Vormipärane augustiklubi

[Valdo]

Mis? Kus? Talgujate Võimaluste Värava Virtuaalklubi 69. kokkusaamine
Millal?       13.augustil 2019  kell 21.30  – 23.00
Kes?          Agu, Juss, Jüri, Kaupo, Mati ja Valdo
Millest?    https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=7481ca6c-262b-47dd-9a95-b47ccb50e559
PEALKIRJA PÕHJENDUS
Suvepuhkuse järgne  Talgujate  klubiõhtu sujus täiesti vormipäraselt: Klubimeistri avasõnade järel õnnitlesime takkajärgi Jürit ja Kaupot, kel vahepeal sünnipäevad olid. Siis läks lahti klubivendade suviste   käikude, tegude ja  lugude ärakuulamine. Ikka nii, nagu meie klubiliste kokkusaamiste väljakujunenud vorm või, peenemalt öeldes, formaat ette näeb.
Vormil seega ettenägemise võime!
Kes meie klubiõhtute kajastustega kursis on, eks see tabanud eelmises lauses jällegi ühe Talgujate traditsioonilise, vormipärase võtte: On ju siin tegemist klubiõhtute kajastustele iseloomuliku  „teist järku turgatusega“ – mõttesähvatusega, mis vaid kaudselt „tulenev“  klubiõhtul kõneldust.
Klubiõhtut pea algusest kuni lõpuni läbivaks leitmotiiviks  oli tõepoolest  vormipärasuse, konkreetsemalt väljendudes,  ühisaruteludel kasutatavate formaatide adekvaatsuse teema. Veelgi täpsemalt: Millest ka juttu tegime, ikka keeras see tõdemusele, et tänapäeva tõsiste, „kuradikeeruliste“  probleemide lahkamiseks ja neile üheskoos lahenduste leidmiseks  pole  peavoolus  kasutatavad formaadid  põhimõtteliselt  vastavad ei kogu inimkonna ega väikese Eesti ette tõusetunud probleemide keerukuse astmele. Nii suures ilmas kui meil käivad küll mitmesuguste uute formaatide katsetused.  Aga kuigi  ka kaasaegsete maailmamõistmise kontseptsioonide autorid  on hakanud osundama  vahetu suhtluse vanade, lausa trükikunstieelsete  vormide taas ülesäratamise  vajadusele, on kaasajale omased  kiir- ja lühiformaadid  ka meil siin Eestis välja surunud  möödunud sajandi 80ndatel aastatel lausa iga nädal korraldatavad  täiemõõdulised mitmepäevased  mõttetalgud.
ARVAMUSFESTIVAL KUI NÄIDE

Ka tänavune Paide Arvamusfestival kogu oma  teemade hulga  ja kasutatavate formaatide mitmekesisuse juures kõlbab näiteks sellest, kuidas aastast aastasse korraldatav massiüritus kujuneb kokkuvõttes üheks järjekordseks õhuvõngutamiseks, mille lõppedes end rahustatakse kinnitusega, et eks see ikka meie diskussioonikultuuri taset kergitanud.
Sellise  hinnangu andis Kaupo, kes ise osalenud kuuel seitsmest Arvamusfestivalist.
Teda kui oma kindla teema kandjat neil kogunemistel,  nörritab kõige enam see, et maailmas ja Eestis aastaid püsivatele ja järjest teravnevatele probleemidele lähenemises pole märgata pisimatki arengut, mingitki liikumist uute lahendusteede ja võimaluste märkamise poole. Iga kord alustatakse  jälle nullist, justkui eelmisi aastaid polekski olnud ja laiali minnakse sama targalt kui mullu, tunamullu ja mitmete aastate eest.
Siinkohal turgatas Jüril võrdlus oma praktikast töös tudengitega:  Tema alustab  igal aastal referaatide koostamise ülesannet sellest, et  tudengid tutvuvad kõigepealt eelmise aasta referaatidega ja  ülesanne seisnebki  nende kokkuvõtetele tuginedes  teema edasiarendamises.
