Mentaliteedi muutusest

[agu]

Uus mentaliteet, paradigma, seisund, eluviis jne on minu jaoks küllalt seotud asjad ja võib olla isegi sünonüümid. Ma kasutan neid nn paralleelriimi põhimõttel. Ei tunne vajadust korrastada taksonoomiliselt.
Uue mentaliteedi omandamine isiklikus plaanis toimub, nagu uue nägemise saavutus, usuline ärkamine, uue maailma avanemine, uus lehekülg.

1. isiklik mentaliteet
   
2. grupi mentaliteet
   
3. Üldine, "harju keskmine", peavoolu mentaliteet, see milles sees valdavalt ollakse ja millest visionärid soovitavad lahti saada, et omandada ajastu probleemide lahendamiseks sobivam mentaliteet.

Muutus
isik võtab omaks uue mentaliteedi
Uus mentaliteet saab sagedasemaks või isegi valdavaks kogu sootsiumis.

Variant - terve elu sama mentaliteediga
Isiklikus plaanis - oletan ma, võivad paljud inimesed toime tulla ühe ja sama mentaliteediga kogu elu. Maalähedases peres kasvanud laps võis vähemalt toona elada sujuvalt esivanemate elutunnetusega kogu elu.
Hiljuti nägin TV filmi ühest vene juudi juurtega klaverigeeniusest, kes sündis muusikute peres, hakkas hällis raadio järele laulma klassikalisi aariaid ja käib oma lapsepõlve õpetaja juures tunnis juba oma 30 või rohkem aastat, ise tipptegija. Sellel muusikul pole vist elus olnud põhjapanevaid pöördeid, avastusi.

Vaevaline tee või valgustushetk
Võib olla ei ole käesoleva teema puhul kuigi huvitav kõnelda sündinud geeniustest või väga andekatest inimestet, kelle anne kuidagi iseenesest avaneb. (Või kas tegelikult avaneb iseenesest? Peenekoelisel vaatlusel selgub küllalt seiklusrikas tee.
Lugegem näiteks Steineri, Goethe või Schedrovitski elulugusid. Võib olla pole alati suuri valgustushetki, kuid kogu kujunemine kokku viib hoopis erilise uudse tulemuseni)
Arvan, et üldjuhul toimub iskliku mentaliteedi areng siiski läbi küllalt pika rea, kus ajendid, pöördelised selgushetked, Heureka meeleolud ja anekdootlikud tagasilangemised, mida alati ei taha meenutada. Või siis vana ja uue koostoimumine, soovides uus olla jäljendatakse vana baasil mingeid uue tunnuseid.

Juba tuttava ja soovitava mentaliteedi vahel valitseb ebasümmeetria. Meister teab oma kogemusest teed mis tuleb käia pürgijal näiteks (religioonis, muusikas, kaasaegses füüsikas, SMT-s jt)
Ettepoole on nägemine hämar, meistrite jutt võib tunduda udune, lihtsalt segane lobisemine. Või ülbus.

Muutuse tee pole kerge.
Muutuse saavutamine võib olla lihtsalt kommunaalsetel jt põhjustel raske.
Näiteks retsidevistide seltskonnas olevat üks teema korralikuks hakkamise tee. Teadlike, seaduslike varaste kõrval on suur osa selliseid, kes tahavad aga ei saa, ei suuda lahti rebida. Kinni kukkudes otsustavad paljud, et olgu see viimane kord, aga vabaks saades on väga keeruline lahti rebida. Venes oli üks kirjanik Grigori Medõnski, kes ammutas oma temaatika kirjavahetusest retsidevistidega. Ta kirjutas enesekasvatust soovivate vangidega, kes pihtisid, kahetsesid ja tahtsid pöörata uut lehekülge. Saavutasid Medõnski kirjade toetusel mõningase lootuse, aga lühikese vabaduse järel sattusid jälle traadi taha. Nii mitu korduvalt - uuesti kinni, uus järelemõtlemine ja pihtimine, parandamissoov, eluaeg.

Prostituutidega olevat sama lugu. Enamus prostituute nägevat teadlikku teenistust sellel alal lühiajaliselt, aga üksjagu naisi ei suuda rabelda sellest seisusest välja, kui juba satuvad. Sellel teemal kirjutajaid pole mul meelde jäänud, kirjutajaid on.

