omavahel tihedalt seotud (joonis 3). Sellised elemendid on isiku / ühiskonna suhtes erineva tähtsusega ning paiknevad vastaval ajaetapil teatud positsioonides ning omavad üksteise suhtes kindlaid vastasmõjusid. Elementide nimetused võivad olla antud nii mõistete kui kategooriatena.
Aja möödudes ja väärtushoiakute ulatuse muutudes, elementide positsioonid ning nende osatähtusus muutuvad, samas võib osa elemente kaduda ning osa juurde tekkida. Vastavalt kujundatakse ümber ka sidemed ning mõjud üksikute elementide vahel. Isiku tasandil võib see väljenduda arengus kus arusaam mingite omaduste / teadmiste /oskuste puudusest tingib vajaduse nende täiendamiseks.
Juhul kui isiku / ühiskonna väärtushoiakud ei toeta kehtivaid ümbritsevaid (isiku puhul ühiskondlikke, ühiskonna puhul globaalseid) väärtusi, siis on isiku / ühiskonna areng takistatud (isiklike väärtushoiakute piirid asuvad väljaspool ühiskonna- ning ühiskonna väärushoiakud on väljaspool globaalsete väärtushoiakute piire), sest tekkiv vastasmõju ei võimalda vaba liikumist.

Joonis 3. Väärtuste ja maailmapildi areng ajas


Isiku  tegevust või olemist (asendit) saab igas valdkonnas modelleerida eraldi teatava väljana, mille eriline punkt on isik ja tema ümbrus (lokaalsus), aga tema mõju võib ulatuda kuni maailmaruumi kaugema piirini (globaalsus). Globaalne on teisiti öeldes kogu ruumi täitev. Globaalset ruumi on seejuures mõistlik käsitleda vastavale konkreetsele aktiivsusele omaselt. Mõne aspekti  jaoks on see riigi territoorium, mõne jaoks inimgloobus (homosfäär), mõne jaoks bioloogiline gloobus (biosfäär), sarnaselt võib see mõnel  juhul olla Päikesesüsteem, universum jne.
Mõned näited:
1. Isik oma emakeele ruumis. Keeleruumi gloobus oleks sellisel juhul selle keele leviala;
2. Isik oma religioosse tõekspidamiste ruumis. Religioosse ruumi piir ulatub siin nii kaugele, kui vastav elamusruum. Maailmareligioonide puhul enamasti kogu inimsugu või isegi universum (Jeesus läks ristile kõigi inimeste eest, jumal korraldab kogu universumit).
3. Loodusteadused - lähiümbrusest kuni universumi lõpmatuseni;  
4. Informatsiooniruum - siit kuni adekvaatse infolevi piirini;  
5. Noosfäär - see on tehniline ja asine inimtegevuse sfäär ( Le Roy ja  Venemaal  Vernadski.).
6. Ellujäämist tagava ainevahetuse ruum;  
7. Erootiline ruum - siit kuni  kõige kaugema erutava vastassoo esindajani;

Viimase kahe puhul - ainevahetuse välja ja erootilise välja puhul on väga ilmne, kuidas viimastel sajanditel on need muutunud. Näiteks uuemal ajal jõuavad toidulauale igapäevased toiduained väga kaugetest maadest. Erootilist elamust võib näit. pornograafia ja infokandjate vahendusel pakkuda isik teiselt poolt maakera.

Peaaegu kõigi nende erinevate "väljade" intensiivsus lähiümbrusest kuni kaugeima võimaliku piirini on erinevatel ajastutel olnud erinev ja on eriliselt järsult muutumas käesoleval ajajärgul. Suurt osa selliseid muutusi on võimalik prognoosida.
Joonisel 4 on visandatud üldistatult  eeltoodud  väljade võimalikud intensiivsusgraafikud, vahemikus lokaalsest keskmest globaalse piirini. Neid graafikuid arvestades on võimalik täpsemalt konkretiseerida ümberstruktureerimise skeemi (joonis 3).

Joonis 4. Lokaalse - globaalse võimalikud suhted


Kooli roll
Üksikute teadmiste, oskuste, väärtushinnangute jm võrgustike koosmõju määrab hariduse ja selle kvaliteedi ning kogu see süsteem on pidevas arengus (uuenevad teadmised, asenduvad vajalikud oskused, muutuvad väärtushinnangud ja võrgustikud).
Kui vaadata kooli laiemalt, siis on selle ülesandeks olla vahendiks, mis aitab kaasa teadmiste vahendamisele ning tema rolli võib suures plaanis määrata kolme komponendiga:
1.Olla sotsiaalsete oskuste arendamise vahendiks;
2.Aidata kaasa isiksuse arengule ja väärtuste kujunemisele;
3.Pakkuda võimalusi konkreetsete teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks.

