Kas mõttetalgud on refleksiivne mäng?

[Valdo]

Refleksiivne mäng

Vene Vikipeedias on omaette artikkel refleksiivse mängu kohta. Kuna selle artikli autorid on liigitanud ka G.P. Štšedrovitski orgtegevuslikud mängud (ODI) refleksiivsete mängude üheks vormiks, siis pakub artikli autorite käsitlus kindlasti huvi kasvõi selles mõttes, kuidas peaksime meie, talgujad, end nö refleksiivsete mängurite hulgas või suhtes määratlema. Kui jätta see liigitamine artikli autorite teha, siis oleksid mõttetalgud (mõttetalgute meetod) kahtlemata üles loetav kui üks refleksiivsete mängude erivorme. Väidavad ju autorid järgmist:
„Kõigist eksisteerivatest refleksiivsete mängude variantidest on kõige tuntumad ODI (organisatsioonilis-tegevuslikud mängud), mida esmakordselt kasutati sotsiaalsete ülesannete lahendamiseks G.P. Štšedrovitski poolt. Kuid eksisteerivad ka teised refleksiivsete mängude eriliigid, mis on välja töötatud G.P. Štšedrovitski õpilaste, järgijate ja isegi raevukate oponentide poolt.”
Kui lugeda läbi vaid eelnev tekstilõik ja tugineda teadmisele, et refleksioon on ka mõttetalgute meetodis põhjapaneva tähtsusega, võikski soostuda mõttetalgute kandmisega refleksiivsete mängude kirevasse perre.
Loeme siiski ka läbi refleksiivse mängu määratluse:
„Refleksiivne mäng – sotsiaalse vastasmõju protsess, mille käigus igaüks mängu osalistest teostab teiste osaliste refleksiivset juhtimist, püüdes realiseerida temal olemasolevat juhtimisstrateegiat selleks, et kujundada oma isiklik sotsiaalse tegelikkuse variant (realiseerida sotsiaalne innovatsiooniprojekt). Refleksiivse mängu ruumis proovitakse läbi juhtimise sotsiaalsete tehnoloogiate efektiivsus, mistõttu on selles mängus võiduks meisterlikkuse taseme tõus.”
Fikseerime: Refleksiivne mäng on üksteise ülemängimine!
Siin on küllap õige koht tuua sisse eristus, mida Moskva Metodoloogiaringis sagedasti välja toodi, aga meie oma mõttetalgupraktikas ja metodoloogias pole päevakordagi võtnud: See on mängu mõiste avamisel play ja game eristamine.
Mõttetalgud:?
Edasises täpsustavad autorid, et erinevalt tegevus- ja rollimängudest ei käi refleksiivsed mängud stsenaariumi või eelnevalt kirjeldatud reeglite järgi. Siin genereeritakse rollid, reeglid ja süžeekäigud otse mängutegevuse käigus.
Samal ajal refleksiivse mängu käiku võib juhtida, kasutades ära osaliste isiksuslikke karakteristikuid, nende äri- ja isiklikke huvisid, eelistusi, ootusi, eesmärke, kartusi ja ahvatlusi. Refleksiivses mängus, - märgivad autorid, - saab eelise see, kes on rohkem varustatud inimeste ja sotsiaalsete protsesside juhtimise instrumentidega, see, kes on nutikam sotsiaalse vastasmõju situatsioonide analüüsis ja läbikalkuleerimises.
Fikseerime: Refleksiivne mäng annab eelised osavale manipuleerijale!
Mõttetalgud:?
Igal refleksiivsel mängul on ülesanne või ülesannete kompleks, mida ta peab osaliste jõududega lahendama.Ülesannete järgi jagunevad refleksiivsed mängud kahte tüüpi:
Esimene tüüp: peaülesanne –luua tingimused osaliste individuaalseks arenguks. Neid võib kasutada osaliste professionaalseks ettevalmistuseks või täiendõppeks, kui osalised ei ole mingi ühe sotsiaalse süsteemi elemendid (sic!- V.R.). Neid võib kasutada subjektide-osaliste kultuuriliste ja mütoloogiliste stereotüüpide ja hoiakute väljaselgitamiseks ja arendamiseks (sic! –V.R.). Samuti võib neid kasutada megamasinate formeerimiseks (megamasinad on sotsiaalsed süsteemid, mis on koostatud teiste sotsiaalsete süsteemide elementidest ja osadest) – näiteks poliitiliste kampaaniate või üldrahvalike (või riikidevaheliste) projektide käigus, millede realiseerimisel on kaasatud suure hulga erinevate sotsiaalsete süsteemide võimalused.
Teine tüüp: peaülesanne- genereerida sotsiaalset innovatsiooni, mis muudab sotsiaalset süsteemi, mille elementideks on subjektid-osavõtjad. Neid mänge võib kasutada juhtimiskonsaltingu abil sotsiaalsete süsteemide arendamiseks.