Kui meremees olin, siis selles seltskonnas oli üks kaunis sage teema ookeaniteenistusest lahti ütlemine, kaldale jäämine. Viimase reisi plaanitsemine tuli teemaks pea iga õlle ja skumbria juures, või linaga laua ümber. Ja siis järgnes lugu, miks juba eelmine kord ei õnnestunud ära lõpetada ja üle-eelmine kord. Mõnikord nii viis lugu järjest. (Kui mitte viisteist, konkreetseid ridu ei mäleta). Tüüpiline oli vist, et raha sai otsa, kas kulus raha kogemata ära või tulid perel järjest uued kulutused. Või siis leidis naine uue kavaleri, tuli hakata teenima uue kodu ja naise jaoks ja mõnikord kolmanda jne jaoks.
Minul ise õnnestus küll esimesel katsel ära tulla. Tõsi - mina otsustasin järsku, et ei lähe enam reisi. Viimase reisi paatost mina ei plaanitsenud ega kogenud. Käisime sõbra pruudil kosjas ja tagasi sõites ja elu arutades otsustasin - enam ei lähe. Plaan kaldaelu jaoks oli küll vähemalt aasta või rohkem varem visandatud aga jäetud kuhugi tulevikku hõljuma. Tookord sai siis otsustatud, kui tulevikuplaan olemas, siis otsustan kohe.

Oma enda elumuutustest võiks kirjeldada kolme, milles peaks vähemalt sarnasus mentaliteedimuutusega. Küllalt pikad aastaid nõudnud, ja arvatavalt tänagi edasi kestvad.

• Kuis mehhanitsistliku maailmaselguse asemele umbes 5 aasta jooksul tuli mõningane arusaamine kõrgemast matematemaatikast ja 20. sajandi füüsikast.
  
• Kuidas elevandisõtkutud kõrvaga lapsest sai ca 40 aasta jooksul enamvähem veenva musikaalsusega inimene.
  
• Kuidas vundamentalistlik ühiskonnamõistmine asendus SMT või mingi 21. sajandi rajajoont püüdva arusaamaga

Millisel viisil oleks soovitav mentaliteedimuutusest kirjutada?
Oletan, et isiklike kogemuste kirjeldus, asjalik refleksioon oleks huviliste jaoks kasulik ja tõesti huvitav. Ja seletajale eneseanalüüsi mõttes kasulik.
Teisest küljest - vaimsete õpetajate tekstides olen kohanud hoiatust, et vaimsete harjutuste - meditatsiooni, palvete jms puhul ei ole hea huvilistele seletada oma seesmisi kogemusi. Juhatada tulevat ainult formaalsel tasemel - "palvetamiseks võta selline ja selline poos, ja korda selliseid sõnu." Seesmisi seisundeid ja elamuslikke detaile ei soovita seletada näit 14.Dalai-Lama ega Steiner. Eestis tuntud Ida kunstide õpetaja Mart P. juhatab naerdes, et tehke nii, nagu ma näitan, siis saate õnnelikuks. Põhjus see, et innukas õpilane hakab muidu ootama endas mingeid konkreetseid muutuste märke ja nii võib jääda tahaplaanile olulisem.
Kas siinkirjutatust oln midagi kasutatav SMT puhul?

[agu]

Omaksvõtmine ja arusaamine. Emotsionaalset omaks- või pähevõtmist peetakse loogilisele arusaamisele eelnevaks tasemeks. Sageli selline tasemelisus leiabki aset. Aga mitte väga palju harvem tuleb tunnistada nende kahe samaväärsust. (näit. teaduse tee ja ilmutuse tee, mis öeldavasti mõlemad tippu viivad)
Mentaliteedi muutumise jutul tuleb silmas pidada samuti samuti neid kahte teed. Muidu tekib täiendavad arusaamatused.