Selles leidis Kaupo tuumaka iva ja lubas tulevase AF  korraldajatele sellist lähenemist soovitada.
     Uute formaatide  katsetusi märkasin ka tänavusel Arvamusfestivalil. Üks selline oli kahel päeval korraldatud ürituste kett  „Teel tulevikku“. Selle korraldajaks oli arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegeleva suurorganisatsiooni Eesti  haru MTÜ Mondo, kes oma ürituse kohta kirjutavad  nii:
„MTÜ Mondo pakub Arvamusfestivali seitsmeaastase ajaloo jooksul esimest korda võimalust läbida põnev orienteerumisrada Paide Vallimäel.
Orienteerumisrada „Teel tulevikku“ põhineb ÜRO kestliku arengu eesmärkidel ning selgitab, kuidas meist igaüks saab paremasse tulevikku panustada. Raja läbija saab peatuspunktides erinevate küsimuste ja ülesannetega oma olemasolevaid teadmisi proovile panna ning uusi juurde hankida.
Rada jääb Vallimäe piiresse ning seda saab läbida laupäeval, 10. augustil kella 11-18. Raja läbimiseks tuleks varuda pool tundi kuni tund ning see on jõukohane igas vanuses osalejatele alates 8. eluaastast. Start ja finiš asuvad Tuleviku inimese alal Paide kiriku taga platsil. Stardist saab orienteerumiskaardi ja juhised. Raja läbijaid oodatakse tagasi stardipunkti, et vahetada mõtteid ning saada osa Tuleviku inimese ala programmist.
Tuleviku inimese ala programmi panevad kokku Päästeamet, Tallinna Ülikool, Eesti Töötukassa, MTÜ Mondo, Maakondlikud Arenduskeskused, Arvamusteater – Tuleviku inimene ning Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus.
Üheskoos püütakse leida vastuseid küsimustele, kas tulevik on paratamatult tume ja meid ootab kriis? Kas selle kõige pärast muretsemine muudab midagi? Või on inimene võtmetegur, kes saab haarata ohjad, koguda oskusi, teadmisi ja tagavarasid, luua põlvkondade vahelist ühisosa, hoolitseda nii enda kui maailma tervise eest ning olla tulevikuks valmis?
Tuleviku inimese ala pakub lisaks orienteerumisrajale foorum- ja arvamusteatri etendusi, viktoriini, atraktsioone, aruteluringe ning muidugi võimalust kaasa rääkida!
Mondo osalemist Arvamusfestivalil toetab Eesti Välisministeerium arengukoostöö vahendistest.“
Selle formaadi juures torkas silma, et korraldajad  kutsusid juba varem huvilisi üles  aktiivsust ilmutama  Facebooki vahendusel. Käisin kõigi programmi kokkupanijate vastavad näoraamatud läbi ja leidsin sealt vaid mõned  takkajärgi lausutud kiidusõnad ja kellegi Urmase, kes „was interested“! Arvestades aga nii seda, et Mondo näol on tegemist ÜRO-meelse organisatsiooniga kui seda, kuidas  antud üritust finantseeriti, võib järeldada, et tegemist oli oskuslikult  „tüüritud arvamuste“  kujundamisega  samas võtmes, milles esines  noorte kliimastreikijate seltskonnas meie president: eks ikka üleilmse „jätkusuutliku kasvu“ võtmes. Kui  üks presidendi suhtlusringis osalenud noormees hakkas sellise paduoptimistliku tulevikuperspektiivi põhjendatuses kahtlust ilmutama,  lõikas  laste vaoshoidmises pädev moderaator tal kähku sõnad suust ja andis  sõna trafaretseid loosungeid kordavatele neiukestele. Ikka selles ÜRO ja Euroopa Liidu  globaliseerumismeelsuse vaimus, mille finišis ootaks meid üks suur Maailmariik, mille ülitsentraliseeritud korraldus pidavat saama hakkama kõigi õudsete kriisidega, millega me juba silmitsi seisame. Kui vaid neid pahasid USAd, Hiinat ja Venemaad takistamas poleks!

