2018 11dets klubi lainel

[agu]

Alustuseks sobib meenutada 11.dets klubi lõpuminuteid:
Juss: Kahju tõesti, et sellest Maakoja asjast päris aru ei saa.
Agu: sellises arusaamatuses pole midagi tänapäeval iseäralikku. Protsessid on läinud kiireks, ja neid on palju. Disainitud inf, mis me TV ja muu meedia kaudu saame, ei annagi mahti sügavamaks  arusaamiseks.
Ruuta: Infotulvas ei ole mahti asju sügavamalt uurida. Väitluses toimivad mitte faktid vaid arvamused.
Valdo: Jussi ja Agu halamine on ülepaisutatud. Minul oli küll väga huvitav.

Hala asemel on võibolla tõesti tervislikum vaikida. Pensionäride klubis eriti.

Talgujad on oma parematel aegadel ja üsna hiljuti veel suutnud suhtuda nn  "lihtsa inimese" probleemidesse tähelepanuga ja lugupidavalt, nagu tõelisse esimesse reaalsusesesse. Vähemalt sõnades.
On öeldud ja kirjutatud "Inimene on ise oma elu ja probleemide parim ekspert."

Kui  11. detsembril tuli jutuks näiteks külad ja külvanematesse puutuv, siis jäid aga kõlama statistika ja üldistavad ekspertarvamused. Tõsi - läbi lipsas, et ilusasti deklareeritud "külatarkuste" kõrval on selgelt märgata ka hoopis teistmoodi olu. Aga see teine on tülikas, moositame selle teise lihtsalt ladusa jutuga üle.

See klubiõhtu tegi mind päris kurvaks. TALGUJAD on ikka täiega pensionil.
Seda, et Talgujad ei suuda enam siduda endit reaalsete  "lihtsate inimestega" vaid piirduvad omakeskis talgutamisega - see pole uudis. Et pole tahtmist või suutmist oma seisu või taganemist reflekteerivalt seletada - see pole ka uudis.
Minu jaoks oli ootamatu, et isegi deklareerival tasandil  loobume kunagisest selgusest.

Võib olla oleks ma jäänud üldse vait.
Aga järgmise 12. dets hommikul leidsin Postimehes kahe artikliga lehekülje, kus kirjas palju iseloomulikku TALGUJAD tänasele seisule.

Leidsin Erik Aru kirjatüki lõpuveerust mõned tabavad määratlused:
"Linnas elav keskklass"
"See on valitseva klassi arrogants. Nad pole ainult privilegeeritud, nad ka annavad tooni, pidades mõõtuandvateks väärtusi, millesse usuvad."

Terve lõik selline:

"Selle mõtteviisi võtab kokku Darmstadti ülikooli sotsioloogiaprofessor Cornelia Koppetsch. Teda Šveitsi lehes Tages-Anzeiger pagulasteemadel intervjueerinud Bettina Weber nendib, et linna keskklass vaatab ülalt alla neile, kes pole sellised kui nemad, ja küsib, millest see arrogants.
Koppetsch vastab: «See on valitseva klassi arrogants. Nad pole ainult privilegeeritud, nad ka annavad tooni, pidades mõõtuandvateks väärtusi, millesse usuvad. Nad määravad, mis on nende maailmapildi järgi oluline, näiteks ajakirjanikena. Nad kajastavad ajalehes asju, mis tunduvad neile tähendusrikkad.» Sama kehtib mõistagi ametnike ja teistegi kohta, keda «Iihtne inimene» näeb kui «peenemat rahvast». Otsesõnu: tegu on oma mullis elava eliidiga, kelle meelest tuleks need, kes teisiti arvavad, ümber kasvatada. "

Ma ei taha süüdistada kedagi isiklikult.
Mina ise olen ka teeninud leiba projekti- ja ideoloogia-rindel ning esitanud tundide viisi frontaalselt "õigeid" mõtteid. Võib olla rohkem veel kui teised me ringis. Ja aeg-ajalt oleme sunnitud tegema nii edaspidigi.
Aga Talgujate ringis omavahel võiks me siiski tõmmata joone eraldamaks - millal ulume koos huntidega ja millal oleme tõesti kontaktis esimese reaalsusega ning elusate inimestega.
Kuna me enam ei suuda sidusalt  lävida "lihtsate inimestega", siis on mõistlik seda tunnistada. Peaksime tunnistama - kuivõrd on meie viimaste aastate konkreetsetes üritustes olnud MÄNG, kuivõrd TALGU.
Võibolla peaksime edaspidi piirduma muljetamisega toonasest toredusest. Või siis keskendudagi tekstide analüüsile, semiootikale.

