avalik kiri

[Jüri Ginter]

Kirjutasin avaliku kirja Riigikogu komisjonile. Enne ärasaatmist otsustasin ära kuulata teie arvamuse.

Parimat

Jüri Ginter

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu on suur väljakutse

Uue seadusega oleks võimalik lahendada või leevendada palju probleeme, mis on seni olnud (ainu)omased Eesti hariduskorraldusele. Samas oleme me nendega nii harjunud, et ei soovi kuulata argumente muutmise kasuks.

Ministeerium on algatanud kooliastmete eraldamise võimaluse, mis on juba tekitanud tugeva vastuseisu. Põhiline argument seejuures on asjaolu, et seni on õpilastel olnud võimalus õppida ühes koolis esimesest klassist 12. klassini. Teise argumendina on toodud asjaolu, et sellises koolis on vanemad õpilased noorematele eeskujuks. Samas ei arvestata võimalusega, et see eeskuju võib olla ka negatiivne (suitsetamine jms) ja positiivsed eeskujud ei pea ilmtingimata õppima samas majas. Mõned argumendid muudatuse poolt on aga järgmised:
Kui koolis on vähem klasse, siis on seal ka vähem õpilasi, mis vähendab õpilaste kontsentreeritusest tekkivat stressi ja viimasest tingitud õigusrikkumiste arvu;
Õpetajatel on võimalik spetsialiseeruda vastavale kooliastmele ning saada vastava koolituse;
Algklassides külge saadud märk ei käi kaasa 12. klassini;
Lapsevanemad ei pea oma lapsi viima gümnaasiumi 1. klassi ja lapsed saaksid õppida kodulähedases koolis;
Õpilased saavad tuttavaks erinevate inimestega (õpilaste ja õpetajatega), see kogemus tuleb neile kasuks edasises elus;
Väheneb oht, et õpilane jääb millestki olulisest täiesti ilma.


Üheks võimaluseks seniste probleemide osaliseks lahendamiseks on gümnaasiumiastmesse vastuvõtmisel sama kooli õpilaste eelistamise lõpetamine, sest praegune olukord on ilmselge põhiseaduse rikkumine. Selleks peab seaduses fikseerima, et haridus- ja teadusministeerium kinnitab gümnaasiumidesse vastuvõtmise tingimused ja korra või vähemalt selle, et vastava korra, mille kool või selle pidaja välja töötab, kinnitab enne kehtima hakkamist ministeerium. Samuti on võimalik ühitada põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Kui gümnaasiumide õpetajad ei usalda põhikoolide õpetajaid, on võimalik neid eksameid korraldada ka nii, et hindajad on teised. Üheks sammuks sellel teel on ühised vastuvõtukatsed Tallinna gümnaasiumidesse.

Kolmas Eestile ainuomane probleem on autoritaarne juhtimine. Nii laiu volitusi, nagu Eesti koolide direktoritel, pole mujal arenenud riikides. See vähendab koostöö jm osakaalu ning õpilased saavad väära, autoritaarse mudeli edasiseks eluks. Samas ollakse Eestis sellise olukorraga harjunud st leitakse, et see on normaalne, et kool on „direktori nägu“ ning piisab vaid sellest, kui leitakse õiged direktorid st valgustatud monarhid. Kuna vägisi ei ole võimalik selliseid hoiakuid muuta, siis peaks seadus jätma vähemalt võimaluse, et osa koole valib siiski kollegiaalsema juhtimismudeli ja seni seadusega direktorile antud volitused võivad kuuluda mõnele teisele institutsioonile (kolleegium, hoolekogu vm), kui koolipidaja nii otsustab.

