20 aastat tagasi

[agu]

Meetodiga, mida hiljem hakati nimetama Mõttetalguteks, hakkasin ma kokku puutuma 80-date aastate algul füüsikaõpetajana töötades. TRÜ üldfüüsika kateedri juures korraldati siis igal talvevaheajal ja suviti füüsikaõpetajate päevi, kateedrijuhataja oli tookord dots. Valdo Ruttas.

1984-1992. töötasin ise ka TRÜ üldfüüsika kateedris, insenerina ja loomulik oli, et ma jätkasin füüsikaõpetajate päevadel osalemist, nüüd juba jõudumööda ka nende päevade korraldamises kaasa aidates. Füüsikaõpetuse probleemid olid mulle hästi tuttavad, sest olin alates 1973. aastast ise õpeaja olnud. Kateedris töötades sain küllalt lähedalt näha ja kogeda neid protsesse, mis mõttetalgute meetodil korraldatavas täiendõppes toimus, sain osaleda kogeda oma osaluse edu ja eksituse isiklikke õppetunde.

Kui algas perestroika-aeg, siis oli eesti füüsikaõpetajate kogukonnal juba ligi 10 aastat osaluslikku ühise mõtte- ja arendustöö kogemust olemas. Mitu aastat oli Valdo Ruttas nimetanud seda osalusmeetodit "mäng", viidates "klaaspärlimängule" müstilisele osalusmängudele Venemaal. 1987 aasta paiku läks mängu asemel käibesse "mõttetalgud", "mõttesõel" ja veel mõned nimetused, vastavalt konkreetsetele tunnustele.

ISIKLIK KOGEMUS
Ma olin keskhariduse saanud tehnikumis, ülikooli füüsikat läksin õppima usus, et see on põhimõtteliselt sama mis tehnika, seega tehnikumist tuttav. Ülikool sai valitud tehnilise kõrgkooli asemel mingi humanitaarse romantika mõjul. Füüsikastuudiumi tegin keskmise edukuse ja innukusega läbi, aga päris füüsikutega võrreldes jäin ma ikkagi rauakooli poisiks. Klassikalise füüsika selgete seoste juures tundsin end kindlamalt kui kaasaegse füüsika fantaasialiku loogikaga mõttemudelites.

Osalemine 80-90-date mõttetalgutel oli üsna oluliseks etapiks elukoolis, praktilise psühholoogia, sotsioloogia ja võib olla ka filosoofia intensiivseks kursuseks. Hakkasin mõnevõrra tajuma ja aru saama inimeste toimimisest. Kogesin, et havi käsul ei sünni midagi, asju saab teha inimeste motiive ja suhete ornamenti tajudes.

Kogesin, et kirjutades suudan end väljendada paremini kui kõneldes, sain julgustava praktika mõttetalgutega seotud tekste seades.
Kogesin, et maailmaparandamises ei kuku mul prozektorite valguses esinemine sageli välja aga staabitöös olen mõnikord päris ladus.
Kogesin, et pikkade loogikaahelate lahendamise ja head mälu vajavate ülesannete asemel sobib mulle muu - mittekorrektsete seoste sasipundarde lahtikammimine.
Need kogemused on andnud julguse hiljem mitmeid huvitavaid asju teha.

Minu suhteliselt napist mõttetalgu-kogemusest jäi hästi meelde kaks asja või võtet. Neist esimene on ENESEMÄÄRAMINE. Kui kõik osalejad esitasid oma enesemääramis-esituse mingi olulise probleemi või olu suhtes, siis see mõjus alati hästi.

Teine on REFLEKSIOON, kontsentreeritud tagasivaade koos osalejatega kohe pärast mõttetalgut või päeva oli alati õpetlik edasipidise mõttes.
Olen neid kahte võtet püüdnud ikka juurutada mimete hilisemate ettevõtmiste korraldamises aga üheski seltskonnas pole see täiel määral tavaks saanud.

Nende mõttetalgute teemaks, milles ma tookord osa võtsin, oli füüsikaõpetus, mõnikord kooliuuendus laiemas mõttes. Omavalitsuse arengukava juures olin grupijuhina vist ühe korra.

Valdo Ruttase koos sõpradega kutsusin veel võrokeste Kaika suveülikooli juurde Loosil, 1990. aastal. Suuresti mõttetalgutel saadud kuraaziga olin algatanud aasta varem Kaika Suveülikooli liikumise. Tahtsin sellesse liikumisse viia ka mõttetalgute meetodi, kuid kogemust omava partneri puudumisel võrokeste seas ei võtnud meetod vedu. Teisel aastal sain siis Valdo Ruttase kokkumängutoonuses sõpradega nõusse ja kolmeks päevad appi. Loosil õnnestus loengute kõrval teha ikkagi päris sisukad mõttetalgud. Õige mitmel teemal tehti seal valmis nn 0-tsükkel. Elujõus püsisid nende päevade algatustest vaid Tallinna Võrokeste Selts. Mitu muud teemat aga kustus ära, põhjuseks osaluskeemia nüansside vähene tundmine hea tahtmisega inimestel. Talgu järel vajasid ergastatud teemad hooldust, tähelepanu ja toetust, aga ma ei suutnud kohalikke huvilisi selliseks toetuseks puhta teoreetilise jutuga mobiliseerida. Näiteks tekkis tookord üks Võru õpetajate ja teiste haritlaste ring, aga hajus juba enne jõulu.