Mõttetalgud:?
Refleksiivse mängu projekt: Mõlemat tüüpi mängud toimuvad mängutehnikute meeskonna juhtimisel, kes kindlustavad sellise mänguprotsessi kulgemise, mille käigus lahendatakse mängu ette seatud ülesanded. Selleks on mängutehnikute meeskonnal vaja mängu projekti. Mängu projekti loob mängutehnikute meeskond metodoloogide juhtimisel.Metodoloog on mõtleja, kes on võimeline välja töötama uusi lähenemisi refleksiivsete mängude projekteerimisele, kasutades selleks metodoloogilise mõtlemise aparaati (SMT-metodoloogia, süsteem-mõttetegevuslik metodoloogia).
Mängu projekti genereerimist võib nimetada metamänguks , mida mängivad metodoloogid mängutehnikute meeskonnaga refleksiivse mängu eel. Mängu projekteerimise käigus mängutehnikute meeskond töötab hoolikalt läbi diagnostilise info (andmed osalistest ja sotsiaalsest süsteemist , mille elementideks on subjektis-osavõtjad), detailiseerivad teemasid ja mõtteid (tähendusi), millede ümber hakatakse ehitama arutelusid gruppide sees ja mängu käigus, määratakse antud ülesande jaoks parim mängijate jaotamise viis gruppideks ja kaalutakse läbi grupisisese ja gruppidevahelise mängulise vastasmõju dünaamika.
Mõttetalgud:?
Refleksiivse mängu organisatsiooniline struktuur: Refleksiivsed mängud saavad kulgeda vaid jäiga organisatsioonilise struktuuri tingimustes: Osaliste jagunemine gruppideks, millest igal vähemalt üks mängutehnik; ajaline mängusündmuste reglement; grupisisese ja üldmängulise kommunikatsiooni vormide määratus; suhtlemise range normeerimine.
Mängu struktuur on metanorm, millest peavad kinni mängutehnikud mängijate suhtes. Mängijatel on suur vabadus, kuid see on piiratud täpselt seatud raamidega: mängijad ei või liikuda grupist gruppi, grupp ei või ületada ettekandeks antud ajalimiiti üldistungil, grupp peab teatama ettekande teema ja sellest kinni pidama, ettekande kohta võib esitada küsimusi arusaamise kohta, kuid neid ei tohi siduda nende arutlustega ettekandes kuuldu suhtes, ei tohi esitada küsimusi sellest, mida ettekandes ei räägitud jne. Normid, reeglid ja orgstruktuuri elemendid võivad varieeruda sõltuvalt eelistustest ja meetodeist, mida kasutavad mängutehnikud ja metodoloogid.
Mõttetalgud:?
Mängijate toimingute normeerimine, autorefleksioon ja refleksiivne seisund:
Mängu struktuuri kooshoidvaid norme on palju ja mängutehnikud võivad neid mängu käigus juurde leiutada. Põhilised normeerivad küsimused: „Mida te praegu teete?” või „Milles on teie toimingu mõte siin ja praegu?” on küllalt ebamugavad, et pöörata ettekandja või grupi tähelepanu nende enda mõtlemise protsessile, sellega viies neid välja autorefleksiivsele positsioonile. Kui mängijat õpetatakse, hoides autorefleksiivset positsiooni püstitama eesmärke, projekteerima ja realiseerima toiminguid ja analüüsima teostatud toimingute resultaati, ta läheb üle refleksiivsesse seisundisse ja omandab uue intellektuaalse ja loomingulise vabaduse, kuivõrd refleksiivsest seisundist on ta võimeline töötama omaenese ja võõraste toimingute mõtetega, mille efektiivsus on oluliselt kõrgem kui toimingutel, mis on teostatud mittereflektiivsest seisundist (olekust).
Eristatakse mitmeid refleksiivse seisundi tasemeid (refleksiivsed tasemed või plastid). Mida suuremat hulka refleksiivseid tasemeid on võimeline ehitama mängija (mida kõrgem on tema refleksiivne potentsiaal), seda rohkem võimalusi ta omandab sotsiaalsete innovatsioonide projekteerimisel, inimeste juhtimisel, sotsiaalsete situatsioonide läbikaalumisel. Kõrgema refleksiivse potentsiaaliga subjektil on oluline eelis madalama potentsiaaliga subjekti ees.
Seega, refleksiivne mäng mingil määral ei suru peale mängijatele teemasid või enesemääramise variante, kuid loob iga mängija jaoks unikaalse šansi laiendada oma mõtlemise võimalusi ja kasvatada oma refleksiivset potentsiaali.
Mõttetalgud:?

