Võrguühiskonna seletajad, küllalt juhuslik pilt

[agu]

ODI-9 sündmus oli inspireerivaks ajendiks, et põhjalikumalt uurida, kuidas praeguse maailma käiku saab seletada.
Järjest enam süveneb mul arusaam, et parimaks meie aega seletavaks märksõnaks on VÕRGUÜHISKOND.


Tutvusin kolme kõva tegijaga sellel alal, keda ma varem ei osanud tähele panna.
Manuel Castells
Pekka Himanen
Jan van Dijk,

Kõige vaimustavam leid on Manuel Castells

http://www.gumer.info/bibliotek_Buks/Polit/kastel/intro2.php
Siintoodud kirjakohta julgeks pidada väravaks meie aja seletusse, siit leian vastused või vähemalt lähtekohad paljudele oma küsimustele.
Näiteks globaalse võrgu ja kohaliku (Talgujate hiilgeala) võrgu vahekord. Umbes nii, et kuidas Juss internetiga suhestub.
S. Popovi tuntud artikkel on diagnoos, Manuel Castells annab turbulentsi asjaliku seletuse.

Noorel Pekka Himanenil on paar raamatut ka eesti keeles. Ta on Manuel Castellsi vääriline paarimees.
Alexander Bardi ületab Manuel Castellsi antav pilt panoraamsuse poolest. "Netokraatia" keskendub rohkem võrgu liidrite kihile, Castells annab kogu pildi.

Jan van Dijk-il on didaktiliselt väga selge monograafia, lausa õpik "The Network Society,", eelmisel nädalal oli kolmas trükk Ülikooli raamatukogu uudiskirjanduse riiulil.


Ma pidin pildilt välja jätma Frederick D. Williams, temalt on (The communications Revolution) populaarne monograafia. Sellel 2010 aastal 76-aastaselt surnud mehel on nii standartne nimi, et väga raske on teda statistikavahenditega samanimeliste seast välja kammida.
http://news.usc.edu/#!/article/30209/In-Memoriam-Frederick-D-Williams-76

Niklas Luhmann on muidugi Eestimaal ka natuke teada.

Patriarh Georg Simmel (1858-1918) seisab selles statistikas väga kaalukal esikoha. Seda ei oska ma kuidagi kommenteerida, tuleb meeles pidada.

[agu]

4 võrgustikku inimese praktikas



Lühikommentaarid
Need neli valdkonda on kõik võrgu loogikaga, samas ka küllalt selgelt eristuvad.
1. Informatsionism ja internett on tõusnud mõne aastakümnega terve maailma kõige tegusamaks jõuks.
Sellel on suur sisseimav jõud.
See määrab väga paljus ka teiste valdkondade arengu.
2. Geenitehnoloogia on paljus Interneti sarnane.
Geenitehnoloogia on internetist sammukene maas. Aga see tarkus on 1-sega üsna sarnane.
Kõneldakse sisukalt ja suure lootuse (hirmuga?) geeniprogrammeerimisest.
Ülikoolides ja tööpõllul on väga köitev ja paljutõotav.
Tihedalt seotud arvutustehnika ja internetiga. Ilma arvutite võimuseta ja interneti koostööta oleks see võimatu lausa.
3. Aju - uurimine ja neurofüsioloogia kaasaegsel tasemel on samuti võrguloogikaga seotud.
Kunstmõistus.
molekulaar-arvuti
kvantarvuti
Sellel kõigel pole vee täit hoogu sees, aga suur tõmme ja populaarsus.
Suured finanseeringud.
4.
Lihtne inimeste suhtlemistarkus, mis põhineb kõigil loomulikel meeltel, loomulikul keelel. See on maksimaalselt "laia kanaliga" kommunikatsiooniviis.
Silmast-silma suhtlemise praktika on taandumas. Eesrindlikud praktikad selles vallas on problemaatilised. Õieti polegi teisi. Räägitakse, et vanasti olevat olnud? Ja nüüd kirjutavad sellest folkloristid pakse raamatuid. Kas uskuda?

Selle valdkonna vastu on huvi taandumas.
Moskva koolkonna metodoloogide ja eesti mõttetalgute praktika on kõige peenekoelisemad, mida mul on õnnestunud leida. Selle asja meistrid peavad oma osaks olla eelkõihe "filosoofilise kivi lihvimise" tööriist. Et silmast-silma rühmavõrgu taju ja tarkus seejuures on kogunenud - seda peetakse vähemtähtsaks.
enesemääramine?
refleksioon?
grupidünaamika?
kas midagi veel? Positiivne dialektika kindlasti
Selle valdkonna tarkus ja kogemus ei oma sellist endassehaaravat ja kaasaviivat jõudu nagu kaasaegsed kitsa kanaliga meediad. See kultuur on jäänud marginaalseks.

