Katastrofistikast, olemises ja mõtlemises

[agu]

Eelnevalt on kirjutatud siin foorumis-
Valdo tekst:
https://docs.google.com/document/d/1aZwfHAa3eekVxbv65LfdnXUJlRgXkbbSZHhUGGOUUeg/edit
Minu tekst:
https://docs.google.com/document/d/1AxmG_HpRF20H8ITV8cv4HqbsXFql929LHDS2hWJiUBM/edit
Viide S.Popovi tekstile
https://talgujad.forum.co.ee/t153-vaga-hea-sissevaade-gp-jargsesse-vene-metodoloogiasse#372

Mai lõpus tekkis Valdo ja minu vahel mõttevahetus, kus tähelepanuks tõstatus omadussõna KATSTROOFILINE, et kas see määratlus on sobiv - --
- kaasajal elukorralduse kohta
-või siis mõtlemise kohta.
Nimetatud kategooriat kasutab oma tekstis S. Popov ja mina olen tähenärijalikult mitu korda Valdo ütlemistele reageerinud väitega, et mustvalgelt on Popovil kirjas KATASTROOFILINE MÕTLEMINE, ja omab positiivset sisu, tähistamaks kaasaegse adekvaatse sotsiaalse mõtlemise tipptaset.
Popov kirjeldab ka kaasaegset suurte riskidega reaalsust küllalt detailselt, kasutab ka sõna KATASTROOF aga mingisugust üldistavat nimetust ajastu või elu kohta ei kasuta.

Viimasest järeldub - sisuliselt on S. Popovi teksti lugejal ise võimalik küll välja tuua üldistus, et katastroofiline ajastu. Seda enam, et sellisest tähelepaneksut hakati rääkima ja kirjutama juba 100 aastat tagasi, minu teada esialgu saksa keeleruumis - Spengler, Schweitzer ja Steiner. Vähemalt kaks tuntud vaimuinimeste enesetappu on sooritatud selle mõtte ajendil - Mainlander juba 19. sajandil ja Stefan Zweig koos abikaasaga on käitunud nii. Arvukalt esoteerilisi koolkondi on samuti riskiderohke aja kuulutajad.

Tähenärijaliku loogika tasandil võiks teema lugeda lõpetatuks. Luban, et minu taktitunne saab toimunud mõttevahetusest kosutust.

Kui aga sisuliselt võtta, siis seisame tähtsa teema juures. Talgujad on seni olnud heas toonuses lähimõjuliste algatuste vallas. Mina ise püüdsin kolm aastat tagasi juhtida tähelepanu rohkem globaalsele taustale. Aga olen kogenud, et globaalne katastroofijutt on praegustel "klassikalistel akadeemikutel" vägagi hästi teadvustatud. Olemise katrastroofilisus on laiemalt tuntud ja tunnistatud kui mõtlemise katastroofilisuse tunnistamine.
Ja mõlemad suunad on omas tupikus.
-Olemise katastroofilisus, ajamärkidele viitamine on laialt tuntud ja abiks oma usu kinnitamisel ja oma rolli tähtsuse kinnitamisel, karjääri julgustamiseks ja toetuse nõudmiseks. Tuleb tõsta "meie kogemuste lippu", nõuda meie projektile ressursse!
-Oma mõtteviisi peame kõik adekvaatseks. Ükski akadeemik või lihtsalt endast lugupidav inimene ei saa tunnistada oma mõtlemisstiili mahajäänuks. Kõik me küsime endile aiva juurdepääsu kohalikele ja globaalsetele maailmaparandamise projektidele. Meie mentaalsus on mõnus ja adekvaatne, ekspertide poolt kiidetud. Igasugused udutajad ja umbluu-integreerijad on lihtsalt viljatud muinasjutuvestjad!

Samas on see ka peaaegu igavene teema. Keskaja 1000 aasta jooksul Lääne-Euroopa kirja-haritud inimesed sellega tegelesidki, et valmistasid ennast ja teisi ette viimseks kohtupäevaks, uskudes ja teades neid mõõdikuid, mille alusel vähesed väljavalitud lubatakse tõotatud riiki. See kehtis kõigile - juba toonelas kohtupäeva ootavatele ja veel siinpoolsetele inimestele. Valik tehakse kõigi olnud ja olevate ja veel tulevate hingede seast. nii ma olen aru saanud.

Kui meie Kristuse tõotatud riiki ei usu, siis on mõneti lihtsam. Sureme me kõik. Aga nn katastroofiliste kohtupäevadeni välja elavatel inimestel tuleb mõnda aega elada nn katastroofilises reziimis ja surra mitte lihtsalt vaid, katastroofiliselt. Kas Kristuse või ratsionaalse tarkuse juures - suurt vahet pole.

Kas katastrofistikas on õige üldse olemist-elamist lahutada mõtlemisest, nii põhjustavast mõtlemisest kui päästvast mõtlemisest? Sagedane tava on neid käsitleda eraldi, igaüks toimetab vastavalt oma kalduvustele või eeldustele.