[Jüri Ginter]

Aitäh Valdole väga huvitava teeamaarenduse eest. Ma ei oska öelda, kas me peaksime juba 21. oktoobri seminaril nende küsimustele vastuseid otsima või teeme seda vanade arutelude video ühisvaatamisel. Igatahes mulle tundub, et mõttetalgud ei ole refleksiivne mäng, kuigi see mõiste pole pärsis hästi lahti seletatud.

parimat

Jüri

[Valdo]

Jüri toob oma repliigis välja lisaks minu poolt tõstatatud küsimusele (Kas mõttetalgud on refleksiivne mäng?)veel ühe olulise küsimuse: Kas refleksiivsete mängude ülaltoodud kirjeldus ise on adekvaatne ja ammendav? Küsimusi kerkib veel teisigi. Kasvõi selle kohta, kuivõrd õigustatud on üldse ODI viimine artiklis kirjeldatud refleksiivmängude "alla".
Oma küsimuse sõnastamisel peitsin sellesse salakavalalt kaks küsimust: Kas mõttetalgud on mingit kindlat liiki (refleksiivne) mäng? Ja kui ta ei ole, siis ehk hoopis mitte sellepärast, et ta ei ole refleksiivne ( on ju küll refleksiivne!), vaid sellepärast, et ta ei olegi mäng??
Seega küsimärke jagub mitmeks seminariks ja täitsa nõus Jüriga, et üks väga sobilik arutamise koht oleks 1990.aastal Kadrinas linti võetud metodoloogiaseminari video ühisvaatamine. Siia ülesriputatud teksti palukski vaadata kui mõtete ärgitajat järgmisteks aruteludeks.

[Valdo]

Peamurdmisülesande „Kas mõttetalgud on (refleksiivne) mäng?” kallale asujatele jõudu soovides tahaksin üheks spikriks soovitada Hollandi kultuuriajaloolase Johan Huizinga põhiseisukohti sotsiaalse mängu kohta tema peateoses „Homo Ludens” (1938). Talgujad Agu ja Juss ( Jüri Plink) on mõttetalgute sünniperioodist toonud ühe inspireerijana H. Hesse „Klaaspärlimängu”. See mõju oli kahtlemata olemas. Aga ebaõiglane oleks jätta mainimata Huizinga ja tema „Mängiv Inimene”.
Alltoodud konspektike võiks olla orientiiriks sellest arusaamisel, mida me Štšedrovitski orgtegevuslikesse mängudesse sukeldudes veel mängust (sotsiaalsest mängust) teadsime. See aitaks ka „ette valmistuda” Kadrina 1990.a. metodoloogiaseminari video esimese ettekande ja selle arutelu ühisvaatamiseks. Videos näeme ja kuuleme ligi kakskümmend aastat nooremat Jussi pidamas ettekannet teemal „Elu, mäng ja institutsioonid” (see on minu praegu pandud pealkiri).
Mis on sotsiaalne mäng Huizinga järgi?
1. Mäng on vaba toiming. Ta eeldab vaba vaimset ja füüsilist aktiivsust. Mängima ei saa kohustada. Sundmäng lakkab olemast mäng.
2. Mängul ei ole eesmärki väljaspool iseennast. Mäng on eesmärk omaette. Mängitakse mängimise pärast. See toob vaheldust, pakub loomisrõõmu, rikastab elu.
3. Mäng on intuitiivne. Ta eeldab eemaldumist argireaalsusest. Mängult loob inimene salapärase maailma, kus kõik on teisiti kui reaalses elus.
4. Mängul on piirid ajas ja ruumis.
5. Mängul on reeglid. Mängureeglite rikkumine hävitab mängu. Mida rangemad ja üksikasjalikumad on mängu reeglid, seda lähedasem on mäng vaimsusele.
6. Mäng on kaunis. See, mis iseloomustab mängu, iseloomustab suures osas ka kunsti.

