ajurünnak 21. sajandi väljakutsed haridusele

[Jüri Ginter]

Tiia Randma

Minu arvates jääb koolilõpetanutel puudu eneseusust, loovusest ja
julgusest; usaldusest vanemate inimeste ja institutsioonide vastu;
vabatahtliku tegevuse nautimisest ja meeskonnatöötundest. Liigselt
oodatakse lahendusi väljastpoolt ja kõrgemalt.

Hakatuseks piisab!

Aimar Altosaar

Mis sellel sajandil tegelikult juhtub, lugege Kurzweili raamatust "Singularity is near" ja ta veebileheküljelt. Pärast selle raamatu lugemist aimame, mis on vaja teha.

Leo Võhandu

[Valdo]

Kuigi Monticelli artikkel on siin foorumis täies mahus olemas ( Vt Eluvaated, elukorraldus..) tahaks väga, et siinses, novembrimõttetalgut ette valmistavas arutelus üks katke sellelt Tallinna Ülikooli välisõppejõult tooks meie mõttekäikudesse ka meie oma Lotmani ...

Monticelli kirjutab: Niisiis, süveneva teadmatuse ja rahulolematuse ajal pole mõtet oodata ühtegi täiesti adekvaatselt olukorda peegeldavat teooriat või tarkade ja võimsate (näiteks G8) nõidade võluväel toimivaid lahendusi; vajalik on pigem kapillaarne mõttetöö – hiljuti (Sic! -V.R.) kasutusele võetud termin «mõttetalgud» sobib selle kirjeldamiseks suurepäraselt –, mis lähtudes laiematest tulevikuvisioonidest, oleks samas võimeline pakkuma praeguse olukorraga toimetulekuks käitumismustreid ja strateegiaid. Inimesed, kes on üritanud kriisi positiivseid mõjusid esile tõsta, on praktiliselt ühel nõul uuenduste võimalikkuses ja vajalikkuses. Sõna «kriis» on lõppude lõpuks pärit Vana-Kreeka meditsiinist, kus see tähistaski haiguse murdepunkti, otsustavat hetke, mil toimub oluline muutus, palavik hakkab kahanema ja organism terveneb. Kriis on aga ainult eeldus uuendusteks. Selleks et uuendused reaalselt tekiksid, on vaja ka midagi muud.

Teooria selle kohta, kuidas uuendused tekivad, pakkus välja semiootik Juri Lotman, kelle jaoks iga oluline teaduslik idee oli korraga nii katse ümbritsevat reaalsust tunnetada kui ka seda reaalsust mõjutav või koguni genereeriv fakt. Lotmani dialoogiteooria võimaldab meil minu arvates kriisi tunnetada, avades samas kriisis kätketud võimalusi uuendusteks. Dialoogi ei tuleks siin mõista lihtsustatult kui õnnestunud informatsioonivahetust ühist keelt jagavate kommunikatsioonis osalejate vahel. Vastupidi, Lotmani järgi saavad dialoogis kokku põhimõtteliselt erinevad maailma tunnetamise ja mõtestamise viisid ehk üksteisele võõrad keeled kõige laiemas mõttes. See tähendab aga, et dialoogis tuleb vahetatavat informatsiooni pidevalt ühest keelest teise, ühest mõttesüsteemist teise «tõlkida». Kuid dialoogi kaasatud mõttesüsteemide erinevuse tõttu on selline tõlge alati katseline, nõuab leidlikkust ja avatust, et dialoog liiva ei jookseks. Lotman kasutab selle illustreerimiseks tõlkimatu tõlkimise paradoksi: kujutage ette inimest, kes peab tõlkima teksti x-keelest y-keelde, kui x-y ja y-x sõnaraamatuid pole olemas. Just selline raskendatud ja katseline tõlkimatu tõlkimine, mis on dialoogi olemuslik tunnus, on Lotmani arvates ka koht, kus saavad uued mõtted sündida. See tähendab, et uuendused ei sündi ex-nihilo (ei millestki) – nt geeniuse inspiratsioonist, või monoloogist – suletud süsteemi (keele, teooria) piires toimuvatest mõttearendustest, vaid üksnes tihedas suhtluses (vähemalt) kahe põhimõtteliselt erineva süsteemi (keele, teooria) vahel, kus pidev piiride ületamise (tõlkimise) vajadus nõuab mitte-konformistliku ja loova mõtlemise arendamist.
http://www.postimees.ee/?id=116893

[Jüri Ginter]

Mis toimib?

21. sajandil suudame pildile jääda, kui tuleme kokku, et arutada, miks meil hästi läheb. Sellisele tulemusele jõudsime 23. septembril Tartus toimunud ajurünnakul teemal “Kuidas vastata 21. sajandi väljakutsetele?”. Sissejuhatuseks tegime ülevaate muudatustest ühiskonnas, millega peame 21. sajandil arvestama (vt https://talgujad.forum.co.ee/6-8-nov-2009a-hariduse-mottetalgud-f14/).

Mitmel pool (n zeitgeist.com) on tehtud ettepanek boikoteerida fossiile, millele tugineb senine süsteem (pangad, energiamonopolid, sõjavägi, erakonnad, infomonopolid). Arutelu käigus jõudsime tõdemusele, et boikotist üks ei aita, oluline on iseseisvuse, sõltumatuse saavutamine.

Rikastumise, võimu, kahjurõõmu vms asemel peaks meie eesmärgiks olema rahulolu ja õnnetunde saavutamine. Selleks peaks aitama igal inimesel leida oma rahulolu ja õnne mudel, mis ei kahjusta vaid hoopis täiendab teisi. Kui inimene on oma koha leidnud, saab võimalikuks täienduvus ja osadus (terminite tähendust vt http://haridusterminoloogia.wikispaces.com/). Viimased aitavad tagada, et ühiskond püsiks koos ja oleks jätkusuutlik avatud maailmas.

