Jõulukuuklubi 2016

[Valdo]

Mis? Kus?  Talgujate  Võimaluste Värava Virtuaalklubi 41. kokkusaamine Skype´is
Millal?        13.detsembril 2016  kell 20.30 – 22.30
Kes?            Agu, Ene,  Juss, Jüri, Margus,  Mati M, Mati T  ja Valdo
Millest?    https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=81decfc4-0065-4040-a4ce-388a39f08e7d
1. „Luutsi püüdmine“  ( kuula salvestust  1h4minutini)
2. Talgujad   V.Reduhini „Vaikuse attraktori“  aktorite hulgas (1h04 – 1h30)
3. Musta Kasti teatrist (1h30 – 1h38) http://www.teatermustkast.ee/
4. Kultuurisoovitus: Y.N.Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (1h38 -1h51)
5. Üleskutse:   Vikipeedia  hariduse osa  rikastama!  (1h51 – 1h57)
1. Luutsi püüdmine

1960. aastateni kuulus personifitseeritud olendite kottiajamine, kinnipüüdmine jmt osa pühade juurde. Küllap on selle taga algne kujutelm olendist, kes vastasel juhul kipub sarnaselt kodukuraditega toitu, töid ja elamist rikkuma ja segadust tekitama. Selleks ajaks, kui rahvakombeid üles kirjutama hakati, oli sellest saanud laste ja kergeusklike ninapidivedamise komme. Täiskasvanu otsis kusagil kõrgemal kohal või pööningul luutsit taga ja püüdis teda välja ajada. Püüdja(d) ootas(id) kotiga all, et elukas kinni püüda. Enamasti lõppes kogu otsimine hüüdega, et luutsi on käes, mille järel visati kotihoidjale vett kaela. Veesahmakat kutsuti luutsina kuseks, nagu kadrisula näiteks kadrikuseks. Arvatavasti oli kõigil neil kastmiskommetel kunagi (viljakus)maagiline tähendus. Rahvausundist on tuntud ka kurjade jõudude ülekandmine nn patuoinale ja selle peletamise või ehmatamise vahendusel deemonlikest olenditest vabanemine. http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-luutsipaev.php