Kooli kui tänase töövahendi peamiseks puuduseks on individuaalsete erisuste mittearvestamine arenguprotsessis.
Oluliselt efektiivsem õppevorm oleks individuaalseid erisusi arvestav personaalne lähenemine, kus õpilasega tegeletakse vastavalt tema tegelikele vajadustele. Sellisel puhul asenduks kool (kooli roll) järgmise kolme, personaalse arengu motivaatoriga:
1.Sotsiaalsus - kontakt (matkimine)
2.Isiksuse ja väärtuste areng – mentor (vaimsuse kujundaja)
3.Teadmised, oskused, vilumused (TOV) – õpetaja (individuaalne õpetus)

TOV vajalik tase saavutatakse läbi individuaalse tasemeõppe, kus puuduvad konkreetsed klassid ning grupid moodustatakse vastavalt õpilaste tegelikule tasemele antud aines. See võimaldab tekkida olukorral, kus õpilasel on võimalik omandada teadmisi vastavalt oma tegelikele võimetele ning antud hetke teadmiste tasemele. Ühel tasemel võivad koos õppida erineva vanusega lapsed. Selliste spetsiifiliste gruppide vahel tekivad täiendavad, teise taseme sidemed mis toetavad laste omavahelist suhtlust, vähendaksid tänapäeva kooli negatiivseid mõjusid (koolivägivald jms.) ning toetaks sotsiaalse komponendi arengut.
Nõuetega peaks olema määratud minimaalne nõutav tase mille haridus peab tagama. See millisele tasemele laps oma arengus tegelikult soovib jõuda, on lapse ja tema vanemate (mentori) poolt määratletav, kuid peab olema kõrgemal minimaalsest nõutavast määrast. Erinevates ainetes võivad olla seatud erinevad soovitud tasemed.

Joonis 5. Erinevate tasemete kujunemine ainetes



Oluline koht hariduses peaks olema lähipartnerlusel loodusega.
Lähipartnerlus loodusega võiks olla üks baasainetest mille osas toimub lapse areng vanusevahemikus 3..7 eluaastat.

Arvestades ühiskondlikku arengut alates looduslähedasest maailmakäsitlusest võiks selle jagada 4 etappi:
1.Lähipartnerulus loodusega
2.Tekst
a.Käsikirjaline
b.Trükitehniline (tehnoloogiliselt tirazeeritav)
3.Virtuaalsus
4.Nanotehnoloogia.

Tulevikku suunatud hariduse olulised küsimused seonduvad täna peamiselt esimese ja kolmanda etapiga:

• kuidas tagada lähipartnerluse säilimine (uus loomine) loodusega
  
• kuidas kasutada virtuaalsust kõige paremal moel hariduse andmiseks.

[Jüri Ginter]

Diferentseerimise alus
Jüri Ginter Today at 10:01 am

.Kooli astumisel tehakse kindlaks õpilase tase erinevatest aspektidest ning selle alusel leitakse talle sobiv tase antud koolis. Samuti lepitakse kokku, millise tempoga õpilane hakkab õppima, kas teistega koos (kaldun arvama, et see kujuneb reegliks), põhjalikumalt kui teised (saab lisaülesandeid), kiiremini kui teised (individuaalse õppekava alusel) või aeglasemalt, kui teised (individuaalse õppekava alusel). Kord aastas toimuvad tasemetööd, mille alusel otsustatakse, kas õpilane jätkab antud tasemel, tase kõrgemal (on neile järele jõudnud) või tase madalamal (need on talle järele jõudnud).

Esimeses klassi tehakse kindlaks klassi mood (st enam levinud tase eri ainetes) ja õpetamisel lähtutakse sellest. Kelle võimed ja tase sellest erinevad, õpivad individuaalse õppekava alusel. Mõnel juhul võib õpilane minna kohe teise klassi. Kui koolis on mitu paralleelklassi, siis toimub õpe tasemerühmades, kus on erinevate klasside õpilased.

Igal õpilasel on olemas oma koduklass, kus toimub hommikuring, kellega koos toimuvad peod ja kellega koos õpitakse aineid ja teemasid, milles antud grupil on ühtlane tase. Keskne protsess on sotsialiseerumine ja aineõpetus peaks sellele kaasa aitama ning samas võimaldama õpilastele täiendavaid kontakte teiste õpilastega.