Ajurünnakul öeldi välja ka mõte, et koolid tuleks üldse likvideerida ja funktsioonid jagada teiste institutsioonide vahel. Selle üheks eelduseks on asjaolu, et lapsevanemate haridustase on kõrgem ja neil on rohkem aega tegeleda oma lastega, kui varem. Esialgu tekitas see teistes vastuseisu, kuid ajurünnakus oli kriitika keelatud.

Jõudsime tõdemuseni, et meie koolid on orienteeritud riigieksami tulemustele ning kui isegi mõni õpetaja püüab saavutada midagi enamat, saab ta juhtkonna käest karistada, kuna tema aine keskmised riigieksami tulemused on kehvemad (kuigi põhjuseks võib olla hoopis asjaolu, et rohkem õpilasi julgeb selles aines riigieksamit sooritada).

21. sajandil on aga vaja hoopis koole, kus tähtsustatakse sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsust, väärtuskasvatust ning teadmiste ja hoiakute korrastamist ja seostamist. Kooli roll muutub isegi tähtsamaks kui seni. Anonüümses infolaviinis on oluline on usaldusväärsus, mille üheks eelduseks on teadmine, kellega me suhtleme. On oluline, et koolid kohanevad pidevalt ühiskonnas toimuvate muutustega olles nii õpilastele sotsialiseerumise (http://haridusterminoloogia.wikispaces.com/ ) mudeliks.

Tõdesime, et vanu koole on raske ümber korraldada, kuna eesmärgid ja tegutsemise põhimõtted (vt J. Ginter “Õppimise lõpp” Haridus 6-7 2005) on erinevad, seega peaksid nn uued koolid kujunema vanade koolide kõrvale, uued klassid vanade kõrvale. Üheks toimivaks vormiks on huviklubid, nende tunnustamine aitab suurendada kriitilist massi. Kooli arhitektuur peaks olema avatud, õpilased ei istu üksteise taga (see iseloomustab 19. sajandi militaarset mõtlemist), vahetunnis saab mängida sh õues.

Eesti tingimustes tuleb eraldi rõhutada, et põhikool peaks toimima ühtluskoolina. Soomes ja paljudes teistes riikides peetakse seda loomulikuks, kuid suuremas osas maailmas see kahjuks pole nii ning ka Eesti kaldub selles osas veel arengumaade poole. Ühtluskooli üheks aluseks on tugisüsteemide olemasolu. Teiseks eelduseks on koolipiirkonna taastamine kogukonnatunde tugevdamiseks ja osaluse võimaldamiseks. Lisaks turvalisusele tagab see hoiaku, et iga õpilane on oluline ning me vabaneme hoiakust, kus koolid soovivad valida endale sobivaid lapsevanemaid ja vabaneda lastest, kellel pole piisavat sotsiaalset tuge.

Ühtluskoolis peaksid juba algklassidest alates olema kõigis ainetes huviringid andekatele, kes suudavad ja soovivad õppida rohkem, kui ette nähtud. Rohkem võiks selliseid huviringe olla üldhariduskooli ruumides, see tagaks ruumide parema kasutuse ja suurendaks õpilaste soovi käia kooli(maja)s.

Diferentseerumine võiks toimuda progümnaasiumis või gümnaasiumis, kus igal koolil oma “nägu”.
Õppeaineid on vähem, need on koondatud suuremateks või asendatud projekt- või probleemõppe vms. Rohkem on valikuid.

Jätkub võrgustikustumine/võrgustumine, mille näiteks on Vikipeedia, aga ka igasugune koostöö koolide vahel ja koolis sees. Paratamatu on glokaliseerumine (tegutse lokaalselt, loobu naabriga “võistlemast”, vaid tee temaga koostööd, et globaalses kontekstis mitte ajast maha jääda).

21. sajandi väljakutsele suudame vastata siis, kui me ei arutada selle üle, mis toimub või mis on halvasti, vaid kui tuleme (kõik huvilised sh koolimeeskonnad) kokku, et arutada, mis ja miks kellelgi hästi läheb, milles seisneb edukuse valem, mida sellest õppida. Mingil määral seda juba ka tehakse, kuid senisest enam tuleb seda teadvustada seda ka teistele, et ka nemad saaksid aru õppimise vajadusest, et õppimine võib anda rahulolu ja õnnetunde, ühiskondliku tunnustuse jne. Üheks sellise arutelu võimaluseks on 6-8. novembrini Tartus toimuvad mõttetalgud (vt https://talgujad.forum.co.ee/6-8-nov-2009a-hariduse-mottetalgud-f14/)..

Selliste arutelude tulemusena eesrindlik kogemus levib, paraneb eneseanalüüs (mis on järgmise seminari teema vt https://talgujad.forum.co.ee/seminar-f16/) ja täpsustub enesemääramine (mis on ülejärgmise seminari teemaks). Eeldusteks on avatus ja ebaterve koolidevahelise võistluse vähendamine, mis välistaks ausa arutelu sellel teemal, mis on hästi ja miks on hästi.

Ajurünnaku “Kuidas vastata 21. sajandi väljakutsetele?” protokolli lahtikirjutus

Osalejad: Toomas Liivamägi, Raik-Hiio Mikelsaar, Lembit Jakobson, Jüri Ginter, Agu Vissel, Toomas Ginter, Ivo Kruusamägi

[Sponsored content]