Kui  Mondo projekt kujutas endast vormiotsingut, kus katsetati  erinevate institutsioonide  ühe teema kaudu sidustamise  suurvormi, siis teise ääre, st miniformaatide  esindajana tasub välja tuua  rahva ja poliitikute kohtumismängu „Säutsukohting“, mida juhtis  Mari Liis Lill.
Säutsukohting kestab kokku poolteist tundi, millest kuni 60 minutit toimub kiirkohting küsimuste vastuste vormis, kus kokku sattunud valijal ja poliitikul on vastastikku küsimiseks aega täpselt 3 minutit. Kiirkohtingule järgneb 30 min kestev vabas vormis toimetamata kommentaarium ehk aru-telu nende osapoolte vahel, kellel kiirkohtingu ajal tekkis tõmme või põnev probleemipundar, mida soovite kindlasti lahti harutada.
Arutelus osalevad poliitikud istuvad suures ringis näoga sissepoole, arutelus osalevad valijad istu-vad nende vastas poliitikute ringi sees nägudega poliitikute poole. Aruteluringi keskel on säutsu-kohtingu mängujuht ehk „peasäutsuja“, kes iga kolme minuti tagant märku annab, et valija peab edasi liikuma järgmise poliitiku juurde.
Alustab valija. Nii poliitik kui valija saavad alustuseks küsida ühe omapoolse küsimuse – soovi kor-ral sama küsimuse kõigilt, kellega kohtuvad. Kuid võib ka küsimust muuta. Kui enda küsimused on ammendanud või mõlemad osalised juba enne 3 minutit vastused kätte saanud, võetakse uued, Postimehe ajakirjanike poolt ette valmistatud küsimused kordamööda kohapeal olevatest ümbriku-test.
Kui kõik 20 poliitikut ja 20 valijat on korra kolmeks minutiks kohtunud, on neil vaba valik, kellega ja milliseid küsimusi vabas vormis edasi arutada. https://www.arvamusfestival.ee/sautsukohting/
NB! Säutsukohtingu idee ja teostus valmis koostöös päevalehe-ga Postimees ning valitsussuhete- ja kommunikatsiooniagentuuri-ga Miltton.
Kui ma Agule meie juhuslikus telefonivestluses seda mängu tutvustasin, tekkis tal kohe õigustatud küsimus, kas need vestlused ka salvestatakse. Kuna olin  katkendit sellest suminast vaadanud, siis teadsin kosta, et se-da ei tehta ega saagi nähtud režiimi korral teha - inimesed kõik neljaküm-nekesi tihedalt koos ja kära päris vali: https://www.facebook.com/hashtag/s%C3%A4utsukohting?source=feed_text&epa=HASHTAG  
Agul muidugi mõte, et millegi asise saamiseks  oleks mõtet vedada kaht salvestusliini: üks poliitiku liin tema kohtumistest erinevate valijatega ja teine valija liin. Mina siit omakorda pakkumas selle kohtingu internetiver-siooni, kus salvestusvõimalused  olemas. Aga eks sel mängul, mis poliiti-liste parteide mängualal korraldati, olegi pigem kaasaegse kosjasobituse mekk juures. Seda kinnitasid ju ka mängu autorid, et sel moel saab valija endale leida kõige enam meeldinud lemmikuid. Selles kontekstis pakuks sedalaadi „kahemõõtmeline“ andmebaas muidugi suurt huvi  parteisid teenivatele poliittehnoloogidele. Eks kiida ju mängu loomisel kaasa löö-nud Miltton ennast järgmiste sõnadega:  Miltton New Nordics on ainus valitsussuhete ja korporatiivkommunikatsiooni agentuur Eestis, kellel on laialdased teadmised ning võimekus tuua oma klientidele soovitud tulemusi tervel Põhjala turul. Meil on oma meeskond või lepingulised koos-tööpartnerid igas Põhjamaa riigis ja esindus Brüsselis, millel on võimekus mõjutada otsustusprotsesse Euroopa Liidu tasandil.
