Lõppes kolmekuuline meistriklass

[Valdo]

Kogu 2011. aasta sügise tegime vene keeles koos Viktoria Neborjakinaga meistriklassi, milles kokku osales viis loovat inimest, kes Tartu töötukassaga sõlmitud lepingu alusel olid vormistatud vabatahtliku töö tegijaiks MTÜ Tartu Sotsiaalkapitali Arengukeskuses. Need viis olid Aleksandra Volkova – muusikaõpetaja-koorijuht, Aleksandr Lobanov – tehnilise kõrgharidusega isetegevuslik näitleja, Irina Osjamets – muusik ja pedagoog, Riina Kruberg – keskkonnaspetsialist, Ljudmila Suhhorutšenko – tehnilise kõrgharidusega teaduse propagandist. Aegajalt lõi meie meistriklassis kaasa füüsikust talguja ja Võrumaa kultuurikandja Agu Vissel. Episoodilisi osalisi oli veel mitmeid, kelledest järgmise lennu üheks kandvaks jõuks peaks kujunema taas tehnilise põhiharidusega kunstnikuandega Faina. Neli uustulnukat jäid kõrvale eri põhjustel (ajapuudus, vähene keeleoskus, teised huvid).
Tänu vaba loomingulisuse vaimu valitsemisele kohe esimestest kohtumistest alates kujunes kogu kolmekuuline „koolitusperiood“ hoopis teistsuguseks, kui ma seda algselt kavandasin. Detailselt päevade kaupa paikapandud „masinavärgi“ asemel sündis ja arenes tõeline innovatsioonilise kommunikatsiooni arengukeskus. Innovatsioonilise kommunikatsiooni arengukeskuse mõiste tuli talgujate ringi Aleksei Sokolovi suust, kes Uurali järjekordset orgtegevuslikku mängu ODI-8 kavandades pakkus just sellist nimetust välja tema mõttes olevale „uuenduste platvormile“.
Meistriklassi (selle nime koolitusele andsid osalised ise esimese koolituskuu lõpus, täpsemalt 12. „õppepäeval“ 14.oktoobril) iseloomulikuks jooneks sai situatiivsus. See tähendab, et ma küll kavandasin lähtudes eelnenust, mida võiks järgmisel korral käsitleda, kuid tavaliselt oli „õppuritel“ endil sündinud omapoolseid ideid või küsimusi, mida oli mõttekas kas kohe hakata edasi arendama või siis kokku leppida, et need võetakse ette lähemal ajal.
Situatiivne lähenemine ei tähendanud ometi kogu protsessi muutumist kaootiliseks hüplemiseks teemalt teemale. Ma kirjeldaksin toimunut kui orienteeritud situatiivõpet. Orientatsioonilisteks telgedeks, millest kunagi kõrvale ei kaldutud, olid väärtusorientatsiooniline telg (Ethos), tunnetusorientatsiooniline telg (Eidos) ja rakendusorientatsiooniline telg (Praxis). Et need S.Sterlingi doktoritöös http://www.bath.ac.uk/cree/sterling/sterlingappendixI.pdf väljapakutud pedagoogilise paradigma teljed tõepoolest „töötasid“, sellest annab tunnistust TSKA väärtuspõhise kontseptsiooni ühine loomine, selle kontseptsiooni intellektuaalne sisukus ja juba käivitunud ja käivituvad konkreetsed ühis-ja eneseteostusprojektid.
Kogu 148 tunnise meistriklassi 36 „töötoa“ teemad on märksõnade kaudu avatud ja veidi ka kommenteeritud google docsi riputatud tabelis https://docs.google.com/document/d/1_xh8G8DHmK57UktIzN1wDZt7fMDAa7F0vKJnXANBdTw/edit

[agu]

See meistriklass nõudis siis:
148x(5+2) on umbes 1050 inimtundi

normaalne mõttetalgu
30 inimest x 30 tundi = umbes 900 inimtundi

suurusjärgud samad...
ei tea, mida häädüsest arvata?

[agu]

teistmoodi rehkendades:

selles meistriklassis tuleb ühe inimese kohta hõivatust 148 tundi 3 kuu jooksul

Mõttetalgu nõuab

• 24-30 tundi 3 päeva jooksul.
  
• Või suurusjärgus 60 tundi kodunt ära olemist jutti.
  