Üsna hiljuti, vist Eura "Ühise keele" sündmustel päevil, tekkis mul mõte (arusaamise idu?), et kõneldes elutarkuse või mentaliteedi korraldatusest inimesel, on otstarbekas teha vahet vähemalt kahel - omaksvõtmine ja arusaamine. Muidugi võib eristada rohkem, ja seada eristused redelisse, nagu Bloomi taksonoomiates arendatakse. Kuid osa põhjusi, miks ODI ja Mõttetalgute puhul pühendatakse palju tähelepanu mingi ühise keele otsimisele, tulevad tegelikult inimsoo kahest "rassist" - üks rass võtab tarkuse omaks (võtab pähe), teine omandab loogiliselt. See pole muidugi midagi uut, Kasak Enn räägib ka kahest -- loogilisest tarkusest ja ilmutusest, aga enamasti olen mina oletanud Ennu ilmutuse-repliikide taga mingit varjatud irooniat või siis diplomaatilist terekätt usuinimeste suunas. Aga see dualism on vist ehedam.

SMT-s räägitakse ka kahes: esiplaanil on loogilise arusaamisega rass ja taustajõuna on soovitav (eriti eesti mõttetalgutes) hoida rohkelt emotsionaalset omaksvõtvat rassi. Eeldatakse, et emotsionaalsed tarkuse pähevõtjad saavutavad lõpuks ka - empaatiliste kanalite või mingite ilmutuslike seikade läbi loogikalähedase tarkuse. Küllap nii ongi, arvan ise ennast üheks selliseks teevahetusega õppijaks.
Olen endas täheldanud aja jooksul muutusi absoluutsest ebamusikaalsusest siira suhtlemiseni muusika teemal. Ja kohanud loovaid insenere, kes ongi absoluutselt ebamusikaalsed. Mul on olnud musikaalne õpilane, kes pole suutnud Ohmi seaduse kolme suurust seada leitavaks teisiti, kui kolme eraldiseisva maailmatarkusena. Oletan, et valdavalt pähevõtjaid (või ilmutusest süttijaid) on vähemalt 20-30%. Silmaspeetav tagapõhi ei selgu konkreetse isiku puhul sugugi lihtsalt. Kuigi meie ajastul, kus tunnistatakse valgustususu hapuksminekut, aga jätkub valgustuslik loogikakummardamine, pole ka nüüd raske leida suurima universaalse tunnustuse leidnud ilmutusinimesi.

Pähevõtja on niisama tegus ja tervitatav kui arusaaja. Näide:
Üks USA edukamaid presidente oli Ronald Reigan, american dreami viimase eduka perioodi juht ja käivitaja, sotsialismi võitja jne.
Ta oli oma olemuselt, näitleja, rollitäitja ja esitas erakordselt hästi presidendi rolli. Reiganit mentaalsust on kirjeldatud niiviisi - "tema kõrvade vahel on suur Sahhara kõrb ja selle ujutavad veena tema nõunikud". Loomulikult ei ole mina Reiganit ise näinudki, minu kujutluspilt temast on tekkinud arvukate tekstide põhjal, ja kiri kannatab ning kannab kõike. Aga ma ei näe põhjust kahelda omas kujupildis Reiganist kui kõnekast väljapaistvast paradoksist, millele käesolevas kontekstis viidata.
Ronald Reigan

• Ühest küljest intellektuaalselt kasin inimene, kes maailma asjadest midagi aru ei saa ja kellelt midagi otse küsida on mõttetu.
  
• Teisest küljest hiilgav intuitsioon inimeste tundmises ja kommunikatsiooni korraldamises. Läbi spordikommenteerimise, näitlejatöö ja näitlejate ametiühingu läbirääkija tee tõusis elu jooksul ajastu olulisemasse hierarhiatippu ja korraldas seal maailma võidukama nõustajate meeskonna (vahetult suhtles kolme ihunõunikuga, teises ringis 12 valitsuskomisjoni sadade tarkpeadega). President ütles kõige olulisemad kaasaegset maailmaprotsessi juhtivad otsused. Maailma avatust hindavate inimeste jaoks head otsused.

Veelkord
Mentaliteedi muutmise juttu võib nimetada ajastu põhiküsimuseks.
Mentaliteedi muutumise jutu puhul on oluline, et seda tähtsat teemat tuleb arendada kahes keeles. Nn ühine keel on väga pealiskaudne.
Absoluutselt õige, et minu ema on parim. Kuidas seda tähtsat asja nii öelda, et tüli ei tekiks?