Meie klubimeister  alustas seekord  klubiõhtut  meeldetuletusega, et  13.detsember kannab  kirikukalendris  Lucia  päeva ja eestlaste rahvakalendris  luutsina-  ehk luutsipäeva nime. Toonitanud, et  aasta pikima ööga  päeval  peeti  vanasti  oluliseks    neidude peas põlevate küünaldega  märku anda  oma valguseihalusest, asus  klubimeister  kohe seejärel  tarmukalt  luutsit taga ajama.  Kodukuradi kehastuseks, kes  meie hariduselus  elamist rikkumas ja segadust tekitamas, said tal  hiljuti  lagedale tulnud  PISA testide kurikavalad tulemused, mis  näitasid, et  Eesti  15 aastased  vastasid neile  testide küsimustele  kõigist teistest Euroopa  riikide eakaaslastest  paremini ja  ka kogu maailmas  saavutasid  uhke kolmanda koha.  
Juss tembeldas  sigaduseks väite, et Eesti põhiharidus on Euroopa  parim . Kukkudes Päevalehe   kavalalt seatud püünisesse – olla kas poolt või vastu (säärane vastandamine on väga levinud ajakirjanduslik võte!)    – valis  Juss kõhklematult  vastalise  poole , mida  Päevalehe veergudel  esindas Tiiu Kuurme.  Muidugi sai ta selle eest  kohe Enelt sugeda! Alustades  sellest, et  nagu meil tihti juhtub,  mõistetakse hukka  asju neid sisuliselt tundmata.
Säärast lihtsustavat „poolt ja vastu“  argumentatsiooni jätkates  (mitte keerukuslikkuse selgituslikkuse segaduslikkust  tunnistades) jõudnuksime  siililegi selgele tõdemusele:   Eesti põhiharidus on  kahtlemata  nende näitajate osas, mida mõõdavad  need konkreetsed  kolm PISA testi, 2015.aasta Euroopa parim!  Mingite teiste näitajate osas  jääb Eesti põhiharidus   paljudele riikidele alla. Ja muidugi  saab  selliseid globaalse ulatusega mõõtmisi ja reastamisi ette võtta  vaid  üsna piiratud  arvu  mõõdetavate  haridussüsteemi/protsessi  parameetrite  osas , mis ometi kõlbavad  indikaatoriteks, andmaks signaale sellest, mis neis „mustades kastides“   toimub  või ei toimu.
Nii toovadki eksminister Tõnis Lukas ja tänane minister Mailis Reps  mõlemad positiivsena välja  selle tõsiasja, et  testide  tulemused  ei erine  kõvasti meie linna- ja maa-, eesti ja vene koolidel.   Seega  jätkuks  justkui  ka „poolt olemise pooldajail“ argumente. Ehk, kas  siis ikka küsimus: Kumb „pool“ võitis?
Kuigi me  isegi tol õhtul  sama võrdlust kasutasime, ei  saa ma  siia toomata jätta  teoloog Toomas Pauli  mõttekatkendit tema äsjasest, ilmselgelt Yuval Noah Harari  „Sapiensist“ inspireeritud esseest: mõistmise mõistatus „Kuid kunagi ei tohi väita ainult üht, eitades teist, sest nagu valgus pole ainult lainete, vaid ka aineosakeste liikumine ja elektronid võivad anda interferentssõõrid, nagu nad polekski aineosakesed, nii on muudegi nähetega. Et iga seesuguse antinoomia mingisugunegi lahendus teeb tõelise maailma meile jälle rohkem kujuteldamatuks, näitab, et meie pole arengu tipp. Ja seepärast võime leppida teisegi põhjusega, mille paradoksaalsus just viitab ta tõele vastavusele. See, kes usub kosmilist arenguprintsiipi ja peab teda õigeks, võib rahulikult tunnistada, et too printsiip, mis ükskord asendab «arengu», võtab veel paremini ja õigemini kokku kõik kosmilised avaldused.“ http://arvamus.postimees.ee/3946083/toomas-pauli-essee-moistmise-moistatus?utm_source
Õnneks  välistab  talgujate  aastakümnetega saavutatud  „värviline protokoll“ eos  langemise  sellele tasemele, kus  läheb  lahti duell  „kes keda?“
Nii ka sel püha Lucia  päeval  tuli kõigilt  meilt  säärane  parv   või bukett  targutusi ja turgatusi, mis kõik  asetusid  päris erinevatele  paigakestele  ümber  Hariduse nimelise  attraktori , moodustades   üks teist täiendades ja  omavahel  kokku kõlades   väga sarnase  kompositsiooni  selle „vaikiva heliteosega“, mille   klubiõhtu  eel    Vladislav Reduhini  näoraamatust „Vaikimise attraktori“ näol  Talguakadeemia  näoraamatusse kopeerisin, mille me  klubiõhtul  markeerivalt  „läbi mängisime“  ja millega ma käesolevas kajastuses punkt 2 all jätkan.
Jätan  alltoodud  pildi /kompositsiooni  nimme sõnades avamata  ja detailiseerimata , omamoodi piltmõistatuseks. Küll olen  hea meelega  meie järgmisel kokkusaamisel   vastama küsimustele, miks keegi (tema nimi) sellel pildil mul just selle koha peale on sattunud.   Aga enne võiks igaüks  seda  ise katsuda  teha – nii nagu  me  ju VIRi pildi puhul    ette võtsime.
Edasi loe sest pikemalt ja vaata pilte Scribdist: https://www.scribd.com/document/335493780/LUUTSIPUUDMISKLUBI