Huizinga: Mängu väärtus on tema võimes tungida irratsionaalsesse maailma, tabada tabamatut. Kultuuri ratsionaalne analüüs võimaldab anda vaid pealiskaudse ettekujutuse tema olemusest, kultuuri irratsionaalse olemuse tabamine on võimalik ainult mängu läbi.

Tõestamaks oma teesi kultuurist kui mängust, süveneb Huizinga arhailiste rahvaste müütidesse, rituaalidesse, pidustustesse ja jõuab järeldusele, et neile kultuuriilmingutele on omased peaaegu kõik mängu iseloomustavad jooned: illusoorsus, eemaldumine reaalsusest, dramaatiline esitluslaad, sümbolite kasutamine, pidulikkus, põnevuse- ja võistlusmomendid, aja- ja kohapiirid, reeglid. Arhailine ühiskond mängib nii nagu mängivad lapsed ja loomad. Mäng saadab kogu nende eluolu ja tegevust. Mängust sugeneb müüt ja kultus, õigus ja kord, käsitöö ja kunst, suhtlemine, teadus ja õppimine. Kõik olulisemad kultuurivormid kasvavad välja mängust. Sotsiaalse mängu kõrgeimad vormid on võistlus ja näitemäng.
Huizinga: kultuur ja mäng on algselt identsed, kusjuures mäng on primaarne, määrav.
XIX saj tõrjub mängulisuse pea kõigilt kultuurialadelt tahaplaanile.
XX saj: Enamlevinud: sport.
XX sajandit nimetas Huizinga pueriilseks sajandiks (ld.puerilis<puer laps, poiss : lapsik): Täiskasvanu käitub lapse- või pubeka mõõdupuu kohaselt: on hõlpsalt rahuldatav, teda iseloomustab mitte küllastuv lõbutarve, laialdane seltsi-klubielu, sensatsioonihimu, sallimatus teisitimõtlemise vastu, vastuvõtlikkus illusioonidele, liialdamine kiitmises-laitmises, massipsühholoogia. (L.Kadakas, Kultuur ja mäng, 1984)
Lucian Blaga:
Laps naerab: Mäng on mu tarkus ja mu armastus
Noor laulab: Armastus on mu tarkus ja mu mäng
Vana vaikib: Tarkus on mu armastus ja mu mäng


Mäng, mäng, mäng on väikese inimese töö
Karl Marx räägib tööst kui füüsiliste ja intellektuaalsete jõudude vabast mängust. Siis ju:
Mäng, mäng, mäng on ka suure inimese töö

Nota Bene! Huizinga rõhutab : Mäng on kultuurielement, mitte üks elementidest kultuuri sees.

[Jüri Ginter]

Aitäh Valdole selle selgituse eest. Nüüd on loodetavasti selge, et mõttetalgud pole mäng. Lisan omalt poolt juurde, et vahepeal hakati mängu tähtsust ühiskonnas ülehindama, kuna inimestel puudus võimalus oma loomingulisust jt vajadusi rahuldada koolis ja tööl. Kuna lasteaias ja koolis toimus õpetamine tuupimise vormis, siis unustati ära, et selle kõrval on ka jäljendamine, harjutamine, looming jms ning ainukese alternatiivina nähti mängu. Viimased uuringud näitavad, et mängu osakaal ühiskonnas ei olegi nii suur, kui vahepeal väideti.

Minu arvates on mäng eelkõige vajalik sellepärast, et see on võimalus ümber lülituda reaalsest elust väljamõeldud situatsioonidesse, mis võimaldab reaalsele elule vaadata uuest vaatenurgast. Seega on Jüri Plingi 20 aasta tagusel jutul sügav iva.

[agu]

Kas on üldse vaja nende vahel teha vahet?
Minu arust, kui mõlemad toimuvad vastavalt mõttetegevuse baasskeemile http://et.wikipedia.org/wiki/mõttetegevus, siis võib neist emb-kumb olla teisega hõlmatav. Mõlema jaoks kuulub siis teine reflkteeritavasse mõttetegevuse kihti ja reflktsioon mõtte-kommunikatsioonikihist sinna kõrvale võib toimuda laudsasti, lausa märkamatult.

[Valdo]

Agu esitas lisaks eelmistele veel kolm küsimust: Kas, miks ja millal on vaja eristada mõttetalgut ja mängu? Ning lisas tingimuse, millal nende küsimuste järele vajadus justkui ära langeb. See on väga huvitav seisukoht ja tõotab muuta Kadrina video ühisvaatamise-arutelu ülimalt põnevaks''

[Sponsored content]