Vägisi tuleb siinkohal meelde Kaupot teda AFle kaubelnute  pillatud  soov  viia inimesed  „õigete arvamusteni.“
TALGUJALIK-KOGUKONDLIKUD JA MUUD MULLITUSED
Talgujaist  eestvedajaid ja kaasalööjaid  oli ja saab olema  mitmetel  sel-lesuvistel kogukondlikel  silmast silma kokkusaamistel  üle Eesti. Mõned neist  üritustest tulid ka jutuks klubiõhtul ja kajastan neid käesoleva ala-punkti all. Peale selle käisime põgusalt üle ka mitu huvitavamat  posti-tust neist Talguakadeemia  näoraamatu kahekümne seitsmest, mida Agu (9), Ene (4) ja Valdo (14) olime selle pika suvevaheaja jooksul talgujatega jaganud.  Alljärgneva kajastuse  vormi iseloomustamiseks sobib enim Gi-renoki raamatust „Klipiteadvus“ ära aetud võrdlus  lapitekiga, kus lapid on üksteisega sobitatud nende omavahelise sobivuse, mitte aga  selle järgi, milline neist klubiõhtul eelmisele ajaliselt järgnes.
KLIPP 1.Kaupo oli kutsutud haanimeeste, liivimaalaste ja setode kokku-saamisele Vaskna järve äärde, kus tema meelest järjekordselt nii napi ajaga  viie-kuuekümnekesi  heietades  polnud lootagi suuri heuristilisi tu-lemusi, vaid jõutakse klišeelike tõdemusteni, et asju tuleb koos teha jmt. Taas jäi meil, vanadel talguhuntidel  vaid tõdeda, et sellest hädast üle saamiseks  poleks vaja muud, kui korralikud vähemalt viie, aga veel pa-rem kui seitsme tsükliga mõttetalgud. Praegu aktiivselt Võrumaal tegut-sev suurte talgute kogemusega Ruuta on samuti sundseisus, kus  sa tead, mis oleks õige, aga ajapuudusel oled sunnitud  kasutama  kokkupressitud talgulisi lühiformaate.
KLIPP 2. 11.augustil Meerapalus seekord põhiliselt matka vormis  peetud Kaika Suveülikooli põhiprogrammi välisel, kuid samas traditsiooniliste suveülikoolide järjekestvust alal hoidval  „salaseminaril“  „Kõnelemisusust“ kõneleski Agu  huvilis-te väiksele ringile ehtsate mitmepäevaste mõttetalgute väest tänapäeva ajukee-mia saavutuste valguses:  http://talgujad.tartu.ee/werro/11august_meerapalu.pptx  
KLIPP 3.Agu uus blogi, nimega „mullitus“ on juba juuni keskpaigast saadik huvilis-tele kättesaadav ja nagu juuli alguse näoraamatust näha, ka enamikule talgujaist huvi pakkunud: https://mullitus.blogspot.com/  
Peter Sloterdijki trigooliast „Sfäärid“, aga eriti tema „Jumalahullusest“ on Agu saanud inspiratsiooni selle kujundi (või metafoori) sidumiseks  Talgujate tegemis-tega. Nagu ta augustiklubis ka mainis, leiab Sloterdijkilt jt samas võtmes kirjutajailt   talgujate  põhiseisukohtadega  kokku kõlavat või lausa kokku langevat.
