Uurimistööst gümnaasiumiõppes, nõutusega

[agu]

Sellel segasel teemal sobiks praegu kirjutada operett.
Aga aega ja muud ressurssi pole, seepärast ainult mõni rida märksõnu.

Viktoria kontoris, vestlusringis istudes ei saanud ma kõigest aru.
Põgusalt tutvunud materjalidega - minu hinnangul kerib siin lahti üks segaseim värk, millega olen kokku puutunud.
Nagu üks probleemide keeris, kust mitmel tasemel käsitlused ja üksteisest möödarääkimised, erinevad sõnakäsitlused jne - kokku saavad.

VT. Õpilasuurimuse ja praktilise töö ettevalmistamise ning hindamise tingimused ja kord.
http://www.hm.ee/index.php?0512639

Alates 2011.a. sügisest tuleb kõigis koolides nii õpetajatel kui ka õpilastel nendele küsimustele mõelda: kas valida uurimuslik või praktiline töö,
Iga kool, (selle kooli õpetajad) peab ise oma juhendid ja eeskirjad, aruandlusvormid jne välja töötama.
Mõnedes koolides tehakse neid juba 10 aastat.Viktoria kontoris olid inimesed vene koolist, kus varem pole neid töid tehtud. Kas mõnes vene koolis Eestis on?

Kui seostada juhistekste teadusega, siis ilmneb täielik 19. aastasja maailmapilt, millesse mõned moodsamad loosungid jõuliselt sisse sähvivad.

Kirjutan paar meeldejäänud tüüpilist väidet välja:
"Uuringule eelneb kirjeldus"
"Individuaalne lähenemine!"

Akadeemilises (humanitaar)teaduses jätkuvad meil 19. sajandi fundamentalistlikud tavad. Nn doktorikoolituses aetakse taotlejad läbi bürokraatilise kadalipu, uuemast metodoloogiast ollakse rõõmus exeli arvutikäsitusega, harva muud.
Koolis saavad uurimistööd korraldada koolid ise, õpetajad mõistavad selle all koduloo või sugugupuu uurimise laadset tööd. Kui õpetajad räägivad tõesti teaduslikust uurimistööst, siis vaevalt nad kõnelevad uuemalt mõeldes, kui teadustsunftides ise tavaks on.

Üks dialektiline passaaz Talgujatega seoses.
Kooliõpetajad osutavad, et uurimistöös tuleb rakendada individuaalset lähenemist.
Talgujatele on iseloomulik seletus, et eriti idividuaalne lähenemine saavutatakse kollektiivses mõttetalgulises vormis.
s.o. individuaalne = kollektiivne
miks mitte: must = valge
Kuivõrd tohib loota sellises rängas dialektikas selguse saavutamisele...
Meie kiires googeldamise tavas järedub siin - jama.
Paremal juhul - ühele meeldib ema, teisele tütar.

-Suur segapundar ja hajuvus
-Teadusmetodoloogia ise elab läbi muutumismurrangut
-Tavas ja peavoolumeedias käibib 19. sajand ja mitmesugused loosungid
-Gümnaasiumikorralduses - tahtmine saavutada midagi head.
-Õpilased suudavad mõne kuuga siin midagi selgeks saada?!

Nii segane värk.
Õpilased peavad sellest läbi minema.
ma ei mõista oma suhtumist väljendada

Kaldun usaldada Jüri hinnanguid, tema on tihedalt seotud nii teadlaste kui õpetajate tsunftiga.
Samas ei saa siin optimismi eelduseks võtta Jüri kogemust tema enda tütre õpilasuurimuse juhendamisel - et tütrest sai hiljem kiiresti doktor. Kuivõrd piisav oli siin esimene kokkupuude teadusega õpilastöös? Jüri mõjutas võib olla tütart ikka hilisematel aastatel ka, võibolla üsna sageli.

[Valdo]

Agu on ideaalilähedane perturbaator, indignados, „häiritseja“. Sääl, kus suur jagu meist võtab situatsioone teatud tuima ükskõiksusega - „asjad on just sellised nagu nad on“, „aeg näitab“ jne, jms – siis Agu tundlik meel paneb tähele, et miski on „korrast ära“, sasipuntras ja segamini. Ja tal on teravat silma ses puntras mingeid vasturääkivusi märgata ja välja tuua. Sageli sünnitab see temas nõutust, nagu ta ka seekordse repliigi pealkirjas oma meeleseisundit nimetab.
Mis siis „lahti“ on? Ehk Lutsu parafraseerides: Mis on see, mis tuleks kinni lüüa, kui see ise kinni ei taha jääda?
Agu loetletud nõutusetekitajate taga arvan aimavat tema püüdlust leida loogiliselt ülesehitatud elik loogiliste vasturääkivusteta eeskiri, programm, mida järgides õpetajad saaksid korraldada kooliõpilaste uurimistööd. Ehk siis vähemalt suuniseid, orientiire, millest juhindudes selleni iga õpetaja võiks iseseisvalt jõuda.
Paradoks on aga selles, et situatsioon, milles õpetajad momendil on, on ise paradoksaalne. Juba lähituleviku „teaduse tegemine“, mille olemusest peaks see uurimistöö kogemuse saamine tänastele koolilastele, homsetele tudengitele ja ülehomsetele teadlastele aimu andma, pole üldsegi mitte selline, mida klassikalise ratsionaalsuse paradigma on valdavalt kuni XX sajandi lõpuni kultiveerinud. Paradoks seisab siin selles, et õpetajad (kaasa arvatud talgujatest мастера Мастерской мудрости) asuvad siin koos õpilastega tõelises, mitte simuleeritud probleemsituatsioonis.
Sellest olukorrast andis täitsa hea kirjelduse Viktoria ja päris sobiv oleks siia juurde lisada see Venemaa haridusjuhtide õppeaasta alguse läkitus Vedomostis:
https://talgujad.forum.co.ee/t290-foresight-seminar#922


