Maikuu klubiõhtu kajastuse eessõna

**Valdo** Püh Mai 31, 2015 11:04 pm

Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel. Ja aastatega on mu rikutuse tase kõvasti tõusnud. Sellest annavad eriti selgelt tunnistust mu klubiõhtuid kajastavad kirjatükid. Kui 25 aastat tagasi Kadrina mõttetalgutel vaidlesin Jussile (kes nägi mängus metodoloogilist kihti) resoluutselt vastu, et mängus pole mingeid kihte, siis tänasel rikutuse tasemel pean ennast tagasi hoidma klubiõhtul kõneldust üha uute kihtide, tasemete, aspektide, projektsioonide jne jms avastamisel ja nende klubikaaslastele „ette kandmisel“.
Suurel määral saab selle tõve ägenemises süüdistada VIR-i, st Vladislav Redjuhhinit, kelle näpunäide viis mu Rachya Arzumanjani monograafiani keerukusteadusest ja keerulistest süsteemidest saatuslikult just siis, kui Juss kaks aastat tagasi (11.juunil 2013) pani käima meie Vaba Mõtte Virtuaalklubi. Sellest raamatust sündis klubirahva silmaringi laiendav sari referaate „Maailma veerekese pääl 1.-10.“ (2.juuni 2013 – 3.jaanuar 2014). Kuna selles raamatus on maailma mitut moodi kirjeldamist nii paljude kantide pealt käsitletud, lõi sedaviisi elule ja asjadele vaatamise haigus välja ka meie klubiõhtuid kajastavates kirjatükkides.
Muide, sama „vaimuviga“ paistis välja ka klubimeister Jussi jutust, kui ta maikuu klubiõhtul hakkas kirjeldama, mida kõike ta Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passiooni“ kuulama-vaatama minnes ootab, loodab ja kardab. Ehmatas siis omaenese jutust ära ja deklareeris: „Aga mina lähen hoopiski sinna täiesti valge lehena!“. Meie vastuväite peale, et sa ei saa ju enam kuidagi valge leht olla, üritas Juss end välja keerutada, et muutub selleks enne etendust viskit manustades.
Miks ma sellest nii pikalt räägin? Ikka seepärast, et minu arust on siin tegemist ühe väga olulise küsimusega – küsimusega vahetust, naturaalsest, orgaanilisest maailmatajust ja märgisüsteemide kaudu vahendatud, kunstlikust, kulturiseeritud analüütilisest mõttetegevusest. See on sama probleem, millega edutult maadles Jussi kadunud ämm, teeneline muusikakriitik Aurora Semper, kes mulle kunagi kaebas, et ta on kaotanud võime muusikat nautida, vahetult ja ilma et ta peas käivituks ratsionaalse analüüsi ja võrdluse masinavärk.
Mulle tundub, et tänu tänapäeva tehnoloogiale on inimesel siiski võimalus üht ja sama sündmust ülalkirjeldatud kahel erineval moel läbi elada: esmalt vahetu ja orgaanilise osalisena ja seejärel - sama sündmuse salvestust järelkuulates-vaadates - selles igasugu kihte, nüansse, seoseid avastades. Nii et: Jussi klubiõhtu osalisena ma, ausõna, ei tegele mingite kihtide tabamisega ega mõtle absoluutselt sellele, mida ja kuidas seal räägitust ülevaadet kirjutada. Ma ei tee enne klubiõhtut selle kohta mingeid plaane ega hellita lootusi, et eelmisest klubikajastusest hakkab midagi konkreetset edasi hargnema või arenema. Küll aga olen täiesti veendunud, et midagi huvitavat juhtub, hargneb või sünnib iga kord. Ja hoian selleks meeled avatud. „Meelte vabastamine, et mõttelennule ruumi anda“ – ütleb ka Robert Wilson oma lavastust iseloomustades.
Sellise pika sissejuhatuse järel oleks aeg lõpuks jõuda ka „asja juurde“ .
Mis sest välja tuli, vaata Scribdist:
https://www.scribd.com/doc/267208084/MITMEKIHILINE-LEHEKUU-KLUBIOHTU