Neljas Eestile ainuomane probleem on õpetajate õiguste täielik puudumine distsipliini tagamisel. Kuna ka selles osas on laialt levinud arvamus, et meie õpetajad on teiste maade õpetajatest niivõrd parema ettevalmistusega, et nad ei vajagi mingeid õiguseid, siis ka siin saab seadus sätestada need õigused võimalusena. Kui kool leiab, et antud koolis ei ole vaja võimalust lapsevanemat kooli kutsuda vms, siis kool vastavaid sätteid kodukorda ei kirjuta. Kui õpetaja leiab, et tema selliseid õiguseid ei vaja, siis neid ei sätestata tema ametijuhendis ja ta neid ka ei kasuta.

Eestis on kooli ja kogukonna seos väga nõrk, koolid pigem püüavad iga hinna eest vabaneda teeninduspiirkonnast. Ka see tendents on ainulaadne. Mujal maailmas seos kogukonnaga pigem tugevneb, ühelt poolt on see seotud üldise osaluse laienemisega, teiselt poolt on aga teadvustatud, et vaid kooli ja kogukonna koostöös on võimalik toime tulla uute väljakutsetega, nagu kuritegevus, narkomaania jt. Eestis on ka praegu seaduses kehtestatud nõue määratleda kooli teeninduspiirkond, kuid riik on vaadanud pealt, kuidas sellest nõudest on mööda mindud ning teeninduspiirkonnaks on kinnitatud kogu linna territoorium ning samas korraldatakse katseid juba esimesse klassi vastuvõtmisel, mida ükski seadus ette ei näe. Seoses sellega peaks seadust täpsustama riigipoolse sekkumise võimalustega, sest võtab veel aega, kui lapsevanemad oma laste õiguste kaitseks kohtusse pöörduma hakkavad. Nagu praktika näitab, saavad nad küll õiguse, kuid oma last nad vastavasse kooli panna ikkagi ei saa.

Eestis on kõige lühem õppeaasta ja seoses sellega ka kõige pikemad koolipäevad. Kuna me oleme sellega harjunud, võiks ka selles osas jätta koolidele võimalus teha õppeaasta pikemaks ja koolipäeva lühemaks.

Ametlikult on Eestis riiklik õppekava miinimum, mille alusel iga kool töötab välja oma õppekava. Tegelikult on nii mõnigi ainekava ülepaisutatud ning ka ainekava koostajad jääksid hätta nende nõuete täitmisega. Teiselt poolt on koolid raskustes oma õppekava koostamisega ning enamus koolide õppekavasid on laiendatud koopiad riiklikust õppekavast. Seoses sellega oleks otstarbekas kehtestada üks üldine õppekava, mille raames võiks olla mitu näidisõppekava, millest saaksid lähtuda koolid. Ka see on nn win-win lahendus, st need koolid, kes taotlevad suuremat vabadust, saavad nüüd suurema valikuvõimaluse. Teiselt poolt koolid, kes loodavad, et nende eest tehakse õppekava valmis, saavad nüüd märksa konkreetsema õppekava kui seni. Riik saab kindluse, et õpetamine toimub õppekava alusel, seni kahjuks seda väita ei saanud. Võidavad ka lapsevanemad ja õpilased.

Samas tuleb anda aru, et iga seadus lähtub seadusandja poliitilisest tahtest. Kui õpetajate jt huvigruppide esindajad oma seisukohti ei avalda, ei ole alust muudatuste tegemiseks senises süsteemis. Eksperdina saan üksnes juhtida tähelepanu probleemidele ja esitada lahendusvariante, mis on juriidiliselt korrektsed ja ennast teistes riikides õigustanud. Samuti saan aidata täpse sõnastuse koostamisel.

[agu]

Minu arust on asjalik.
Ainus minupoolne märkus - seal päris alguses saaks ehk sõnastada täpsemalt: vastu ja pooltargumendid kippusid minul lugedes kuidagi segi minema, tuli mitu korda lugeda. Väsind peaga oleks libisenud üle sest kohas.