Sellest Agu blogist jäi mul aga silma ka kirjatükk, kus juttu Jannseni tegudest esi-mesel ärkamisajal.
https://mullitus.blogspot.com/2019/07/2-jannseni-munad-ja-meie-mullid.html

Ülaltoodud  SMT metodoloogia ühe (ka Talgujate poolt omaksvõetud) baasskeemi modifikatsioonis  on ju kõigil seal esitatud arengusammu kaartel eeskujuks sakstelt „äraaetud“ prototüübid. Neist kõigi puhul on papa Jannseni ja tema kaaslaste tegemistes kenasti jälgitav arengusammu originaalskeemi (mida Moskva metodoloogid „velosipeediks“ kutsusid) nö peenstruktuur: prototüübilt plaanile, plaanilt programmile ja sealt  kohalike oludega seostatud projektile.
Samas kirjatükis esitatud 21.sajandi maailmamuutjate ülesande arengusammude/aktiivsuste skeemil olevatest kaartest ei loe mitte välja prototüüpe, millelt edasi „ülespoole“ tõusta, vaid pigem programmilisi ülesandeid, millelt edasiliikumine käiks just „velosipeedi“ sammude ülalt alla tulemisena: programmilt plaanile, plaanilt prototüübile/tüüpidele, et sealt jõuda uutele stereotüüpidele.  
See liikumine alt üles ja ülalt alla  pole  talgujate metodoloogias midagi uut. Meenutagem ettevõtete puhul rakendatavat formaati  „EverEst: Tõus ja laskumine“, mida ka ükskord Märdimetsal Talgujate enda kohta katsetasime.
KLIPP 4. Küll oli mulle aga uudiseks sarnasele teele pööranud Pjotr Štšedrovitski lahtiütlemine  80ndatel kõikvõimsaiks peetavatest  Megaprojektidest  ja laskumine Programmiliste platvormide tasandile:
https://shchedrovitskiy.com/na-kakih-principah-mozhno-organizovat-processy-kollektivnogo-reshenija-problem/?fbclid=IwAR1TfbPqDFovK0dKVMy70jOHDPTE__9Ne5XAuacpZ1yLfE-smpBdUtjOxZg
Tõsi  küll, Pjotr  on programmilistest platvormidest kui uue tööstusrevolutsiooni  ilmingutest kõnelnud juba aastaid. Aga nii selget Megaprojektide hukkamõistu kui siin, polnud ma varem kohanud. XX sajandi lõpuaaastate saavutuseks peab  Pjotr ka  (nende endi?)  jõudmist orgprojektideni  mitte ülalt alla antuina, vaid iseorganiseerumise ja isearenemise teel.  Meil talgugrupis käis aga tegevus just sellisel viisil juba 80ndate aastate teisel poolel, mis eriti selgelt näha füüsikute mõttetalgute ja nendevahelisel ajal  käiva intensiivse korraldusliku ja individuaalse sisulise  töö vaheldumiste ketina 1987- 1989.
Üldiselt paistab, et Pjotr ise küll aru ei saa, et praegune aeg nõuab  just vanadest kõrgustest allatulekut, lahti saamist peapööritusest näilikest edusammudest. Laskumine megaprojektide ajastust programmiliste platvormide aega on mõtestatud siis ja ainult siis, kui edasiste arengusammudena nähakse kavakindlat  liikumist uute, seni mitte olemas olevate või avastamata prototüüpide poole.
