Pedagoogiline inseneeria

[Valdo]

Pedagoogiline inseneeria
27.02.11

11.mai 2012: Leidsin oma väljapanemata kirjatükkide hulgast väikese mõttearenduse pedagoogilisest inseneeriast ja tulin mõttele, et siit võiks otsida silda Edgari ideedeni IT inimesestamisest äsjalõppenud haridusteemalisel AVARil ( Avatud Virtuaalne Arenguruum 29.03.- 8.05.2012).

Ingenium (lad) - (kujutlus-)võime, vaimuanne, leidlikkus.loomus, loodus
Ingenieur (pr.k.)= Kunstmeister (sks.k XIX saj.)
Mikrofoorsait viis mõttele, et pedagoogiline foorsaiting ja strategeerimine tuleks läbi viia pedagoogika kui inseneeria valguses. See vastab katastroofilisele mõtlemisele. See peaks olema situatiivne, st maailma vaadatakse mitte varem ette antud maailmapildi ( mis on ainuõigeks kuulutatud seega juba eos!) raamides, vaid dünaamiliselt vaateid (maailma vaatamise nurki) muutes. Küll tulevad siis situatiivselt käiku nii teaduslik (oma piiratusega ), kunstiline, religioosne, müstiline, müütiline, filosoofiline, sünergeetiline, metodoloogiline maailmavaatenurk.
Teiseks, pedagoogiline inseneeria (st praktiline pedagoogikakunst) on vist alati lähimõjuline, või peaks seda olema. Siin hakkavad meil tööle need oskused ja vahendid , mis ei piirdu ainult refleksiooniga eri tasanditel, vaid haaravad ka kaasosaluse, kokkukõlamise, üksteise uhal ideede genereerimise , kaasaelamise oskused. See on see, millest räägib Agu kui empaatilise ühiskonna ülesehitamisest.
Hegeli süsteemi ristprismadesse ajamine tõi välja ka kaks pedagoogika aspekti - kunstilise ja teadusliku. Need pedagoogilised ristprismad eristavad sisuliselt lähimõju (see ongi see „inimhingede insenerlik") ja kaugmõju ( teadusliku kiretusega erapooletult üldistav) pedagoogika: subjekti prisma ja protsessi prisma.
Teisalt aga tulid sisulise mõistmise astmete Pisa tornis juurde kolm uut korrust, kus viies on tegevuslik-ratsionaalne ja kuues emotsionaal-ratsionaalne sünteetiline-empaatiline-kõlbeline tasand.
Pedagoogilise inseneeria valguses on kaasaja tehnoloogia abiga võimalik hakata külvama headuse seemneid või tegelema headusega nakatamise viirustega ( XX sajandi alguses pani Mihkel Kampmann küllap samal eesmärgil oma „Kooli lugemiseraamatusse“ moraalijutluslikud „tähendamissõnad“). Me oleme oma virtuaalis tegutsemisega kogunud kogemust vahemaade taguseks lähimõjuks. Eesti IKT tase ja roll kasvõi küberkaitse keskusena peaks võimaldama seda potentsiaali rakendada ka „küberkasvatuseks“ headuse suunas.

[agu]

Valdo kirjapandud mõtted puudutavad mitmeid väga värskeid asju, millest võiks väga palju küsida. Samas võimalus ja kiusatus kiirustada ilma küsimata.
Esimene järjekorras Edgari mõte.
Edgar - IT inimesestamine?
Kas IT taasinimesestamine?
Või IT üliinimesestamine?

Internetti kasutades on IT muutunud nii müstiliseks nähtuseks, et iga kasutaja ja isegi tippspetsialist suudab sellest hoomata ainult mingit piiratut lõiget või ajahorisonti. Minu arust on kohane kasutada mõistet KUNSTMÕISTUS, ja seejuures on minus nõutus, et mitte ütelda lootusetus. Sest kõik IKT kasutajad (ja ma ise) käituvad lihtsameelelt, nagu peremees, kes puugi valmistab oma majapidamisse ja loodab, et on aru saanud lepingust, millele alla kirjutas.