[Valdo]

Ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et personaalselt allkirjastatud avalikule kirjale avalikus foorumis hinnanguid ja arvamusi küsida. Jüri personaalne kiri parlamendikomisjonile pole mitte vaid spetsialisti, vaid ka parlamendierakonna volikogu liikme avalik pöördumine ja selle suhtes avalikus foorumis tehtavad avaldused kanduvad paratamatult poliitika pinnale.
Hoopis teine lugu on ühisavaldustega. Nende suhtes arvamuste-täienduste palumine on lausa hädavajalik.
Ma ei ole sugugi Jüri isikliku avaliku kirja vastu. Ka olen nõus selle sisu üle arutama. Aga mitte foorumil, mis pole poliitilise võitluse areen. Soovitan praegu selle kirja foorumilt maha võtta.

[Jüri Ginter]

Kuna meie foorumi reeglid pole veel paika saanud, siis teen ettepaneku, et minu kiri oli kaaslaste teavitamiseks ning arutelu selle ümber me ei algata, kuna see tekitas juba vastuseisu. Loodan, et mõnel teisel teemal algab foorumis ka arutelu.

Parimat

Jüri Ginter

[Valdo]

See Jüri ettepanek on väga mõistlik: personaalsed avalikud kirjad teavitamiseks, aga mistahes teemad on loomulikult avatud arutamiseks.

[Jüri Ginter]

Tere

Saatsin avaliku kirja juba nädal aega tagasi Riigikogu kultuurikomisjonile ja Õpetajate Lehele. Kuna Õpetajate Leht seda kirja ei avalda, siis lisan siia selle kirja teksti.

Parimat

Jüri Ginter

Pühendatud neile, kes aitasid seda kirja koostada

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus peaks andma rohkem erinevaid võimalusi

Seadus peaks kehtestama üldised põhimõtted, mille alusel valitsus või ministeerium kinnitab tüüplahenduse ning reguleerima korra, kuidas koolid, koolide pidajad, koolide ühendused jt saaksid kasutada oma lahendusi.

Seadus peaks looma võimaluse probleemide lahendamiseks või leevendamiseks

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu on suur väljakutse ja võimalust ei tohiks mööda lasta. Uut seadust ei võeta vastu iga aasta ning edasiste muudatustega on raske süsteemi kujundada. Uue seadusega oleks võimalik luua eeldused lahendamaks või leevendamaks paljusid probleeme, mis on seni olnud (ainu)omased Eesti hariduskorraldusele. Samas oleme me nende probleemidega nii harjunud, et ei ole valmis kuulata argumente muutmise kasuks.

Läbivaks soovituseks on mitte enam ette kirjutada kindlat reeglit, mida osad peavad täitma, kuid millele võrdsemast võrdsemad vilistavad andes sellega ka oma õpilastele halba eeskuju. Selle asemel tuleks kehtestada üldnorm (näidis) neile, kes ei soovi nn peajoonest kõrvale kalduda ja selle kõrval kehtestada tingimused, kuidas on võimalik kasutada oma lahendust (tunni pikkus ei ole alati 45 minutit, kursuses ei ole alati 35 tundi, arvestatakse ka koduse töö osakaalu, numbrilise hindamise asemel või kõrval antakse õpilasele sisuline selgitus sellest, mida ta oskab ja mida ta peab juurde õppima, võimaldakse individuaalse õppekava alusel õppida neil, kes tulevad teise riigi koolist või kelle emakeel või esimene võõrkeel on erinev jne).

Probleemiks ei ole koolist väljalangevus

Palju on räägitud sellest, et tuhanded noored Eestis ei omanda põhiharidust, samas ei ole meil põhihariduse seadust, vaid on põhikooli seadus justkui primaarne oleks põhikoolide tegevus ja meil oleks probleemid just selles valdkonnas. Hariduse omandamine ei sõltu üksnes koolide tegevusest ja põhihariduse seadus võimaldaks reguleerida valdkonda komplektsemalt. Nii näiteks võib osutuda vajalikuks reguleerida õppevahenditega seonduvat, (avaliku) meedia tegevust hariduse omandamisele kaasaaitamisel jms. Samuti ei oleks seaduses esmane enam riskigrupi õpilaste kooliskäimine ja koolikohustuse täitmine, vaid kõigi õpilaste sotsialiseerumine.