17. lk Postimees, 12.dets

[Valdo]

Agu konspekt 11.detsembri lõpuminuteist:
Alustuseks sobib meenutada 11.dets klubi lõpuminuteid:
Juss: Kahju tõesti, et sellest Maakoja asjast päris aru ei saa.
Agu: sellises arusaamatuses pole midagi tänapäeval iseäralikku. Protsessid on läinud kiireks, ja neid on palju. Disainitud inf, mis me TV ja muu meedia kaudu saame, ei annagi mahti sügavamaks  arusaamiseks.
Ruuta: Infotulvas ei ole mahti asju sügavamalt uurida. Väitluses toimivad mitte faktid vaid arvamused.
Valdo: Jussi ja Agu halamine on ülepaisutatud. Minul oli küll väga huvitav.
KLUBIÕHTU SALVESTUS:
https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=d0a3c898-5b29-4683-8a93-5d4ee7df901a

Salvestuse  lõpuminutite protokoll 1h56min28sek kuni 2h07min
Valdo: Kas keegi tahab veel hirmsasti midagi öelda, mida oleks pidanud täna ära rääkima?
Juss: Ma tahaks seda ütelda, et me siin möödaminnes rääkisime , et ega me ei tea midagi sellest Maa kogust. On õige sõna nüüd? Maakogu, mitte Maakoda? Noh, siis jääme selle peale! Ja siis see Maakogu, üldse see info, kas kuskile tuleb siis või ei tule? Kuidas saaksime seda liigutada(rõhutab viimast sõna)
Agu: Vot see Jussi märkus on õige, et meil on kombeks rääkida sellistest asjadest, mida me hästi ei tea või oleme kuulnud kusagilt raadiost või televiisorist
Juss: Nii ta on. Me infokülluses lihtsalt  helbime ja upume seal selles ära, aga ikkagi arutame.
Ene: Noo, aga miks ka mitte?
Ruuta:  Aga me võime selle kohta öelda, et meie oleme selle kohta vähemalt midagi lugenud. Neis Keskpäevatundides või Keskpäevatund on natuke halb näide, aga on need igasugused arutlussaated, mis vanasti olid normaalsed, et need ajakirjanikud olid ka natuke läbi lugenud , midagi lugenud või tausta uurinud, aga nüüd nad tulevad kokku ja arvavad. Et see kultuur kisub nagu sinnapoole, et teadma ei pea enam midagi, kõik peavad ainult arvama.. Ja koolis õpetame täpselt sama!
Juss: Suud puhtaks!
Ruuta: …. Et lastele ka enam ei õpeta ühtegi teadmist, vaid imikust peale laseme neil arvata või probleemi lahendada ja siis ütleme, et miks sa ei lahendanud probleemi, et lutipudel kätte saada, et ise oled süüdi kui nälga jääd. Et siis lõpuks jõuamegi sinna, et see kultuur hakkab nagu kiskuma metsa. Ja me läheme sellega kaasa, arvan ma.
Juss: Me läheme jah, läheme jah! Ma just seda…
Valdo: Oot-oot! Ärgem ikka siin hakka halama ja manama ennast, et me oleme ka niisugused! Võtkem siiski talgulise positiivse hoiaku, et kui me koos oleme  midagi arutanud, siis … mul on küsimus, et kas see oli täiesti mõttetu küsida Ruuta käest, et mis lood seal Maakogus on, saada selle kohta informatsiooni, tema toob välja need probleemid, mille kallal ta seal eestseisuse liinis tegeleb, me anname sõna siin erineva kogemusega inimestele, kellel on külaliikumise, seltside jms aastakümnete pikkused kogemused nagu Ülaril …
Ruuta: ei-ei, ega ma seda..
Valdo: Ei-ei, ma räägin Jussi ja Agu jutu peale, et see, mis siin praegu arutasime  ja puudutas seda (Maakogu) teemat ja seda põlisrahva teemat… Minu meelest mõte arenes selle koha pealt edasi ja võiks olla küll edasiliikumise baasiks sellele inimesele, kes seda materjali viib edasi kuni sinnamaani, et  see jõuab Maakogu kanalite kaudu sinnani, et hakkab mõjuma – kasvõi see kodanike komiteega analoogne põlisrahva identiteedi  tüüpide järgi enesemääratlus … Kui see on täielik jama …