KLIPP 5. Ühe säärase suhteliselt hiljuti avastatud prototüübini  jõuame Agu pöördumise kaudu  ellujäämiskunsti suurmeistri, ühe meie üheksa aasta taguse vestluskaaslase  https://talgujad.forum.co.ee/t283-joulueelne-kolmikkohtumine-dekadnikul Gennadi Tšeurini ammuste ja tänaste tegemiste juurde. Augustiklubi lühikese sõnavõtu sel teemal  on Agu tänaseks  vormistanud kenaks ülevaateks, millesse soovitan soojalt süveneda: https://mullitus.blogspot.com/2019/08/3-tsuksi-ellujaamistarkus-teadmiseks.html?fbclid=IwAR34Zze8QbMGPwW-ex3xE-umwcXQrm5MjFGktdmc9lbd5attruW0ORpd8UA
Asja tuuma, ekstremaalsetes tingimustes  ellujäämise aluste väljatoomise kõrval  väärivad selles Tšeurini intervjuus  tähelepanu veel vähemalt kaks asja: Esiteks, lääne ja ida maade rahvaste kultuuride eristamisele lisaks põhjamaise kultuuri omapära väljatoomine, selle ürgse  elujõu teadvustamine globaalse kriisi palge ees. Ja teiseks, kollektiivi kui ühtemoodi  mõtlejate ja kogukonna kui erinevalt mõtlejate koosluste eristamine. Eks ole ju meie end teadvustanud just nimelt kogukonnana ja mitte  ühe inimese mõtlemise järgi koondatud kollektiivina   https://www.scribd.com/document/291649361/ERITI-ERILISELT-ERINEVAD
Kuivõrd kaugel ollakse tänapäeva lääne tsivilisatsioonis tšuktši  eetilisest printsiibist mitte mingil juhul võtta looduselt, oma elamise kojast rohkem kui just praegu elamiseks vaja ja sellega kaasnevast sügavast veendumusest, et ainult nii elades annab emake loodus sulle elu jätkamiseks  vajaliku väe.
Agult saime ka teada, et erinevalt meie oludest  leidub suurel Venemaal inimesi, kel jätkub ajaressurssi ka kahekümnepäevaste  ekstreemsetes tingimustes  omalaadsete  „tšeuurinlike ODIde“ läbitegemiseks. Meil peaks  oma täiemõõduliste talgute kokkusaamiseks Agu arvates  vaja minema  tähelepanumajanduse geeniuste eestvedamist.
KLIPP 6. Veel ühes Štšedrovitski-juuniori mulle silma jäänud esinemises, mille Talguakadeemia näoraamatu suvistesse postitustesse  panin,
https://shchedrovitskiy.com/obrazovanie-dlja-detej-chto-zavisit-ot-roditelja/?fbclid=IwAR0a2zK3UTjMnXtwpo_NUOfsnx0Q_nQu--k1KoqEYAdlJWTfu7oH2fIcnuY
leidsin tema skeemidest sellise, mida varem polnud näinud. Panen ta siia koos omapoolsete väikeste lisanditega üles:


See skeem seob omavahel paaridesse kaks kolmikut: tegevuse moraalsed/väärtuselised eesmärgid kasvatusega, tegevuse objekti maailmavaadet kujundava harimisega ja tegevusvahendite, kompetentside omandamise ettevalmistusega tulevasteks tegevusteks. Siin on tabatav kokkukõla  vene füüsikute poolt 1987 suvel välja pakutud ja edasises tegevuses orientiiriks olnud „kolmainsusega“: humanistlik kasvatuslik eesmärk – õpetada õppima, hariduslik – looduse kui objekti tundmaõppimise kaudu teadusliku maailmavaate omandamine ning kolmandaks, kaasaegses tehnoloogilise maailmas toimetulekuks vajalike vahendite andmine, kompetentside kujundamine.
Teine turgatus, mis seda skeemi vaadates pähe kargas: Eks ole ju kasvatusele, haridusele ja ettevalmistamisele vastavad metodoloogilised lähenemised just need, mille eristamisvajadust  klubimeister Juss on alates meie esimesest klubist saadik rõhutanud: käsitus – käsitlus – käsitsus  on adekvaatseteks lähenemisviisideks vastavalt reale: kasvatus – haridus – ettevalmistus.