Sellised täiendavad õppimise võimalused on ka väljaspool kooli, TÜ teaduskoolis, koduõpetajate keskuses (st dissidentide viimase päeva ettekannet) jm.

Täiendavalt vajaks lahtikirjutamist projektõppe jm kasutamine, kus ühes projektis on võimalik kaasata erineva tesemega õpilasi. Samuti on vaja õpetamisel arvestada õpilaste erinevat õpistiili jm erinevusi peale taseme. Seega tuleb ka need algul välja selgitada.

Läbi on vaja mõelda ka logistika. Ideaalne oleks, kui sama aine tunnid saaksid toimuda kõik samal ajal, kuid nii võib olla raskuseid õpetajate leidmisega. Seega tuleb vaadata, milliste ainete tunnid saavad toimuda samaaegselt, et iga õpilane saaks osaleda oma taseme rühmad. Õpetajatele tuleb õpetada vastavat metoodikat, kus samas ruumis olevad õpilased õpivad eri tempoga ja eri tasemetel.

[Jüri Ginter]

Seni lähtutakse koolis õppekavast ja kohandatakse õpilasi õppekavale. Kui me aga soovime tõepoolest õpilaste eripära arvestada ja sellest lähtudes diferentseerida, siis peaks õppekava kohandama õpilastele (seda, mis on juba selge, uuesti ei õpetata ning kui millegi õppimiseks kulub rohkem aega, kui varem planeeritud, siis see aeg ka võetakse). Küsimus on eelkõige selles, kas õpetajad on sellest huvitatud. Kui on, siis saab korraldada arutelusid, nõustamist ja koolitust nende toetamiseks.

[Jüri Ginter]

Kui õpetajad on aru saanud, et lähtuda tuleks õpilaste eripärast ja sellest lähtuvalt ka kooli õppekava üles ehitada, siis tuleb selles teavitada ka lapsevanemaid. Juba enne kooli algust peaksid toimuma perevestlused, mille käigus täpsustatakse õpilase tase erinevates valdkondades ning see, kas õpilane soovib mingis valdkonnas kiiremat või aeglasemat tempot või süvendatud või pealiskaudsemat käsitlust, kui ülejäänud õpilased. Samuti lepitakse juba algusest peale kokku, et igal õpilasel peab olema vähemalt üks valdkond, kus tema teeb ja saavutab rohkem, kui teised õpilased (see võib olla mõni aine, spordiala, käsitöö, muusika, joonistamine vm).

Selle vestluse käigus selgub ka määr, millises ulatuses on koolil võimalik koduga koostööd teha. Seda peavad õpetajad oma tegevuses arvestama, st kui kodu on valmis toetama, siis kaasama ka kodu ning kui vastav valmisolek on puudulik, siis tegema koostööd lastekaitsetöötajate jt. Eriti oluline on see esimeses klassis, kus õpetaja ei või anda koduseid ülesandeid, küll aga saab seda teha lapsevanem.

Sellised vestlused lapse taseme ja edasise õppekava osas peavad toimuma vähemalt üks kord aastas, vajaduse korral ka sagedamini.

Väga oluline on õpetajate vaheline koostöö. Sellest ei tule midagi välja, kui mõni õpetaja ei soovi teatud õpilaste gruppi õpetada ning kõik õpetajad soovivad õpetada vaid üliandekaid eeskujulikest peredest pärit õpilasi.

Hinnete panemise asemel informeeritakse lapsevanemat regulaarselt, kas õpet toimub varem lepitud plaani kohaselt või on sellest kõrvalekaldeid ning milles need seisnevad.

Õpilastele selgitatakse pidevalt, mille nad on selgeks õppinud ja mida peavad veel juurde õppima. Emotsionaalse taseme hoidmiseks võib kasutada ka kiitmist, kingitusi vms, kuid samas peaks jälgima, et õppimisel ei oleks eesmärgiks mitte kiitus ja kingitused, vaid õppimine lähtuks õpilase huvist.

Õpetajad peavad pidevalt jälgima, et õpilased töötaksid kaasa ja saaksid aru, mida nad teeavad. Vastavalt sellele tuleb kohandada tunni tempot, mahtu ja sisu.

Vastavalt õpilaste ja lapsevanemate soovile korraldatakse tasemetöid, et õpilastel ja lapsevanematel oleks ülevaade saavutatud tasemest ja võimalus võrrelda keskmisega. Üksikute õpilaste tulemusi ei avalikustata.

[Sponsored content]