Refleksioon ootab reflekteerimist?

[Valdo]

Talgujate hajumine võrkude paljusse kajastub meie foorumis mõningase hangumisena. Huvitav on jälgida Agu inspiratsioone Navigatsija foorumi Klaaspärlimängus, mis küll 1.mail V. Reduhini poolt pidulikult lõpetatuks kuulutati, praegu aga Agust, Filippõtšist ja Koroljovist koosneva kolmikuna „renessansi“ märke ilmutab. http://www.navigo.su/index.php?option=com_kunena&Itemid=83&func=view&catid=17&id=539&limit=6&limitstart=234
Agu viited ODI 9 eelsetele ja järgsetele initsiatiividele käima saada mitmekihiline avatud arenguruum ja selle võrdlemine VIRile omase „rekrutisatsiooniga“ on üks Agu andekatest provokatsioonidest, mille arengut kutsuks teisigi talgujaid vähemalt jälgima kui mitte selles osalema.
Teine põnevusmoment on seotud uue vaateviisiga refleksiooni suhtes, millest Agu ka siin foorumis märku andis seoses Filippõtši pihtimusega enda neeldumisest muusikasse.V Sellega koos tekkis meile seni tundmatu (vähemalt mitte jutuks olnud) „refleksiivne neelamine“ , millest Märdimetsas Jussi juubeli seminaril veidi juttu tegime ( ühel selle seminari slaidil on ka link GP artiklile sel teemal).
Kui siia veel lisada mu äsja tehtud referaat A.Levintovi värvikast „sõjakirjeldusest“ V.Lefebvre´i ja GP vahel refleksiooni temal http://www.scribd.com/doc/143594024/TEADVUS-JA-TEGEVUS ning meelde tuletada seda, et üle kolme aasta tagasi panin üles parajaportsu küsimärke foorumi kirjatükis „Kas mõttetalgud on refleksiivne mäng?“ http://www.scribd.com/doc/143376112/Kas-mottetalgud-on-refleksiivne-mang… siis oleks justkui päris põnev võtta ette omaaegse refleksiooniseminari uus ring.
Üheks tugipunktiks sobiks selle juurde kindlasti Ljubov Tsoi ettekande presentsioon Moskva konverentsil http://conflictmanagement.ru/2-ya-konferenciya-po-smd-obrazovaniyu Seda enam, et ta üritab seal ka refleksiooni vaadata nii off line kui on line.

[agu]

Valdo jättis vist nimme panemata jutumärgid - "üks Agu andekatest provokatsioonidest".

Igatahes - subordinatsioon on nüüd taastatud ja tõsiste asjadega ei mängita.
VIR lõpetas talle tüütu lori mängust jne väga efektse käiguga
http://navigo.su/index.php?option=com_kunena&Itemid=83&func=view&catid=17&id=539&limit=6&limitstart=240#780


Kahju, et nii läks.

Refleksiivselt.
Kahest minu käigust selles möödunud mängus, mille otstarbekuses võib kahelda.
1. VIR idee kõrgstruktuurilisest soome-ugri filosoofilisest robotist. Võib olla oleks ma pidanud ignoreerimise asemel kaasa mängima, püüdma seda suunata pehmemaks, risoomseks? Selle läbi oleks roboti idee võib olla rohkem tuult saanud tiibadesse, läinud käima... Ma siiski ei kahetse, sest tunnen, ma poleks füüsiliselt suutnud - poleks suutnud mängida ega veel vähem suunata robotiskeemi inimesele lähemale. Kui see skeem läinuks käima, siis kasvanuks praegustes oludes selliseks õuduseks, et ma ei tihanuks enam Vladimir Voloviku või Valdur Mikita nime suhu või sulele võtta.
Selliseid robotiehitamisi on mul tulnud kogeda järjest ja palju, ja midagi ei saa teha.
Alles eile olin Tartus tunnistajaks, kuidas lükati käima üks sarnase roboti setu variant, kahe akadeemiku ja teiste valgustuslikult haritud isikute ühisnõul, mõõduka aga reaalse rahastuskavaga.