Panen kirja ühe rea pähetulevaid 20 sajandil küpsenud "katstroofiõpetajaid".
Schweitzer
Steiner
Rooma Klubi
Popov
Pereslegin
Rifkin
Soros
Mihhail Hazin
Mihhail Laitman
Matemaatiline katastroofiteooria
Enamusel neist on selgelt olemas nii pahaolu-näitamine kui päästmismõtte õpetus.
Ma ise tunnistan oma pinnapealsust matemaatilises katastroofiteoorias. Vaatamat sellele, et Arnoldi http://en.wikipedia.org/wiki/Vladimir_Arnoldühe õpiku lehitsemisest on jäänud mälestus-arvamine, et see distsipliin sobiks põhikoolis läbi võtta.

Mu arust ei kuulu see kõi Talgujate praktikasse, kuid teoorias võiks esineda selgemalt.

[agu]

Mais on Postimehe AK ilmutanud Valdur Mikita teksti "Kalevipoeg lehma seljas". Toimetasin selle ka Talgujate serveriruumi http://talgujad.tartu.ee/mikita/mikita_kalevipoeg_lehma_seljas.html

Tema ei too eraldi välja globaalset ja lokaalset, samas fokuseerib Eesti publikule.
Samuti käsitleb Mikita üsna seotult ajastut ja peavoolu (pahaolulist) mõtlemist. Lõigus MIKITA_Kalevipoeg lehma seljas_2 viitab ta psühhiaatrias kasutatavale diagnoosile F60.3.
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/60-isiksushaired.htm

Ta ei lähegi kaugemale diagnoosist, kirjeldab olukorda üsna kujundlikult.
Päris lõpus ainult - lõik MIKITA_Kalevipoeg lehma seljas_61 ja 62 teeb intrigeeriva avalduse.

[Valdo]