[Jüri Ginter]

Tore, et Agu selle teemarea algatas. Mina olen seda võrgustiku joru juba ammu ajanud, kuid teoreetilist aspekti pole ma analüüsinud. Lisaks Agu aspektidele lisaksin ühiskonna aspekti. Minu arvates on võrgustik uus ühiskonnakorraldus hierarhilise (autoritaarse) ja demokraatliku/enamliku/demagoogilise kõrvale või isegi asemele. Varem kirjutasin sellest rohkem osaluse, osaduse ja täienduvuse märksõnu kasutades. Need on aga põhimõtted, mitte ühiskonnakorraldus.

Parimat

Jüri

[Valdo]

Kui üritada määratella talgujate metodoloogilise mõtte peatelge lõppeval aastal, siis oli selleks kahtlemata KOMMUNIKATSIOON VÕRGUSTUVAS ÜHISKONNAS.
Agu on üritanud seda suunda oma veetilkadega kivisse augu puurimise viisil tähelepanu keskmesse tõsta kogu aasta jooksul. Meenutagem kasvõi tema jutte ja pilte ühise keele mõttetalgutel jaanuari algul. AVARa see rühm, kus osalesid Toomas, Edgar, Juss ja Ene, hoidis sama küsimusteringi arutelu keskmes kogu aprilli kuu. Tõsiselt oli sama teema kõne all Märdimetsa töö- ja mõttetalgutel mai algul. Juuli algusest läks foorumi Elukorralduse seletamise rubriigis lahti arutelu, mille allikmaterjaliks sai netokraatliku ühiskonnakorralduse ideoloogi Alexander Bardi triloogiasse kuuluv „Netokraatia“. Novembris, ODI 9 virtuaalrühma teematõstatuses - arengu ohud ja hirmud – üritasime Aguga samuti osalisi kaasa tõmmata võrguühiskonna arenguga seotud võimaluste ja ohtudega tegelema. Detsembri dekadnikud , kus tegeldud uue aasta rotaatori kavandamisega, on samuti fokuseeritud programmilise platvormi ehitamisele teotsemiseks võrgustuvas maailmas. Ja lõpuks, päris aasta lõpus Agu joonistatud pilt võrguühiskonna seletajate paiknemisest nelja (geeni-, info-, bio- ja sotsio-) tehnoloogiavälja suhtes sai Jürilt jõululaupäeval teenitult tunnustuse selle „teemarea algatamise“ eest.
Võrguühiskonna spetsiifikasse mitte eriti süüvivad persoonid kalduvad sellest vaimustuma kui võimalikust mittehierarhilisest ja mittemanipuleerivast ühiskonnast. Kahjuks on siin tegemist paljude sala- või allhoovustega, mida Agu ja temasugused tundlikud hinged väga valulikult tajuvad. Pildi mulle üsnagi võikana tunduvast elitaarsest ja hierarhiliselt korraldatud netokraatikust (lähituleviku?) ühiskonnast on meie ette maalinud Alexander Bard. Ukraina päritolu noor Moskva filosoof A.V.Nazartšuk toob oma sel sügisel ilmunud artiklis “Sotsiaalne ruum ja sotsiaalne aeg võrguühiskonna kontseptsioonis“ samuti välja küllalt masendava pildi, kus inimene ka siis, kui ta seda tehnoloogiavärki jagab, on sunnitud voolama läbi nende torude, millesse ta juhuslikult ja oma tahtes hoolimata on sisse tõmmatud:

„Elektronside võimalused on aktualiseerinud sellise kommunikatsiooni tüübi, mis oli varem tavalise inimsuhtluse puhul mõeldamatu: pideva interaktiivse kaugvastasmõju. See vastasmõju sai materjaliks, mis rajas uue varemtundmatu võrknähtuste liigi – elavate kommunikatsioonide võrgu. Uued tehnoloogiad said võimeliseks teenindama mitte üksnes suhtlevaid inimesi, vaid ka tootmisprotsesse, integreerides ja organiseerides neid pidevaiks infovoogudeks. Juhtimise eesmärgil loodud arvutivõrgud hakkasid realiseerima ülesandeid, mis olid võimatud teistes ajaloolistes võrkude tüüpides – andmetöötluse arvutivõimsused integreeriti nende mitmekanaliliste ülekandevormidega. Kommunikatsioon hakkas kulgema ilma inimesteta. Arvutite kommunikatsiooniliste vastasmõjude võrgud rajasid erilise kommunikatsioonivormi , millise võib projitseerida ka sotsiaalsele kommunikatsioonile. Sellise automatiseeritud protsessides osalemise raamides on neid teenindavad ja nende tehnoloogiliste raamidega piiratud inimesed hakanud kommunikatsiooniliselt taastootma seda süsteemi ka omaenese kommunikatsioonis. Nende suhtlemine on tahes-tahtmatult osutunud allutatuks arvutustehnikasse sisestatud võrkprotsesside programmile. Vastavalt sellele on nende kommunikatsioon hakanud formeeruma kui arvutivõrkude projektsioon ja hakanud omandama infovõrguliste kommunikatsioonide vorme. Kui varemalt võrgulised vastasmõjud kujunesid spontaansetest füüsilistest inimlikest kontaktidest ja neid seetõttu ei tajutud kui võrgulisi, siis nüüd ehitatakse kommunikatsiooni süstemaatiliselt mudelite järgi, mis on ette antud andmetöötluse ja -edastuse protsesside süsteemse integratsiooni tehnoloogiate poolt. Need tehnoloogiad omakorda adapteerivad inimese ja masina interaktiivse vastasmõju standardeid mitmesuguste inimkasutuse sfääridega. Inimeste kommunikatsioon haaratakse üha tihedamalt tehniliste standardite võrku, mis vahendavad kõiki sotsiaalseid vastasmõjusid ja sulevad neid spetsiifilisse tehnoloogilisse karkassi, mida võiks nimetada VÕRKMUDELIKS.
Võrktehnoloogiail tuginev kommunikatsioonisüsteem on võimeline radikaalselt muutma senist ühiskondlike seoste morfoloogiat, mis on rajatud traditsioonilistele hierarhilistele vastastikustele suhetele.
Selleks, et kaasaja ühiskonnas, postindustriaalses ühiskonnas ära tunda võrguühiskonda ( ehk siis talgujate terminoloogia järgi –märgata uue võrseid), on A.Nazartšuki meelest vaja läbi viia ennetaval viisil traditsiooniliste kategooriate transformatsioon ja põhjendada seda vaate nihet. See peab puudutama tegelikkuse aegruumilise määratletuse fundamentaalseid kategooriaid. Just sellele nihkele on juhtinud tähelepanu Manuel Castells, kui ta asus määratlema võrguühiskonda.. Seda uudset maailma taju on Manuel Castells väljendanud läbi hüpoteesi, et informatsiooniajastul on kohtade ruum (vist on maakeeli parem kõnelda paikade ruumist) muundunud voogude ruumiks. „Meie ühiskond on ühitatud ümber voogude: kapitali, informatsiooni, tehnoloogiate, organisatsiooniliste vastasmõjude, kujundite, helide ja sümbolite voogude. Vood pole mitte lihtsalt üks sotsiaalse organisatsiooni elementidest, nad on meie majanduslikus, poliitilises ja sümbolilises elus domineerivate protsesside väljenduseks … Uus ruumiline vorm, mis on iseloomulik võrguühiskonnas domineerivatele sotsiaalsetele praktikatele ja formeerib seda, on VOOGUDE RUUM“.
VOOGUDE ALL MÕISTAB CASTELLS eesmärgipäraseid, korduvaid, programmeeritavaid (aine, energia, info-) vahetuste ja vastasmõjude järgnevusi füüsiliselt üksteisest lahutatud positsioonide vahel, mida hõivavad sotsiaalsed faktorid majanduslikes, poliitilistes ja sümbolilistes ühiskonna struktuurides ( Castells 2000)“. Dünaamiline voogude ruumi kujund võimaldab ühiskonnas paljutki seletada. SOTSIAALNE RUUM MUUTUB AVATUKS ERINEVATELE KONTSEPTUALISEERIMISTELE, „ruumide paljuse“ avastamisele ja uurimisele. Ruumi terviklikkuse kadu, selle lõhestatus ja samas võime taasühineda omandavad võtmelise tähtsuse sotsiaalsete võrkude tekkimises, mis on mingis mõttes autonoomsed sotsiaalsed maailmad ja nõuavad enesele omaenese ruume, samas püüdes mitte kaotada sidet „üldise“ ruumiga.
Kui ma veerand sajandit tagasi „naturaalsete“ mõttetalgute ajastul kujutasin end asuvana suure tüüriga parvel, mis kärestikulist mägijõgi pidi kihutab, siis internetikommunikatsiooni ajastul tuleb ilmselt kujutluspilti vahetada. Nüüd oleks justkui tegemist navigeerimisega Tundmatuse ookeanil, mis koosneb mingist tahkete, vedelate ja gaasiliste ainete ning mitmesuguste mõistatuslike väljade põimingutest. Need on kui mitmete ilmade läbipõimumised, ilmumised kord aineliselt kord väljaliselt. Navigeerimine siin tähendab pidevaid ootamatuid üleminekuid erinevaisse maailmadesse. Vana hea põnev enesetunne, mis ütles, et hoolimata kõigest juhid parve siiski sina ise, on kadunud. Endistele pidepunktidele enam toetuda ei saa . Puuduvad kindlad kaldad, pole selget voolamise suunda, varitsevad ohud ei oma selgeid mõõtmeid ja kujusid. Kas see tähendab, et väliste orientiiride asemele peavad asuma seesmised? Või seda, et tulebki a la S.Pereslegin hakata ehitama oma Noalaeva? Suletud kapslit? Universum muutumas mikromaailmade süsteemiks, kus lävimine välisega miinimumini viidud? Kas nii elatakse üle vana maailma lõpp ja saavutatakse mingi uus stabiilsus?
Usun, et siiski on ka siin võimalus ellu jääda, ühitades paikade ja voogude ruume! Kui voogude ruumis valitsevad ilma muutlikkus, dünaamilisus, ootamatus, siis võrgustikud peaksid siiski olema „juurestikulised“, paikadega sedavõrd tugevasti seotud, et mitte täiesti maast lahti rebestuda ja kapitaalselt sasipuntraks minna. Kui ma õigesti mäletan, siis oli just Fritjof Capra üks neist meestest, kes „merelise“ ja „mandrilise“ käsituse mudeleid kõrvutas. Vägisi tikub siin pähe ka meie laulupeokantaadi sõnum, et „võimas on meri, veel võimsam on maa“. Tänases, s.t. 28.dets. Postimehes on Ahto Lobjakas oma arvamusloos „Jääst ja jäämisest“ minu meelest väga hästi kirjeldanud eestlase kahevahelolekut voogude ja paikade ruumide (maailmade, ühiskondade) vahel. Ma arvan, et lahendus ongi võrgustikus, kuid ikkagi „maandatud“ võrgustikus. Juurestikulisuses. Risoomsuses. Siin pole mõtet näägutada, halada ega manada ei äraminejaid ega siiajääjaid – esimesi selle eest, et välja jõudes ollakse kerged võõrastes voogudes lahustuma, teisi selles, et ei soostuta multikultuursust oma kodus aktsepteerima. Ehk tuleks hoopis pöörata vaatenurk vastupidiseks ja pigem vaadata, mispoolest see kõik saaks olla hää. Noh, jõudsimegi suure keeruga tagasi oma glokaliseerumiseni. Seda aga juba järgmisel spiraali keerul. Head uut eluilma!