Kaaluda tuleks seda, kas on otstarbekas kehtestada koolikohustus teatud kindla vanuseni (ja selle täitmine üksnes nn tavakoolis) või on oluline ikkagi see, et kõik inimesed omandaksid vajaliku haridustaseme ning selleks on loodud erinevad võimalused (n õppimine senise nimetusega täiskasvanute gümnaasiumis, õppimine kursuste kaupa jne).

Üheks võimaluseks seniste probleemide osaliseks lahendamiseks on gümnaasiumiastmesse vastuvõtmisel sama kooli õpilaste eelistamise lõpetamine, sest praegune olukord on ilmselge põhiseaduse rikkumine. Selleks peab seaduses fikseerima, et haridus- ja teadusministeerium kinnitab gümnaasiumidesse vastuvõtmise tingimused ja korra või vähemalt selle, et vastava korra, mille kool või selle pidaja välja töötab, kinnitab enne kehtima hakkamist ministeerium. Samuti on võimalik ühitada põhikooli lõpueksamid ja gümnaasiumi sisseastumiskatsed. Kui gümnaasiumide õpetajad ei usalda põhikoolide õpetajaid, on võimalik neid eksameid korraldada ka nii, et hindajad on teised. Üheks sammuks sellel teel on ühised vastuvõtukatsed Tallinna gümnaasiumidesse. Ühiselt on vastuvõtt korraldatud ka Viljandi linnas.

Seoses sellega peaks seadust täpsustama riigipoolse sekkumise võimalustega, kui kool peaks seadust ignoreerima, sest võtab veel aega, kui lapsevanemad oma laste õiguste kaitseks kohtusse pöörduma hakkavad. Nagu praktika näitab, saavad nad küll õiguse, kuid oma last nad vastavasse kooli panna ikkagi ei saa. Teine võimalus on anda seadusega vastav vaidlustamise õigus lapsevanemate liidule.

Paindlikumad lahendused

Poleemikat on tekitanud ka see, kes peaksid õppima gümnaasiumis ja paljud inimesed on arvamusel, et senisest rohkem noori peaks õppima kutsekoolis. Neid probleeme aitaks süsteemsemalt lahendada keskhariduse seadus, mis reguleeriks vastava taseme hariduse omandamise tingimuste loomist nii gümnaasiumides kui ka kutsekeskkoolides. Samuti võimaldaks selline lahendus seadustada lahendused, kus samas kooli(maja)s on võimaldada nii üldkeskharidust kui ka kutsekeskharidust. Nii, nagu see juba toimub Väike-Maarjas (kuigi ametlikult on seal kaks eraldi kooli, kuna seadus muud võimalust ei anna) ja mis on päevakorras ka Väimelas jm.

Eelnevaga on seotud ka küsimus, kas riik kehtestab gümnaasiumi riikliku õppekava või keskhariduse riikliku õppekava, mis oleks huvigruppide (õpetajad, lapsevanemad jt) kokkulepe keskhariduse sisu osas, st mida peaksid meie noored teadma, oskama jne. Kui leitakse, et termin õppekava on selleks liiga kitsas, võime selle kokkuleppe nimetada ka keskharidusstandardiks. Praegune olukord on aga täiesti loogikavastane, sest keskharidusstandard, mis laieneb ka kutsekeskkoolidele, kehtestatakse gümnaasiumi õppekavaga. Haridustasemete järgi peaksid olema ka teised kokkulepped (alusharidus, põhiharidus). Praegu on Eestis olemas vaid kõrgharidusstandard.

