MinuEesti ürituse kirjelduskatse

[agu]

Ma ei mäleta täpselt toonaste mõttetalgute terminoloogiat, sest olin sagedamini mõtlejate kui metoodikute pundis. Aga võib olla oli MÕTTESÕEL tookordsetest meetoditest seast sarnane sellele, mis nüüd Minu Eesti väga kenasti ellu viis.

Füüsikalistest mudelitest sobib võrdlusi otsida tuumafüüsikast, radioaktiivsuse käsitlemisest.
"Ideegeneraatori"omadustega isikud on rahva seas sarnases rollis nagu radioaktiivsed aatomid aines. Väikese keeleruumiga rahva puhul on sagedane, et sõnastatud idee ei leiagi levimisel arusaajat ja reageerivat isikut. Väga ranget analoogi Minu Eesti korraldatud 1. mail mõttetalgule ma ei hakka otsima, aga küllalt sarnane on rikastamine ehk kriitilise massi vähendamine. Vähemalt ajutiselt suudeti kõneksoleva üritusega idee kiirgamist organiseerida, lootuses, et hakkab toimuma midagi sellist, nagu füüsikapedagoogid on aatomifüüsikat mänginud hiirelõksudega. Vt. http://www.fyysika.ee/opik/index.php?tase=asi&idex=808&idse=1700.

Tegelikult muidugi oli 1. mai 2009 ideede kogupauk midagi muud kui tuumaplahvatuse pilt. Täpsem on seletada ehk niiviisi: Rahva "Ideegeneraatorid" kiirgavad ideesid ajaliselt juhuslikult ja "resonantsivõimelisi reageerijaid" e. on suhteliselt väikese rahva sees vähe. Peale selle on igal väljaüteldud ideel tuumalõhestusel väljakiirgusva neutroniga võrreldes see erinevus, et ideede spekter on tohutu lai, koolimaja katusest parandamisest rahva lihtsameelsuse ravimiseni. Neutronid on kõik ühesugused, aktuaalsed ideed või mõtteteemad on küllalt erinevad. Seepärast on loomulik, et asjatundliku hoole puudumisel suurem osa ideesid ei leia tegusat resonatsivõimelist vastuvõtjat ja hajub mittemõistmises või aegruumis. MinuEesti suutis kaootiliselt töötavad ideegeneraatorid (ja resonaatorid?) korraldada lühikeseks ajavahemikuks, andma oma sutsakas korraga. Tulemuseks oli nagu ideede loendus või ülevaatus, ja konserveerimine kindlasse kohta - MinuEesti ideepanka

Kogukonna mõtteprotsessi püsivaks muutmisel oli kogemusi toonastel mõttetalgutel, 20 aastata tagasi. Nüüd on vaja seletada - miks siiski tookordne aktiivsus vaibus, ja kuidas kogemusi täna päästa kaduviku teelt ning rakendada.

[Jüri Ginter]

Üheks põhjuseks oli üldine lootus kiiresti rikkaks saada. Levis arvamus, et ei peagi mõtlema, vaid tuleb teistest ette jõuda.

Teiseks põhjuseks oli taotlus ülevalt alla uuendusi ellu viia. Mõttetalgud lähtusid põhimõttest, et uuendused viiakse ellu asjaosaliste endi initsiatiivil ja nende poolt. Osaluse asemele toodi läänest sisse demokraatia. Ka demokraatiat juurutati ülevalt alla, erakondade, ametiühingute vm kitsa juhtkonna poolt.

Kolmandaks põhjuseks oli kummardamine kõige välismaise ees. Kuna läänes analoogilisi meetodeid polnud, siis ei saanud ka Eestis sellist meetodit kasutada.

Neljandaks põhjuseks on dumping. Mõttetalgud rajanesid osalejate initsiatiivil. Nüüd hakata korraldama arutelusid, kus osalemise eest maksti peale, maksti kinni sõidukulud, anti hästi süüa jms.

[agu]

Ma saan ka umbes samuti aru, nagu Jüri Ginter seletab. Aga ma ei saa kuidagi rahu nende küsimuste juures. Kui ma natukenegi süvenen, kerkib kohe kümme või sada uut küsimust. Kunagise mõttetalgute liikumise taandumine kitsastesse nishidesse pole lihtsalt ühe harrastuse levivormi muutumine, ühest moeasjast tüdinemine. Minu maailmapildis paigutub juhtunu sellesse kaotusteritta või -riiulile, kuhu on 100 aasta jooksul tõrjutud paljud katsed või liikumised, mis on püüdnud üle saada 19. sajandi naiivsest ühiskonnaarusaamast. Näiteks Albert Schweitzeri "Kultuurifilosoofia", Rudolf Steineri algatatud ühiskonna kolmeksliigendumine, Helmuth James von Moltke ja tema Kreisau ring jt.
Jüri tõdeb, et inimestel pole tavaks mõelda, vaid eelistatakse kasutada eeskujusid, pretsedente. Mu arust pole see ainult Eestile omane, see on mujal maailmas ka tavaline. Samas peaks olema Eesti suht väikest keele- ja kultuuriruumi lihtsam ergastada mõtlema kui suuri ja vanu/lubjastunud süsteeme. Kahju, et toonane toonus vaibus.
Egas pikalt nutma pole ka mõtet jääda.
Ette poole vaadates tahaks muidugi midagi toonasest toonusest taastada. Võib olla on veel aega, ei tule kohe suurt teerulli ajusid tasaseks tegema. Aga väiksemad teerullid ei jää tulemata ja seepärast - niivõrd kui õnnestub mõttetalgute võrku või toonust taastada, tuleb ka mõelda - kuidas muuta mõttetalgud teerullikindlaks. Või nagu ma 1. mail Descartesi koolis püüdsin püstitada - kuidas vältida lihtsameelsust.

[Sponsored content]