[Jüri Ginter]

Aitäh teemaarenduse eest. Ehk on võrgustiku puhul samasugune valikusituatsioon, nagu monarhia (hea) ja türannia, aristokraatia (hea) ja oligarhia ning demokraatia (halb) ja politheia puhul? Tulemus sõltub sellest, kuidas võrgustikku kasutatakse. Seda teemat on käsitletud ka teiste poolt (allikad pole meeles, nende seas olid tasuta interneti käivitajad). Üks võtmeküsimus on info korrastamine, internet võib sellele kaasa aidata kuid võib ka hoopis infouputuse põhjustada.

Parimat
Jüri

[Valdo]

Sarnasus Jüri viidatud ühiskonnakorralduslike „paaridega“ on võrkude ja voogude maailmas tõesti tabatav: ühelt poolt on võrgud vaadeldavad ja kasutatavad kui püünised voogudest saagi väljatraalimiseks, teisalt on võrgud kasutusel kui kaitsevahendid välise ohu vastu. A.Nazartšuk on võrguühiskonnas kujunevate geograafilise ruumi keerulisteks skeemideks transformeerumiste kirjeldamisel kasutanud pooljuhtdioodide ja transistorite kujundeid, iseloomustamaks mitmesuguseid soodustatud või tõkestatud migratsiooniprotsesse. Kui piltlikkuse tõstmiseks päris meie nooruseaegseid elektronlampe meenutada, siis oleks vana hea trioodi võre päris hästi ettekujutatavaks „võrguks“, mille pinge reguleerimisega suuri voolutugevusi muutusi ette võtta annab.

[Sponsored content]