Ametlikult on Eestis riiklik õppekava miinimum, mille alusel iga kool töötab välja oma õppekava. Tegelikult on nii mõnigi ainekava ülepaisutatud ning ka ainekava koostajad jääksid hätta nende nõuete täitmisega. Teiselt poolt on koolid raskustes oma õppekava koostamisega ning enamus koolide õppekavasid on laiendatud koopiad riiklikust õppekavast. Seoses sellega oleks otstarbekas kehtestada üks üldine õppekava (või haridusstandard), mille raames võiks olla mitu näidisõppekava, millest saaksid lähtuda koolid. Waldorfkoolidel on sellise õppekava projekt juba valmis. Selline näidisõppekavade süsteem võimaldaks töötada välja vastavad õppevahendid ja korraldada õpetajakoolitust. Waldorfkoolide õpetajate õpetamiseks on läbirääkimised juba alanud. Ka see on nn win-win lahendus, st need koolid, kes taotlevad suuremat vabadust, saavad nüüd suurema valikuvõimaluse. Teiselt poolt koolid, kes loodavad, et nende eest tehakse õppekava valmis, saavad nüüd märksa konkreetsema õppekava kui seni ning koolil on vaja vähem vaeva näha. Riik saab kindluse, et õpetamine toimub õppekava alusel, seni kahjuks seda väita ei saanud, sest oma teed minevad koolid pidid tegema näo, nagu nad peaksid täpselt kinni riiklikust õppekavast. Võidavad ka lapsevanemad ja õpilased.

Eestis on kõige lühem õppeaasta ja seoses sellega ka kõige pikemad koolipäevad. Kuna me oleme sellega harjunud, siis ei ole otstarbekas olukorda seadusega muuta või algatada sellekohast diskussioon, kuid seadus võiks ka selles osas jätta koolidele võimaluse teha õppeaasta pikemaks ja koolipäeva lühemaks.

(Ministeerium on algatanud kooliastmete eraldamise võimaluse, mis on juba tekitanud tugeva vastuseisu. Põhiline argument seejuures on asjaolu, et seni on õpilastel olnud võimalus õppida ühes koolis esimesest klassist 12. klassini. Teise argumendina on toodud asjaolu, et sellises koolis on vanemad õpilased noorematele eeskujuks. Samas ei arvestata võimalusega, et see eeskuju võib olla ka negatiivne (suitsetamine jms) ja positiivsed eeskujud ei pea ilmtingimata õppima samas majas. Mõned argumendid muudatuse poolt on aga järgmised:
Kui koolis on vähem klasse, siis on seal ka vähem õpilasi, mis vähendab õpilaste kontsentreeritusest tekkivat stressi ja viimasest tingitud õigusrikkumiste arvu;
Õpetajatel on võimalik spetsialiseeruda vastavale kooliastmele ning saada vastava koolituse;
Algklassides külge saadud märk ei käi kaasa 12. klassini;
Lapsevanemad ei pea oma lapsi viima gümnaasiumi 1. klassi ja lapsed saaksid õppida kodulähedases koolis;
Õpilased saavad tuttavaks erinevate inimestega (õpilaste ja õpetajatega), see kogemus tuleb neile kasuks edasises elus;
Väheneb oht, et õpilane jääb millestki olulisest täiesti ilma.)

Õpetajate õigused

Eestile ainuomane probleem on ka koolide autoritaarne juhtimine. Küsimus ei ole mitte koolidirektorites, vaid õiguslikus regulatsioonis. Nii laiu volitusi, nagu Eesti koolide direktoritel, pole mujal arenenud riikides. Direktor sõlmib ja lõpetab töölepingud õpetajatega, kinnitab õppekava jms. See vähendab koostöö jm osakaalu ning õpilased saavad väära, autoritaarse mudeli edasiseks eluks. Samas ollakse Eestis sellise olukorraga harjunud st leitakse, et see on normaalne, et kool on „direktori nägu“ ning piisab vaid sellest, kui leitakse õiged direktorid st valgustatud monarhid. Kuna vägisi ei ole võimalik selliseid hoiakuid muuta, siis peaks seadus jätma vähemalt võimaluse, et osa koole valib siiski kollegiaalsema juhtimismudeli ja seni seadusega direktorile antud volitused võivad kuuluda mõnele teisele institutsioonile (kolleegium, hoolekogu vm), kui koolipidaja nii otsustab.