KLIPP 7. Nagu küllap meie kõigiga tihti juhtub, nii sattusin ka mina  vormiotsingute käigus uute põnevate sisude juurde. Seoses poeg Priidu naasmisega  kodumaale pärast kümmet välismaa-aastat Londonis,Brüsselis, Berliinis, sai meenutatud mitmeid  siin vahepeal  sündinud  kultuuriasutusi. Seal sattusin sellisele huvitavale  formaadile nagu Tallinna Kammerteatri Vabriku Seminari raamides korraldatavad dialoogid nimega „Intrigeeriv pärastlõuna“, mida on võimalik kuulata ja küsimusi esitada otse saalis, aga ka vahetult internetis jälgida ja ka hiljem You tube´is vaadata-kuulata. See meenutas ka  Talgujate  aastaid, mil me tänu Alar Randoja-Randali tehnilisel toele sarnaseid saateid katsetasime.
KLIPP 8. Aga  üle kuulates neist mitmekümnest pärastlõunast huvipakkuvamaid, sattusin  saatele, kus  vestluste korraldaja  Peeter Saarepere  vestluskaaslaseks  oli  arvamusliider Hardo Pajula. Siit omakorda viis järgmine samm tema juhitava „Edmund Burke´i Seltsini“, millest küll ka varem veidi olin mõttematerjali saanud, seekord aga Rupert Sheldrake´i otsa potsatasin. Ja vaat just nii sattusin tema  kõmulise morfilise resonantsi kontseptsioonini,  mida huviga tustima asusin  ja millest augustiklubis oli vahva mõtteid vahetada Kaupoga, kes tema töödega juba varemast tuttav on.  Mulle aga said Sheldrake´i seisukohad  kauaoodatud toetuspunktideks mus  aastakümneid keerelnud mõtetele, et  teadvuse otsimine vaid inimese ajust on üks suuri takistusi, miks teadvuse tundmaõppimine on takerdunud ja mistõttu ka aju-uurijad nagu Jaak Aru, suhtuvad selle saladuse peatsesse lahtimuukimisse skeptiliselt.
Klubiõhtul saime mõlemad Kaupoga  veidi avada  üht  Sheldrake´i vaimukat analoogi: Kui televiisorist mingit juppi välja võttes saade katkeb, siis on tobe  väita, et  saade tehakse televiisoris.
GP oli selles mõttes Sheldrake´iga kokkukõlav mees, väites, et mõtlemine ei toimu ajus, vaid kultuuris ja et samavõrra oleks tobe väita, nagu toimuks transport trammis.

VORMIPÄRASUSE ISIKUPÄRASUSEST

Klubiõhtu kajastuse kaheksanda klipiga mahasaamise järel jõudis mulle pärale arusaamine, et kui ma nii jätkan, kuni ka kajastamata 2/3  suvevaheagsetest postitustest  on lapitekiks kokku õmmeldud, siis jõuab enne sügis kätte kui ma omadega valmis saan.
Sestap otsustasin selle kolmandikuga piirduda  ja lõpetada oma kirjatükk miniesseega vormipärasuse ja isikupärasuse dialektikast. Nende kahe „pärasuse“ koos käsitlemiseks andis mulle inspiratsiooni Jüri, kes üsna klubiõhtu lõpus  andis mulle soovituse võtta iga klubiõhtu  lühidalt kokku. Et kuigi neis kirjatükkides on kokkuvõtteid ikka leida ka, ometi võiksid need olla märksa  kokkusurutumad.
Ma tõlgendaksin seda ettepanekut nii: Oleks parem, kui  need kirjatükid oleksid vähem minulikud ja rohkem jürilikud.
Siin ongi tegemist küsimusega, kas vormipärasus üldse lubab isikupära või   tähendab  vormipärasus vaid ranget  fikseeritust nagu pass või koolitunnistus. Ilmselt eksisteerib valdkondi, kus on nõutav rangelt standardiseeritud formulaarsus,  loovas sfääris aga väärtustatakse pigem isikupärast vormiloomet,  väljumist   vanadest kivistunud vormidest.
