Videoklipp 1990. Aga jutt talgujate võlast, tegevuslüngast.

[agu]

Käesoleva teksti võinuks postitada ka mujale, aga minu arusaamises küpseb siit järeldus või ülesanne seminari jaoks.
http://video.delfi.ee/video/qzSu8pSl/
Siinviidatud 1990 aasta klipis räägib Jüri Ginter talgufilmist põhiliselt sama, mis nüüdki oleme rääkinud. Ses mõttes rõõmus äratundmine. Jüri keskendub rohkem didaktilisele küljele.
Valdo kommentaar sellele videole

Üks oluline aspekt jääb selles 2h40min pikkuses filmis esinejatel siiski püstitamata. See kipub meil täna, 2009 ka tahaplaanile jääma.

Mis nimelt?
Valdo toonitab aeg-ajalt, et mõttetegevus toimub kultuuris, (st mitte ühe geeniuse ajus). Mida see tähendab?
Venelaste materjale lugenuna   kordan ja kiidan  mõttetegevuse baasskeemi kohaselt :
Mõttetegevus  kultuuris tähendab tegevust kolmes reflektsiooniliselt omavahel seotud alas või vööndis:
1. Tegelikkus, elu.
2. Aktsioonid, mõtte genereerimine, ülekanne ja vastuvõtmine ning arusaamine. (ODI või mõttetalgud).
3. Puhas mõtlemine, raamatutarkus, (tekstid, skeemid, filmid jne).
Tsivilisatsioon on meil lugemise, kirjutamise, trüki- ja multimeediaga tihedalt seotud. Seda ei tohi ära unustada ka ODI või mõttetalgute korraldajad.
Need kolm aspekti ei ehita mitte lihtsalt tööskeemi, need moodustavad elutarkuse tähtsaima ontoloogilise ja tunnetusliku printsiibi. Vt. Stšedrovitski loengut   http://www.circleplus.ru/archive/n/39/14
Sarnaselt esineb elektromagnetilise välja ühtsuses elektriline ja magnetiline aspekt. Jättes ühe neist kahest kõrvale, saavutame primitiivsuseni viiva lihtsustuse. 20 sajandi teadus ja tehnoloogia poleks võimalik sellise lihtsustuse puhul.
20 aastat tagasi toimunud lihtsustus mõttetalgute (ning ka ODI puhul) on inimlikult mõistetav – tulles Kantilikku puhast mõistust ülistavast valgustusajast ja avastades ees tegevusliku tunnetuse rikkuse ja paljukülgsuse, tundus et "surnud raamatutarkust" polegi vaja.

ODI perioodil jäi raamatutarkus tahaplaanile ka venelastel, neil on olemas siiski rikkalik metoodoloogiliste tekstide arhiiv. Eesti mõttetalgutes on väljund raamatutarkusesse jäänud praktiliselt olematuks. See tähendab, et mõttetalgutega seotu on edenenud ainult kahes vööndis, täites elujõuks vajalikku ruumi vaid umbes 60%.

Tulemust nägime käesoleval aastal MinuEesti ürituse puhul. Korraldati väga hästi üks võimas aktsioon. Tulemus on inimeste metodoloogilise kirjaoskuse puudumise tõttu üsna tagasihoidlik, pehmelt öeldes. Korraldajaid ei saa süüdistada milleski, sest metodoloogia aabits on eesti keeles kirjutamata, levitamata. Eelnevatel kümnenditel tegutsenud seltskond on jätnud tähtsa kolmandiku aktiivsusväljast katmata, jätnud talgualase raamatutarkuse eesti kultuuriruumi toomata.
Tulevikku vaadates. Ma pole prohvet, aga suudaks vajadusel siiski argumenteerida, et 30% tõenäosusega toimuvad muutused, mis toovad uue vaikiva ajastu. Talgujate ülesanne on tuua kiiremas korras eesti keeleruumi metodoloogiline raamatutarkus. Et realiseeruks mõttetegevuse baasskeem kui printsiip võimalikult, mitte ainult põnevam 60% sellest. Et tagasilöögi puhuks jääks pank. Et sujuva arengu korral oleks millele osutada, mida levitada.

Praegu filmi rääkides näen ma üheks eesmärgiks toonase vea parandamist, tekitada ja tuua käibesse mõttetalguid ja metodoloogiat käsitlevat  puhast mõtlemist või raamatutarkust.

Seda tuleb pidada silmas ka seminaridest rääkides. Seminar saaks olla kohaks või vormiks, kus valmib ja hakatakse talletatama metodoloogilist tarkust raamatus või muul kandjal.