Ajurünnaku teine katse

[Jüri Ginter]

Foorumis toimuvat ajurünnakut toimetades kustutasin suurema osa sellest maha. Oleks tore, kui aitaksite seda taastada ja edasi arendada.

Teen ise algust. Kõigepealt ajurünnaku reeglitest. Ajurünnaku ajal ei ole kriitika lubatud, ettepanekute analüüs algab peale ettepanekute genereerimise etapi lõppu.

Ajurünnaku teemaks oli "21. sajandi väljakutsed haridusele"

Ühiskonnas asendub ülemvõim (power over) teovõimega (power to). Hosking
Juhtidest enam on vaja oma valdkonna asjatundjaid.
Asjade ja raha kultus on asendumas kvaliteediga sh vaba aja kvaliteediga. Kool saab õpetada puhkama ja olema õnnelik.
Teadmusühiskond asendub koostööühiskonnaga, kus kesksed põhimõtted on osalus, osadus, täienduvus ja jätkusuutlikkus. Kool saab olla selles osas eeskujuks, sealhulgas emotsionaalse ja sotsiaalse intelligentsuse kujundamisel. Üha enam asendub õpetaja soolo (õpetaja on üksinda klassis ja peab kõigega hakkama saama) õpetajate koostööga, mis on eeskujuks õpilastele, kuidas koostööd teha.
Kool muutub üha enam kogukonna "keskuseks".
Suureneb interneti ja televisiooni osa teadmiste ülekandel. Õpetaja saab rohkem tegeleda muuga, samas pole õpetaja enam kõigis valdkondades õpilasest targem ja ei saa teada vastuseid kõigile küsimustele. Õpetajat ei hinnata enam selle alusel, kuidas ta teemat esitab.
Üha vähem lapsi on klassikalisest perekonnast, kus on ema, isa, palju lapsi, vanavanemad jt sugulased. Eesti on selles osas "esirinnas". Üksik vanem ei ole üksikule lapsele piisav sotsialiseerumiskeskkond. Selle rolli saaks üle võtta kool. loomulikult koostöös perekondadega, mis veel toimivad.
Vähenenud on kiriku roll, jällegi eelkõige Eestis. Väärtuskasvatuse rolli saaks üle võtta kool.
Kõige olulisem muudatus on aga selles, et lapsevanemad ja õpetajad ei oma enam ülevaadet sellest, kust õpilased saavad teadmisi ja hoiakuid. Seega asendub allikate kontroll vestlustega jms, et aidata õpilastel nende teadmisi korrastada ja oma hoiakutes selgusele jõuda.
Lapsevanemad hakkava õppima koos lastega. N Iirimaal algatatud programm "Family learning", millega soovib liituda ka TLÜ. Oktoobris selleteemaline Euroopa foorum.

Allikaid: P. Drucker "21. sajandi väljakutsed"

Soovitan kindlasti lugeda Viktoria Neborjakina artiklit "XXI sajandi väljakutse: Millist haridust vajame, et 21 sajandil toime tulla?"
http://api.ning.com/files/29JQFQdo4Lln9o5ONbx9n*M-L43FRtmigkrzftx066tTqx9zadpeVqXzMsx3P8TKR-GGkcrkY4DEtaCfMYj2CFCe937OlKPk/21smillistharidustvajame.doc

[Jüri Ginter]

Üha suurem osa inimesi on kõrgema haridusega

Inimestel on vaba aega rohkem, samas eelistatakse vaba aega sisustada füüsilise tegevusega

Lapsevanemad õpivad samal ajal oma lastega

Probleemiks on see, et haridusalased teoreetilised uuringud lähtuvad vananenud lähtekohast, aineõpetamisest lähtuvalt. Muutuma peab ka pedagoogikateadus.

[Jüri Ginter]

Kiire muudatus ühiskonnas on tekitanud olukorra, kus koolid võivad arengust maha jääda. (Üli)koolis sh doktoriõppes omandatul ei ole ühiskonnas tegelikku väärtust. Milleks on vaja inimesi, kes on avaldanud 2-3 artiklit ajakirjas, mida Eestis loeb heal juhul 2-3 inimest? Seega tekib olukord, et õppima lähevad pigem kiiksuga inimesed, kellele on vaja diplomit enesekehtestamiseks või friigid, kellele pakub mõju nokitsemine. Need inimesed ei pruugi omakorda olla huvitatud haridusest, mis vastaks 21. sajandi vajadustele.

Teine väljakutse on hindamine. Kuni hindamisel aetakse taga objektiivset, piirdub hindamine 21. sajandi jaoks teisejärguliste näitajatega, sotsiaalset ja emotsionaalset intelligentsust ei saa nii hinnata ja sellepärast ka ei hinnata. See seab õpetaja dilemma ette. Kui ta õpetab seda, mida õpilastele vaja läheb, siis saavad nad eksamitel halvemad hinded ja ei pääse edasi ülikooli. Kui ta valmistab õpilasi ette riigieksamiteks, siis tekivad õpilastel raskused ülikoolis ja elus.

[Sponsored content]