TEADVUS JA TEGEVUS

[Valdo]

Refereeritava artikli autori Aleksandr Levintoviga olen suure tõenäesusega GP orftegevuslikel mängudel kokku puutunud., kuna me aastatel 1980 kuni 1986 oma väikese esindusega , kuhu peale minu kuulusid veel Jüri Plink, Toomas Hansson ja Mati Pärn, olime väga usinad ODIdel käijad. Levintov alustas ODIdel osalemist 1983.aastal ja hakkas ise ODisid ja sellesarnaseid üritusi juhtima 1988.aastal.
Kuigi ta siin refereeritavas artiklis väga teravate sõnadega iseloomustab nii Georgi Petrovitšit kui tema metodoloogiaringis valitsevat atmosfääri, on ta tänanud saatust õnne eest sattuda sellesse seltskonda. Nagu paljud teisedki, hindab ta seda aega mitte niivõrd professionaalsest kasvu seisukohast, vaid selle eluperioodi eksistentsiaalse tähenduse tõttu: http://www.fondgp.ru/gp/personalia/1980/59 See professionaalse ja nö hingelise külje eristamine läbib ka siinrefereeritavat artiklit.
Levintovi artikkel algab ühe järjekordse suure vastasseisu presentatsioonist, mille poolest GP koolkond tõesti erakordselt „viljakas“ on olnud. Agu Vissel on talgujate foorumis kenasti välja joonistaud ühe rühmituse lagunemisloo https://talgujad.forum.co.ee/t153-vaga-hea-sissevaade-gp-jargsesse-vene-metodoloogiasse
Ennast uhkusega konfliktoloogiks tituleeriv Ljubov Tsoi iseloomustabki GPd kui Suurt Konfliktogeeni. See konflikt V.Lefebvre´i ja GP vahel, mida kirjeldab Levintov, on varasem vaatus ideede draamast, mille uut plahvatust 1980.aastal – seekord V.Dudchenko ja GP vahel - L.Tsoi on naiselikult emotsionaalselt ja värvikalt kirjeldanud kui naturalistide ja tegevuslaste vastasseisu. Teadmata selle võitluse ajalugu ja tagamaid sattusin 80ndail alatihti olema suuremate või väiksemate plahvatuste tunnistajaks, kus GP taas ja taas „psühhologiste“ paika pani. Äsjasel II süsteemtegevusliku pedagoogika konverentsil , kus Ene Sarv talgujaid hästi vastuvõetud ettekandega esindas, oli huvitav ettekanne Ljubov Tsoilt: http://conflictmanagement.ru/2-ya-konferenciya-po-smd-obrazovaniyu Huvitav minule eelkõige selle poolest, et refleksiooni käsitledes paneb ta oma presentatsioonis sõbralikult kokku GP, Lefebvre´i ja Dudchenko refleksioonikäsitlused!
Levintovit lugedes hakkas mul pöörduma vaatenurk nendele vastasseisudele. Kui siiani võtsin pakutud vastasseisu kui tõepoolest naturalistliku ja tegevusliku lähenemise antagonismi, siis praegu paistab asi pigem ikka viitavat subjektse ja objektse lähenemise teineteist vastastikku täiendavale võimalusele. See naturalistlik või psühhologistlik muundub selles vaateviisis „hingeliseks“ ja mõttetegevuslik „vaimseks“.

Aleksandr Jevgenjevitš Levintov: Pihtimus.Tegevus ja teadvus (valiku vitaalsus)
http://www.redshift.com/~alevintov/
Referaati vt. Scribdis:
http://www.scribd.com/doc/143594024/TEADVUS-JA-TEGEVUS