[agu]

Käesoleva teema olen omal nahal põdenud läbi kahe juhuse kokkulangemise tõttu.
esiteks - sünniaeg on vahetult peale sõda, 1951. a.
teiseks, küllalt juhuslikult, (ebateadlikult ?) valisin 1973. aastal ülikooliõpingute erialaks füüsika. Aga 20. sajandi teisel poolel oli suurest pöördest füüsikas möödunud oma 70 aastat.
Suurest osast eakaaslastest möödub see teema sildistatud musta kastina, mina sattusin küllalt pikaks ajaks seda pööret omal nahal läbi elama.

Romantika ja merejuttude lainel läksin peale 8. klassi merekooli, nägemine polnud päris korras, seepärast ei sobinud laevajuhiks vaid mehhaanikuks. Laevamehhanikas on kõik rakenduslik rauakooli loogika, tulin sellega kenasti toime. merekooli 1. kursuse järel juhtusin pikemalt suhtlema ühe matemaatika tudengiga,kes uuris vabadel hetketel mingit matanalüüsi või midagi sellist. Mina siis avaldasin imestust, et kuidas küll saab sellisest kuivast asjast huvituda.

Esimene otsesem tutvus kõrgema matemaatikaga oli tehnilises kõrgkoolis, kus õppisin pärast merekooli kaugõppes umbes kursuse jagu. Inseneridele õpetatava kõrgema matemaatika kursuses tegin keskeltläbi neljadele mitu sessiooni. Teenisin omad plusspunktid suurelt jaolt ülesannete lahendamisega, tehnilise kõrgkooli matemaatikaõppejõud soostusid hindama heaga, kui ülesannnete lahendamine õnnestus, teoooria võis nii jätta tagaplaanile.

Pärast kolme aastat meresõitu töötasin Misso keskkoolis ühe aasta füüsika õpetajana. Merekoolis ja ka instituudi kaugõppes oli füüsikat olnud üsna vähe. Aga teoreetilisi tehnilisi aineid - teoreetiline mehhaanika, termodünaamika, elektrotehnika, hüdraulika jne oli mul küllalt ladusalt läbi tehtud. Ma arvasin, et need on seesama mis füüsika, nagu sünonüümid.
Vähemalt enne ma arvasin nii. Aga kui hakkasin tunde andma,siis selgus, et õpikutes ja programmis oli palju sellist, millest mul teadmine puudus. Takkajärgi mõeldes oli see ikka hullumeelne elu. Tuli õpetada 7-11 klassi füüsikat, niisama õhtukoolis. Tuli õhtuti järgmise päeva füüsika ise ära õppida, tunnid ette valmistada, katsed ette valmistada. Öösel kella kolmeni kulus mõnikord, kauem vist mitte. Ja siis hommikupoolikul õpetada... Koolifüüsikale sain niiviis küllalt tiheda ringi peale. Järgmisel sügisel astusin ülikooli füüsika osakonda, siisseastumiseksamil sain kena "4".