Juss: Kes seda ütleb!?
Ruuta: Ärge enne magamaminekut niimoodi end ärritage..
Valdo: See oli Agu väite vastu, et me räägime ainult sellest, kus me midagi ei tea ja muudkui seletame ja ei tee midagi. Ongi minu lõpplause.
Ruuta: Minu kokkuvõte: Meil on siin kompetents märkimisväärselt parem. See kultuur on läinud muidu Eestis ja ajakirjanduses palju niisuguseks, et pea enam midagi teadma. Meil siin veel nõukogude ajast inimesed, kes midagi teada tahavad ja lugenud on enne kui arutama hakkavad.
Ene: Minule pakkus see arutelu päris suurt rahuldust.
Jüri G: Mul on siin märksõnaks  2 eesmärki: Esimene on jagatud arusaamale jõudmine ( oli meil selle suunaga) ja teine- mingis faktoloogias edasi jõudmine.  Selle mõistmine on mul ka tudengite juures probleemiks , aru saada, et targutamine pole veel analüüs, vaid sel on oma struktuur jne. Meie eesmärk polnud siin tõe väljaselgitamine, vaid ühise arusaama poole püüdlemine ja seda tahaks toonitada. TVs toimuva puhul ongi see õnnetus, et nad ei taotlegi  arusaama saavutamist. Ka äsjase Hariduskongressi puhul on mul küsimus, kas seal ka mingile otsusele jõuti.
Ene: Kõik materjalid saadaval ja panen talgujate näoraamatusse lingi. Sealt saab igaüks lugeda ja teha oma järeldused
Juss: Üks on lugeda materjale, aga teine asi on saada sinu kui osalenu vaadet asjale. Võiks sellest kuulda jaanuari klubis
Ene: Kui siis veel viitsin! Tegemisi on nii palju- koolis füüsika tunnid ja ingliskeelse kogumiku toimetamine …
Ruuta: Mina tänan. Mina sain siit läbiarutletud mõtteid selle kohta, mida edasi ajada. Ja toetumisvõimalust ekspertidele – meil siin külaliikumise ja hariduseksperdid omast käest olemas
Valdo: Minule oli tänane kokkusaamine küll huvitav. Enne puudus täielikult teave Maakogu viimase aja tegemiste kohta, aga nüüd teame, et miski ikka seal liigub. Samas on tunne, et Maakogu seis on momendil kriitiline ses mõttes, et kuhu poole ta liigub, kas  tsentralismi ( riigikogu ülemkojaks) või   kohaliku elukorralduse suunas
Ruuta: on küll kriitilises olekus, aga me ei lase realiseeruda sellel  tsentralismi suunal
Valdo: See on hea, sest ega tõepoolest ole praeguses Maakogu seisus seda „aparaati“, väge, väesolu, mis suudaks asja pöörata  põhikirja, säädmuse vastu käivasse suunda.

[Jüri Ginter]

Eks Agu tekst üllatas ka mind esialgu, kuid kui järele mõtelda, siis tabas ta ära minu arvates kõige olulisema dilemma. Kas tegu on mängu või talgutega? Kindlasti mõjutab suhtumist ka see, milline on enda positsioon kõnealuses tegevuses, kas osaleja (see võimaldab talgulist lähenemist) või vaatleja (see tingib pigem (mõtte)mängurlust). Osalen ise praegu hoolekogude teemalisel seminaril, kuhu oli kutsutud üks soomlane rääkima meile tuntud asju arutelude korraldamisest. Üks mõte oli selles, et algul peaks lehvik lahti lööma, lõpus tuleb taotleda koondumist. Ma püüdsin ka Hariduskongressi protsessis osaleda, kuid kui aru sain, et koondumist seal ei taotleta, siis loobusin ressursi raiskamisest ja lootusetute eesmärkide taotlemist. Ene-Silvia saadetud linkidelt ei leidnud ma märki koondumisest.

[Sponsored content]