„See on küll nii. Aga mitte nii, nagu teie seda ütlete!“
See on üks hämmastavamaid ütlemisi, mida mul elus kuulda on tulnud. Sellega õnnistas mind professor Paul Kard elektrodünaamika eksamil. Minu küsimuse peale, et mida see tähendab, lõi ta käega ja kirjutas õpinguraamatusse „väga hea“ sisse.
Küllap oli mu vastuses mingi selline rõhuasetus, mis reetis , et ega ma asja ikka selle tõelises sügavuses tabanud ole.
Aguga hargnenud mõttevahetus teemal „ Kas katastroofiline on meie ajastu VÕI meie mõtlemine?“ võngub mu arust mitte niivõrd nende KAS –VÕI kallaste vahel, vaid on üha enam kaldumas samadele sõnadele erinevate rõhkude panemisele. Rääkides lausa samu lauseid leiame end ikka arvamas , et teine ütles või mõtles mitte päris sedasama. Ja küllap nii ongi. Ja jääbki nii. Seda on selgesõnaliselt välja öelnud juba Hegel ise.
Aga erinevalt prof. Kardist üritaks ikka nendel rõhuasetustel peatuda.
Esmalt tuleks vist võtta ette need kirjaread, kus Agu ja minu sõnad ja nende tagamaad mingit märgatavat erisust välja ei näita.
Esimeseks ja kõige olulisemaks sõnapaariks on siin „Katastroofiline mõtlemine“. Me mõlema jaoks on see üks väga väärt värk. Me mõlemad ei mõtle selle all muidugi mitte psühholoogia (psühhiaatria) valdkonda kuuluvat endale hirmu nahka ajavat mõtlemismalli, vaid S. Popovi käsitlust uuest mõtlemistüübist. Selle mõtlemistüübi uudsus ja erinevus eelmis(t)est seisneb järgmises: Vana mõtlemise tüüp on olemisele kellavärgilist reeglipärasust ette kirjutav. Uus mõtlemise tüüp on maailma ebaregulaarsust tunnistav ja mitmesuguste ootamatute pahanduste ja õnnetuste juhtumist arvestama kutsuv . Siin on meie rõhuasetus Aguga samas kohas: Katastroofiline mõtlemine on positiivne mõtlemine . Mitte mingil juhul hirmutamine viimsepäevaga ja suure kohtumõistmise tulekuga. S. Popov toob väga ilusti välja katastroofilise mõtlemise erinevuse mistahes sellele eelnenud mõtlemise tüüpidest: Katastroofilise mõtlemise puhul võib ühiskonna kogu senine elukorraldus kokku kukkuda, kuid katastroofieelne (ühiskondlik) teadvus säilib.
Siinkohal paistabki tekkivat Agu ja minu arusaamistes rõhuasetuste erinevus. Agu algses, radikaalses rõhuasetuses paistis minu meelest välja seisukoht, et mingist katastroofilisest ajastust pole alust rääkida, küll aga jõudmisest kõrgele, kaasaegsele katastroofilise mõtlemise tasemele. Viimases Agu mõttearenduses katastrofistikast siin foorumis on aga rõhuasetus muutunud. Nüüd käib jutt sellest, et katastroofilisust tunnistatakse nii olemises kui mõtlemises, rohkem siiski olemises. Siin on siis rõhud ümber asetunud sellelt, kuidas asjad „tegelikult“ on, sellele, et ühiskondlikus teadvuses (avalikus arvamuses) on rohkem tähelepanu ja tunnistamist pälvinud tõdemus, et katastroofid on meie elus üha kasvav „trend“.
Katastroofidest olemises ja mõtlemises
Katastroof kui „pahaolu“ kirjeldav mõiste on põhimõtteliselt selline, mis eeldab ühe või teise nähtuse selle mõiste alla viimisel inimmõõtelist hinnangut. Mingi protsess võib muutuda katastroofiks või jääda lihtsalt võimsaks looduse või loomejõudude mänguks umbes samadel alustel nagu mingi loom kas kuulutatakse kahjulikuks või mitte. Seega katastroof kui hinnanguline mõiste saab põhimõtteliselt eksisteerida vaid teadvuses . Ja selles mõttes on Agul õigus , kui ta väidab, et pole õige rääkida katastroofide ajast. Et nüüd on kätte jõudnud katastroofide aeg (ajastu). „Maailm iseeneses“ pole mitte katastroofiline, ammugi mitte selliseks „saanud“. Suuremad ja väiksemad paugud, plahvatused ja õhkulendamised on universumile iseloomulikud Suurest Paugust alates. Sellest aru saajaid on kultuuris ikka olnud. Neist toob Agu välja päris esindusliku loendi. Nende prohvetlikud kultuuri allakäigu või ilmalõpu kuulutused on samuti alati mingit omaksvõttu või vastukaja leidnud.
Mispärast ma siis üldse üritan kinnitada jõudmist katastroofide ajastusse? Minu arvates on kaasaja iseärasuseks see, et totaalne, üleilmne katastroofilisus on jõudnud (jõudmas) individuaalsest (üksikindiviidide) teadvusest ühiskondlikku teadvusse. Hakatakse massiliselt aru saama, et ka parimate kavatsuste ja hoolikama teotsemisviiside valiku peale vaatamata võivad juhtuda ja suure tõenäosusega juhtuvadki ootamatud õnnetused ja pahandused. Inimlik faktor! –öeldakse neil puhkudel tihti justkui vabanduseks. Katastroofidest kaasaegses ühiskonnas pääsu pole. See esialgu poolalateadlik teadmine leiab üha suuremal määral kinnitust igapäevases praktikas ja tõestab ikka ja jälle, et vana, teaduspõhine mõtlemistüüp ei ole enam põhimõtteliselt võimeline näitama teed ootamatutest situatsioonidest välja tulemiseks. Sellele, katastrofaalsele , mistahes ohte ootamatult teele veeretavale maailmale adekvaatseks mõtlemise tüübiks on kollektiivne mõttemäng. See ongi S. Popovi artikli kvintessents.
Matemaatikutel tähistab katastroof objekti kvalitatiivset muutust nende parameetrite sujuval muutumisel, millest objekt sõltub. Vene matemaatika suurkuju V.Arnold kiidab selle termini sisseviijat René Thomi selle eest, et ta pakkus „katastroofi“ tähistama seniseid termineid „bifurkatsioon“, „perestroika“ (jätsin siin meelega selle eesti keelde ümber panemata) ja „metamorfoos“. Veel rohkem saab aga Arnoldilt kiita Christopher Zeeman, kes sidus bifurkatsioonide ja singulaarsustega tegelevad teooriad „katastroofide teooria“ ühisnimetaja alla. Kiiduväärt on Arnoldi meelest mitte mingite uute faktide avastamise (mida ju polnudki), vaid õnnestunud sõnaloome . Toetudes relatiivsusteooria ühele rajajale Henri Poincarele ülistab ta matemaatikuid kunsti eest nimetada erinevaid asju sama nimega. Õnnestunud sõnaloome annab mõttele tohutu ökonoomia, väidab see suur prantslane, keda on nimetatud viimaseks universaalseks matemaatikuks.
Kui nüüd asutada end ümber matemaatikakunsti vaateplatvormile, siis asetuvad kõik varem pandud rõhumärgid taas täitsa uutele kohtadele. Kõigepealt mõtleme uuesti matemaatikute antud katastroofi määratlusele: Katastroof on objekti järsk kvalitatiivne muutus nende parameetrite sujuval kvantitatiivsel muutumisel , millistest ta sõltub. Täiesti kadunud on selles määratluses „pahaolu“ rõhutamine. Kenasti mahub selle määratluse alla ka kõik see, mille poole me kõigest hingest püüdleme. See, mida me arenguks nimetame. Ja vägisi tulevad meelde meie oma Artur Alliksaare luuleread: „ Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“

[Sponsored content]