Kas tõesti on meie õpetajad teiste maade õpetajatest niivõrd parema ettevalmistusega, et nad ei vajagi mingeid õiguseid tunnis korra tagamiseks? Seadus saaks need õigused, mida teiste riikide õpetajad kasutavad, sätestada võimalusena. Kui kool leiab, et antud koolis ei ole vaja võimalust lapsevanemat kooli kutsuda vms, siis kool vastavaid sätteid kodukorda ei kirjuta. Seda saavad endale lubada koolid, kes valivad endale sobivaid õpilasi. Kui õpetaja leiab, et tema selliseid õiguseid ei vaja, siis neid ei sätestata tema ametijuhendis ja ta neid ka ei kasuta.

Kooli ja kogukonna seos

Eestis on kooli ja kogukonna seos väga nõrk, koolid pigem püüavad iga hinna eest vabaneda teeninduspiirkonnast. Ka see tendents on ainulaadne. Mujal maailmas seos kogukonnaga pigem tugevneb, ühelt poolt on see seotud üldise osaluse laienemisega, teiselt poolt on aga teadvustatud, et vaid kooli ja kogukonna koostöös on võimalik toime tulla uute väljakutsetega, nagu kuritegevus, narkomaania jt. Eestis on ka praegu seaduses kehtestatud nõue määratleda kooli teeninduspiirkond, kuid riik on vaadanud pealt, kuidas sellest nõudest on mööda mindud ning teeninduspiirkonnaks on kinnitatud kogu linna territoorium ning samas korraldatakse katseid juba esimesse klassi vastuvõtmisel, mida ükski seadus ette ei näe. Samas ei peaks ilma teeninduspiirkonnata koole ära keelama, kuid neid ei saa rahastada samadel alustel teeninduspiirkonnaga koolidega, kuna nad saavad valida, keda õpetada ning nad ei pea hoidma kohti reservis juhuks, kui piirkonda asuvad elama uued õpilased.



Ekspertide roll

Iga seadus peaks lähtuma seadusandja poliitilisest tahtest. Õpilaste, õpetajate jt huvigruppide esindajatega tuleb kokku leppida, mida ollakse valmis tegema. Eksperdid võivad üksnes juhtida tähelepanu probleemidele ja esitada lahendusvariante, mis on juriidiliselt korrektsed ja ennast teistes riikides õigustanud. Samuti saavad nad aidata täpse sõnastuse koostamisel.

Seni on Eestis levinud pigem vastupidine praktika. Eksperdid või/ja ametnikud töötavad välja projekti ja see esitatakse kommenteerimiseks. Sageli ei lisata sellele isegi koostamise põhimõtteid või on seletuskiri liiga mahukas ja ebaülevaatlik. Sellises olukorras võtavad kommenteerijad kritiseerija rolli ning koostajad hakkavad oma projekti õigustama. Kui see seadus ka vastu võetakse, siis jätkub kritiseerimine edasi ning tehakse kõik võimalik, et õigustada seaduse mittetäitmist. Huvigruppide seisukohtade alusel koostatud seaduse puhul otsitakse võimalusi „oma“ seaduse täitmiseks.

[Jüri Ginter]

Õpetajate Lehes ilmus pikem intervjuu minuga 28.08.09, samas lehes olid ka Helmer Jõgi ja Enn Kirsmanni kommentaarid. Lühemaid kommentaare on olnud ka Postimees online jm

[Sponsored content]