TAGASIVAADE MAAILMAVAIMU JA -RUUMI TAUSTAL
Sellise pealkirja all tahan veel natuke targutada, toonast, tänast ja üldisemat silmas pidades.

[agu]

Üks esimesi õppetunde mõttetalgutega seoses pärineb 80-date algusest.  Olin füüsikaõpetaja, ülikooli üldfüüsika kateedri juhataja Valdo Ruttas korraldas füüsikaõpetajate täiendõppeks mõttetalguid, (tookord nimetati veel mängudeks). Valdo juhatas mäne je konspekteeris hoolega suurde kontoriraamatusse kõik, mis osalejad kõnelesid. Ma sain tookord asjast aru nii, et kateedri asjameestel on headest mõtetest põud aga minul tundus - minul mõned mõtted mõnikord olid. Ma siis otsisin aegajalt Valdo üles ja seletasin talle mõned mõtted, mis tundusid paremad. Valdo kuulas alati suure huviga ja kirjutas mu jutu oma suurde raamatusse hoolega üles. Mina hakkasin siis ootama, et millal nad minu mõtted rakendusse lasevad. Aeg kulus kuid ja ei kosunud mu sinna suurde raamatusse märgitud mõtetest vist ükski teoks. Pärast ma kuulsin, et Valdo kodus käisid röövlid ja viisid need suured kontoriraamatud diplomaadikohvriga heauskselt minema. Võib olla hoiavad kusagil alles?

Pärast sain ma aru küll, miks mu mõtted ellu ei jõudnud. Seni kui idee on kusagil lihtsalt kirjas, on rahu majas. Aga kui proovida suvalist ideed ellu rakendada, tõuseb kohe mitu või mitukümmend küsimust, mille lahendamiseks on vaja uut ideed. Ja nende teise rinde ideede rakendamisel ilmuvad kusagilt omakorda  uued probleemid jne. See on hullem kui seitsmepease lohe tapmine!
Keegi on lasknud käibele galambuuri, et mõtelda on mõnus?!. See on väga eksitav arvamine, nagu ringleb palju teisi eksiarvamisi rahva seas. Tegelik viljakas mõttetegevus on ikkagi vaev.
MÕTELDA ON MÕNUS saab ringelda rahva seas seepärast, et mõnus on võtta mõni vana mõte, kusagilt 19. sajanist ja istutada siis Copy/Paste vahendusel tänasesse ja inimesed võtavad seda kui tuttavat, mõnusat asja ikka ja jälle korrutada. Müügimehe soonega tegelased levitavad rahva seas vanu iganenud mõtteid, selliste eest ollakse nõus maksma.

Aja jooksul olen ma õppinud talitsema oma kergemeelsust ideede pakkumisel. Ma olen aru saanud, et ahelas infoallikas-ülekandja-vastuvõtja on kõige tähtsam ja otsustavam lüli tegelikult vastuvõtja. Hea vastuvõtja sõelub isegi suure müra vahelt informatsiooni välja. Ja vastupidi - ilma sobivalt häälestatud vastuvõtjata kasvatab infokiirgaja ainult müra, suurendab segadust. Niklas Luhmann on selle kohta arendanud välja korrektse teooria. Ma praegusel hetkel ei oskagi ütelda - kas jõudsin selle järelduseni ise juureldes või lugesin Luhmannilt.

Tõeliselt uut ideed esineb tohutult harva. Enamasti on uueks peetav ikka mingi uuestiavastatud või natuke varieeritud vana. See on veel üks põhjus, miks ma püüan oma oma ideedepakkumise kirge kammitseda.

Siin foorumis on öeldud, et ma olevat hea küsija. See pole päris nii, küsimused on vorm, millesse ma lihtsalt püüan ahvatlevaid ideekuulutusi suunata. Enamus inimesi (nagu ma isegi) reageerivad meeelsamini loova ideeotsijana küsimusele, kui valmisidee järgikiitjana. Asjade liigutamiseks on mõistlikum idee asemel välja pakkuda see esimen tosin küsimust, mis peaaegu iga idee rakendusteel on vaja lahendada. Ja vastaja õlule jääb siis see probleem, kuidas ta esitab oma ideeinfo nii, et see ei jääks müraks vaid ergastaks vastuvõtjaid. Samuti annab ühe idee asemel tosina küsimuse väljapanenek võimaluse uurida vastuvõtjaid-kuulajaid - et millises aspektis keegi reageerib.