Kui mulle antakse valida, siis eelistan formulari täitmisele „vabas vormis“ essee kirjutamist, meie kokkusaamiste protokollimisele kompositsioonilist vabadust, kus ma endale luban ka klubiõhtu järelkuulamisel  sündinud turgatuste, assotsiatsioonide sisse põimimist. Ikka selleks, et kirjutatu poleks vaid toimunud loomingulise protsessi kiretu (objektiivne) terviklik või kompilatiivne fikseering, vaid et sellest saaks laia võraga paljude okstega puu, mille igast oksaharust võiks kasvada uued ideevõrsed.
Siit turgatas kujund, et kuigi iga kaseseemneke võib VORMIPÄRASELT kasvada vaid kasekeseks, siis tegelikult saab temast selle vormi sees, vormipäraselt edenedes täiesti omanäoline, „isikupärane“ puu. Mõni kasvab rohkem pikkusse, ühe põhiharuna kasvus juurde visates, mõni teine  rohkem laiusse hargnedes, aga ikka on nad „rangelt“ vormipärased kased mõlemad.
 Mingis mõttes kõlbab  augusti klubiõhtu koos selle kajastusega  üheks morfoloogilise elik kuju-uurimusliku, vormiõpetusliku kontemplatsiooni formaadi näidiseks. Kontemplatsioon kuulub, nagu me  Aristotelest ja Arendtit, Deleuze´i ja Otti järgides oleme korduvalt toonitanud, Bios theoretikose  alasse ja mitte Bios praktikose kapsamaale. Ometi arvasid vanad kreeklased eesotsas Aristotelese endaga ülemaks just seda,  kontempleeriva vaimu poolust.
Lõpetamegi selle kajastuse vormipärasust kõrgelt hindava Plotinose (204/5 – 270) mõtetega, kasutades selle juures seda uusplatonismi rajajat sügavuti tundnud Aleksei Lossevi (1893 – 1988) abi: Hea on vormipärasus, korrastatus, ja kuri on hajutatus, laialivalgumus.
Üks ehk Hüve on kõige absoluutne ühtsus. Kõiksus on lõpule viidud (Sellele väitele vaidleb Rupert Sheldrake tugevalt vastu!) ja rangelt vormipärane. Ta on ühtsus, kuid mitte lihtsalt paljuse ühtsus, vaid üksikute ühtsus. Kuigi iga osa on tervikust erinev, on ta ise terviklik üksik, mis on samane ter-vikuga kui tervikliku üksikuga. Et asi oleks mõeldav määratletuna, peab ta olema jagamatult üksik ning kõigest muust erinev. Et maailm oleks mõeldav, peab iga asi olema samane maailmaterviku-ga. Iga vähimgi kõiksuse osa peab olema kõiksuslik. Maailm on absoluutselt üksik, jääb enesesse, seisab iseenesest koos ega tükeldu piiritult. Maailm on Hüve. Hüve on olemise esime-ne hüpostaas. Ta on maailma absoluutne üksikus, maailma korrastatuse ja terviklikkuse printsiip, mis ei lase tal laguneda ja pimedusse kaduda.
Kuigi suurus erineb Ühest, on ta üksik ning jääb iseendaks. Iga asi või suurus on Ühega samane ja Ühest erinev. Selle erinevuse tõttu on ta iseendast võõrandunud ega ole sama ühtne kui Üks. Asi on hea, niivõrd kui ta on üks, ja halb niivõrd, kui ta ei ole üks. Vormitu paljus on halb, sest ta on võimalik üksnes enesekaotuse ja eneseunustuse tõttu. Vormipärane paljus on hea, sest ta sisaldab ka kõiki oma osi absoluutselt jagamatus üksiku-ses.

EKS KÕLA SEE JU KOKKU MEIE POSITIIVSE DIALEKTIKA  SAMASUSTE ERINEVUSE JA KOOS-TÖÖ SEADUSEGA!