2. Seesama minu viimane intriig VIR suunas, mis ilmselt üle piiri läks. Egas ikka kontseptualistilt ei saa oodata, et kui karavan liigub siis iga haukuva koeraga peaks mängima. Ma kommenteerisin teda rohkem PMK ja Filippychi suunas.
Kahju muidugi, VIR et kinni keeras ürituse.
Veel kord kogesime sama, mis ma seal just post varem ise kirjutasin:

Интернетная коммуникация углубляет характер начальной интриги или затравки (или эмпатия, или разногласие)

Aga refleksiooid ehituvad meil jah ... ökoloogiliselt olematusse

[agu]

Leidsin täna VIR postituse tema praeguses teema-reas.
VIR jätkab pedsovetis 01.062013

Mulle tundub, et meie "Klaaspärlimängust" kannab ta edasi siin kahte asja:
- minu pakutud squash-saali mudelit ja
- Filippychi sisse toodud teemat pidevast ja diskreetsest (refleksioonist?)

See võrgumaailma mudel, mille VIR proua Pereslegina materjalide põhjal on endale kujundanud ja siinviidatud posti lõpus toob, on võib olla kena. Aga meie tsivilisatsioonis ja võibolla kõigis Maa kultuurides on üsna vähe sellega adekvaatselt kirjeldatav. See oleks nagu mingi muu fantastilise maailma jaoks.

Ma hakkasin eile VIR-le juba vastust kirjutama, aga kui ma märkasin ta meie mängu oli ära lõpetanud, siis lõin käega. Võib olla hiljem.
Asjassepuutuvast on suur osa kirjas permikomi konverentsi kogumiku jaoks tehtud artiklis, mille ma täna ära saadan.

[Jüri Ginter]

Kui tavaliselt käsitletakse refleksiooni kahel tasemel, kollektiivne ja eneserefleksioon, siis siia peaks lisama alateadvusliku refleksiooni inimese ajus ja teadvustamata tagasipeegelduse ühiskonnas ja keskkonnas.

[Valdo]

Jüri on siin lahti voltinud ühe võimaliku lehviku refleksioonist. Kui seda kimpu vaadata kriitilise pluralisti pilguga, siis joonistuks siit mitmeid huvitavaid seoseid.
Panin täna Scribdi kolmanda jupikese seeriast „Maailma veerekese pääl“, kus horisontaalsest ja vertikaalsest pluralismist jutt mind jälle refleksiooni teema juurde tagasi kallutas:

„Monistliku“ projektsiooni piiratusega olen isiklikult viimasel ajal rinda pistnud seoses „hädaga refleksiooni pärast“. Kirjutasin sellest esimeses „maailma veerekeses“. Et kolm aastat tagasi justkui „selgeks“ saanud/räägitud refleksiooni teema on viimasel ajal käest ära läinud. Vallandavaks põhjusteks eelkõige Filippõtši pihtimused tema piinadest seoses muusika mõju mõistatamisega, aga ka Ljubov Tsoi esitlus süsteemtegevusliku pedagoogika II konverentsil, kus „kolme antagonistliku vägilase“ – GP, Lefebvre´i ja Dudchenko - refleksioonikäsitlused ühes presentatsioonis „kokku pandud“. Sealt edasi A.Levintovi katsetused siduda Lefebvre´i refleksiooni mõistmist tema lapseea traagiliste üleelamistega.
Vahekokkuvõtteks mu praegusele „teadvuse seisundile“ refleksiooni suhtes kõlbab selle järgmine iseloomustamine: ADUMINE, et just refleksioon on selline Miski (objekt, nähtus, protsess jne jmt), mille käsitlemisel horisontaalne ja vertikaalne pluralism ilmutavad ennast oma täies hiilguses.
Siinkohal vaid kõige üldisemas plaanis seda „refleksiivset mõttevälja“ sugestiivsete märkidega markeerides tuleb mõttesse möödapääsmatu vajadus „horisontaalse pluralismi raamides“ liikuda itta, st võtta juurde uusi, nt budistlikke projektsioone.
Selline „polüfilosoofiline“, teatud mõttes rendalkollinslik lähenemine ( ma pean siin silmas Randall Collinsi suurteost „ Filosoofiate sotsioloogia“ aastast 1998) ei ole tegelikult „puhas“ horisontaalne pluralism. See tähendab, et ta ei ole kaugeltki vaid ühe diskursiivse tasemega piirdumine. On ju nii, et lääne filosoofiate ratsionaalne ühisnimetaja on valdavalt teaduslikkus. Ida filosoofiate haaramine refleksiivse mõttevälja „ühishulka“ toob enesega kaasa diskursuste tasemete arvu suurenemise, st vertikaalse pluralismi.

„Kaose veere“ järgmise paragrahvi referaati saab lugeda siit:
http://www.scribd.com/doc/150836012/PLURALISM-JA-EVOLUTSIOONIFILOSOOFIA-Maailma-veerekese-paal-3

[Sponsored content]