Kui suhtuda kasvõi eeltoodud läkituse sõnumisse mitte kui sisutusse deklaratsiooni, siis leiab siit (aga ka mitmetest lääne allikatest) piisavalt orientiire lähituleviku kohta aimduse saamiseks ja lähisammude astumiseks.
Paradoks seisab aga veel ka selles, et sellise situatsiooni korral ei kõlba enam formaalloogika reeglid, vaid tuleb pöörduda paradoksiloogika poole . Sellele mõttele atasid mind Mait Rauna: PARADOKSILOOGIKA PÕHIJOONED
http://raun.kongress.ee/05filosoofia/budismiraamat/budism14.html
Selle huvitava teksti poole kehutamiseks tooksin sealt välja vaid mõned lõigud:
Formaalloogika otsib ühetähenduslikku märki, püüab dünaamikat alla suruda ja esindab horisontaalset tendentsi. Paradoksiloogika aga püüab just arvestada ja kasutada dünaamikat, tugineb subjekti meeleandmete sünteesile ning esindab säärasena vertikaalset tendentsi.
Kui formaalloogika on märkide, taseme kirjeldusmeetod, siis paradoksiloogika on seose-keskne. Seos on paradoksiloogikas esiplaanil: paradoksi moodustab märgiline duaad, ent selle duaadi sisu ja mõistmine on duaadi osapoolte keskendatuse tase.
Paradoksiloogika on meetod, mis tegeleb komponentide suhetega, nii samatasemeliste kui hierarhilistega, üles-alla liikumisega, loogikaparadoksidega ja nii edasi – ehk siis püüab hakkama saada horisontaalse triaadi ja vertikaalse triaadi koostoimega.
Üks tuntumaid paradoksiloogikal põhinevaid kontseptsioone on kolm dialektika tehet, mille sisuks on märkide süntees, ületamine, ärakaotamine ja paradoksaalne osutamine sellele, kuidas mitmus muutub ainsuseks.
(Edasi järgneb meile kolme dialektika seaduse all tuntud „tehete“ paradoksiloogiline avamine).
Kui puuduvad tõsikindlalt fikseeritavad tõed ja kindel märgiline alus, isegi paikapidavad väited, kui märke saab seostada ja grupeerida põhimõtteliselt mistahes kujul, siis on (paradoksaalselt väljendudes) tõsikindel eelkõige see, et pole tõsikindlat kriteeriumit, mis õige, mis vale.
Formaalloogilise vaatekoha järgi on kõik säärasel alusel esitatud väited omavahel vastukäivad ja tekib segapuder.
Pealegi, milline väide on olulisem kui teine, kui puudub kriteerium?
Iga meeleolu on unikaalne ja sellega seotud väide on meeles paratamatult aktuaalne. Seega ei pea teise meeleoluga subjekt pidamagi esitatud väidet või märki täiuslikuks tõeks, kuna see on unikaalne ega vasta tolle subjekti meeleolule; sama võib näha ka subjekti enese meeleolude puhul eri ajahetkedel. Ehk nagu märgib Herakleitos, “ühte jõkke ei saa astuda kaht korda”. Kuid nii näeb meele dünaamika välja formaalloogilise vaatekoha pinnalt.
Ning siiski ei puudu ka kriteerium – see on meeleandmete sünteesitase. Paradoksi mõistmine oleneb otseselt subjekti meeleseisundist. Ning kuna meeleseisundeid (väite kehtivuse standardeid) on mitu, peabki paradoksiloogika võtma mitmekesiseid vorme. Väide kehtib ainult sama taseme piires, olles teisel tasemel asuva väitega tõenäoliselt vastuolus. Dialektika eituse eituse tehtes sellist vastuolu lausa eeldatakse. Segadus on näiline (nii nagu on näiline ka paradoksiloogika ise, sest on ju üpriski paradoksaalne, et midagi fikseeritakse tõsikindlalt paradoksina), kvaliteet ei peagi olema sarnane selleni viinud kvantiteetidega, ehkki hierarhiliselt kõrgem tase hõlmab ka madalama taseme. Kõrgema seisundi puhul sünteesitakse paradoksi osapooled rohkem kokku kui madalama seisundi puhul.


Mul hakkas pärast paradoksiloogika põhijoontega tutvumist aimuma veel üks võimalus sasipundardega toimetulekuks: akordionistina taipasin, et inimesel on ju rikkalik võimalus erinevaid meeleolude registreid „sisse lülitada“! Ja siit ka ettepanek Agule: Proovi vahetada registrit näiteks selle koha peal, kus Sa mängid talgujate lugu „ Individualiseerumine mõttetalgutel“. Formaalloogilise heligeneraatoriga seda lugu mängida katsudes tuli , nagu ütled, välja mingi jama ( nagu must =valge). Ehk annaks mingi teise meeleolu registris need vastandid panna teisiti suhestuma?

P.S. Mulle tundub, et õpetajate osundatav individuaalne ei ole teps mitte vastandus kollektiivsele, vaid frontaalsele.