Ülikooli esimesel kursusel oli esialgu toekas tunne. Olin teistest 5. a vanem, olin mitmeid tehnilisi aineid küllalt sisukalt õppinud, ligi 2 aastat tehnilises instituudis õppinud, seal saanud kõrgemas matemaatikas ja teistes ainetes ikka hinded "4" enamasti. Ülikoolis oli kindel plaan minna kõrgema stipendiumi peale, olin küllalt hoolas.
Esimene eksam jõulu ajal oli matemaatilises analüüsis. Õppejõud oli dots. Türnpuu. Ma olin taga ikka normaalselt läbi saanud ja lootsin, et minu hoolikas õppimise tulemusena saan oma esimese "5"martiklisse. Aga üllatus, Türnpuu kirjutas "2"! See oli nagu välk selgest taevast. Lahkarvamine tekkis ja kasvas mingi definitsiooni ümber lõpmata väikestest suurustest ja ümbrustest jne.
võttis ikka tükka ega toibumiseks, juhtunust aru saamiseks ja järeldamiseks, uuesti õppimiseks. Korduseksamil õnnestus "4" kätte saada.
Milles siis asi?
Osutus, et ma olin kõrgemast matemaatikast puudulikult aru saanud. Olin tehnilises kõrgkoolis ja füüsikatudengina - kokku üle 2 aasta arvanud heas usus omamoodi. Ma olin võtnud teadmiseks, et teoreetilised seletused kõrgemas matemaatikas on kuidagi iseäralikud, peaaegu mõttetud. Sest kõik rehekndusülesanded, diferentsiaalid ja integralid ning muu olin ma ikka ära lahendanud, mõnes osas isegi vilumuse saavutanud. Teoreetilise seletused jäid ausalt öeldes arusaamatuks, uduseks.
Lisaks olin tähele pannud, et palju muud elus on ka arusaamatu või toimib mõnevõrra teisiti, kui akadeemilistes tekstides seletatakse. Nii oli ju kõigi "punaste tekstidega". (Ja pole päris vale väita - kõigi akadeemiliste targutustega). Olin kogenud, et inseneriainete tekstid ja arutlused on loogiliselt täpsed, eksimusruum ära märgitud. Mitmel pool mujal on lahknevus elu ja teooria vahel ilmne, mõned inimesed teevad siis raevukaid valikuid emotsioonide mõjul, või siis kasutatakse kõnes ja kirjas copy/pastet mõnest etaloniks tunnistatud tekstist. Ma kujutasin kuidagi uduselt, et kõrgema matemaatika juttude koostamisel kasutatakse ka sellist copy/paste meetodit ja siis vastavat toonust omavad inimesed varieerivad mõnevõrra või illustreerivad. Aga praktilistes asjades selliseid targutusi tarvis pole.
Takkajärgi sõnastan - ma olin mitme aasta jooksul võtnud kõrgema matemaatika teadmisi omaks ja vajadustmööda rakendanud, asjast sisuliselt aru saamata. Minu mehhanitsistlikus maailmaseletamise mentaliteedis tekkis esimene tõsine mõra. Huvitan on meenutada, et seesama Türnpuu rääkis loenguvaheaegadel, et füüsikatudengid teevad ülikooli jooksul läbi kõige suurema pöörde oma mentaliteedis, maailmanägemises. et ei matemaatikud ega keegi teine nii olulist pööret ei kogevat. Vähemalt minule isiklikult osutus oluliseks sellesama Türnpuu eksam.

Õnnelik juhuste rida järgnes, et kui dots. Türnpuu minule adekvaatse hinnangu andis ja ma ses olukorras suutsin adekvaatselt suutsin käituda. Oleks ju võinud minus tekkida kas trots või käegalöömine, ettekujutus mingist seisuslikust kiusamisest jne. Suutsin siis mõistliku ajaga tungida ligemale kõrgema matemaatika sisule. Kui selleks väga kaua aega kulunuks - olnuks ilmselt ebaõnn.

Seik Türnpuuga ei muutnud veel mentaliteeti. Minu arusaamine nii füüsikast kui maailmast jäi veel aastateks mehhanitsistlikuks. Kõrgemast matemaatikast hakkasin sisuliselt rohkem aru saama aga see jäi rohkem mõttemänguks, enamuse reaalseid asju saab ka ilma integraalarvutuseta rehkendada. Mäletan, et mehhanitsislik tippaeg oli 3. kursus. Siis oli klassikalisel füüsikal ring peal, diamati deterministlikku filosoofiat olin ka uurinud, ja tundus, et maailm on selge, suudan kõik asjad ära seletada ja välja mõelda.

Vanematel kursustel tuli kaasaegne füüsika. Uue füüsika asjadest aru saamiseks kulus mul alati mõnevõrra aega, ei piisanud lihtsalt defineerimisest, alati oli vaja mingi emotsionaalse tausta ja kogemuse kogumine. arusaamise heureka saabus sageli alles pärast eksamit.

Kui minu puhul kõnelda mentaliteedi muutusest - klassikalisest determinismist 20. sajandi täppisteadusteni, siis selleks kulus vähemalt 7 või rohkem aastat, millest suur osa oli mingi segapudru ja oletused kahest käsitlusest. Inimese ja ühiskonnaseletamisel kestis see veel oluliselt kauem, kestab võib olla siiani.

[Sponsored content]