Kõige rahulikum on pidada IT-d lihtsalt paljude nuppudega aparaadiks, mille keerukus seisnebki lihtsalt võimalike nupukombinatsioonide paljususes. Mida rohkem nupukombinatsioone meister ära õpib, seda suurem meister ja guru ta on.

Tegelikult on lugu mitte suurusjärk vaid lihtsalt lõpmatult keerulisem.
Sõlmides internetilepingu või WIFIga lülitudes, osutub pisike arvuti gloobuse suuruseks. ja miljonid maailma targad osutuvad minu pisikesest arvutist sekundi ja mõne näpuliigutuse kaugusel. Enamuse kasutajate motiivid on lihtsad, tahavad kasutada mugavat kirjutusmasinat või saata kirja, otsida meelelahutust mängus ja kas või pornos.
Aga tohutult palju kõige targemaid ja süsteemsemaid IT-osalisi on minu arvutiga seotud igaüks kindla teadliku huviga. Ühtede äriprognoosides on minu arvuti lihtsalt statistiline ühik, millel füüsiline ja moraalne eluiga, nemad konkureerivad minu rahale tehnika remondi ja uuendamise vajadusi minust paremini teades. Teised sokutavad igasuguseid küpsiseid ja programmitäiendusi windowsi külge, poole aastase klikkimise järel olen ma endale arvutisse ja arvutist välja saatnud seetõttu terve algprogrammi mahus igasuguseid asju, sest ei suuda toimuvas järge hoida ise ega saa ka palgata endal IT-tarku ja advokaate nõustajateks.
Mõni firma või tegelane võib minult mõne riigi seaduste järgi sisse nõuda trahvi mitme aasta sissetuleku mahus, vastava skeemi läbitöötaja leiaks kindlasti midagi minu arvutis või netikontodes.
Pressis kõneldakse ühest eesti edukamast IT-ettevõttest, mis läheb USA kohtu alla, sest on leitud seadus selle ettevõtte müüginippide kuulutamiseks kuritegelikeks. Iga ettevõtja vastu leidub kusagil seadus... Selliste seaduslõksude konstrueerimine on ise tasuv ettevõtlus. Või vähemalt poliitika.

Aga jätame kõrvale sellised netisosalejad, kelle motiiviks ongi majanduslik kasusaamine, seadustekohane või vaieldav. Jätame kõrvale ka pullitegijad, nagu kirikumõisa rentnik Lutsu KEVADES, kellel idee oli jõgi tagurpidi liikuma panna, et vaadata, mis siis villavabriku ümber toimuma hakkab.
Vaatame esialgu siiraid heatahte taotlusi tunnetuse ja infotöötluse alal, kelle tegevus on muutnud näiteks sõnastikud, infosortimised, keerulised rehkendused jne fantastiliselt tegusateks. Näiteks Borgese fantastiine Paabeli raamatukogu, kus kõik maailma raamatud koos, on veel efektiivsem kui Borges ette kujutas, see on interneti näol üllatavalt hästi katalogiseeritud, mitte üks vaid igas internetiväravas. Selliseid täitunud fantaasiaid on tohutult palju, nad on kõik anonüümse huvilise poolt leitavad ja seostatavad, arendatavad. Vägagi meenutab see kõik vanarahva puugijutte. Et kulda võib koguneda üle mõistuse palju. Kui peaaegu KÕIK muutub kullaks, siis pole vahet, kas see kõik on kuld või sõnnik.

Robert Peetsalu rääkis 5. mail Valdo juures küllalt lihtsasti teostatavast õpetamise-robotist, (puugist?) netis. Kuigi Robert vihjas lühidalt oma kogemustele arvutisõltuvusega seoses ja mõnele kunstmõistusega suhtlemise tõsiasjale, tundus tema esmahuviks olevat see süsteem või puuk valmistada. Selle ja teiste sarnaste arenduste puhul jääb küsimuseks - kuidas reflekteerida inimese ja kunstmõistuse ja eriti lapse ja kunstmõistuse koostööd.