[Valdo]

Hea Agu!
Mõttetalgu ja mõttetalgukooli (elik meistriklassi) võrdlemine tunnimahtude ja nende „hääduse“ alusel on päris vahva katse! Asja teeb eriti põnevaks see, et mõttetalgu on oma kindla osavõtjajte arvu ja muust ilmast eraldatud töökorraldusega hea näide suletud süsteemist, mõttetalgukool aga vastupidi, avatud. Nii oli ka meistriklassi kui „maakera“ sees miitu „maakera“, mis suuremad kui ta ise. Meistriklassi sisse mahtus näiteks üks ajurünnak koos osalusskaala põhjal tehtud reitinguga, kaks meistriklassi „sellide“ poolt juhitud workshoppi, transtsensusteatri „maailmaesietendus“ ja ka suures kaheksapäevases ODIs osalemine virtuaalse stuudiorühmana.

[Jüri Ginter]

See vorm jättis väga hea mulje. Kas ma sain õigesti au?
https://docs.google.com/document/d/1xMmGG-RlqNxcsZozyc31Dzj6r5gb24R0p6G3F2UOu1M/edit?hl=en_US#heading=h.6hdxbcw3mu0w

Mida võiks veel täpsustada?
Parimat
Jüri

[agu]

Käesolev teema muutub mulle järjest huvitavamaks.
Valdo võiks natuke pikemalt kommenteerida esialgse "tunniplaani" käekäiku.
Minu mäletamisel oli Valdol vist esialgu valmistatud ka mingi tabel.
Kui palju seda üldse vaja läks?
kuivõrd osalejad seda esialgset tabelit tähele panid?
Kas sai välja trükitud ja näidatud, tööstukassas, või esimestel koosolekutel?
Kas seda tuli veel hiljem vahepeal näidata või jäi seisma, sahtlisse?
Kas viimati väljapandud märksõnadede nimekiri on lõpus kokkuvõetud või järk-järgult redigeeritud

[Valdo]

Olen andnud Viktoriale tõotuse selle tõepoolest ka meile endile väga põneva perioodi kohta põhjalik artikkel kirjutada, aga kogu aeg on „reaalelu“ oma „edasilükkamatute“ asjadega vahele tulnud. Vahepeal ( 29.jaanuari rühmatööl läbielatu tõttu) jõudsin ka juba selle artikli esialgset ülesehitust oma mõttes ümber mängida. Aga Agu aktuaalsetele küsimustele tunnen kohustust kohe vastata.
Jahh, Agu mäletab õigesti, et sellele kolmekuusele maratonile eelnes üks kavandatava koolituse seletuskiri esitamiseks töötukassale koos konkreetse ajaplaani-tabeliga, kus kavandatav tsüklotron nädalate kaupa üles tähendatud. Selle tabeli saatsin mäletamist mööda millalgi alustuse aegu ka Agule . Ega see mingi saladus ka nüüd ole ja panin ta täna ka Google docsi üles:
https://docs.google.com/document/d/1IecKMf4QO3PAhG3PL78za9qK8HDGG4HYMsbk1KMUEnk/edit
Miks elu selle järgi käima ei läinud, selleks oli kaks suuremat põhjust ja põhjendust. Esiteks nägi toodud tabel ette ja nii oli ka nii TSKA kui ka Töötukassaga ja neil omavahel kokku räägitud, et koolitatavaid tuleb vähemalt 12 inimest. Sellele lootusele oli üles ehitatud kolmesuunaline „spetsialiseerumine“ ja selle põhjal ka tsüklotroni käivitamine ja käigus hoidmine. Kuna alguses säilis ikka lootus, et see minimaalne kriitiline piir saab kohe-kohe ikkagi täis, siis olid esimesed kokkusaamised situatsioonist tulenevad ja koolitaja loomingulisust proovile panevad „eeltaktid“ ikka sellele kavas seisvale „päriskoolitusele“. Ümberorienteerumine sellele, et nii väikese seltskonnaga , st kuue-seitsmekesi, jäämegi tegutsema ja et see tähendabki ümberlülitumist etteantud „tehnoloogiliselt masinavärgilt“ loomingulisele koosmängule, toimus kusagil kolmandal-neljandal kokkusaamisel. Selleks ajaks olime juba leidmas seda ühist mentaalsust, seda loova vaimu õhkkonda, mis ei kadunud kogu selle kolme kuu jooksul ja mida me üle kõige väärtustasime. Siin ongi see põhipunkt, mille avamine peaks mu artiklis kuidagi välja tulema. Me oleme aastakümneid rääkinud ühisest mõtteväljast. Pea pool aastat on palju tegeletud ühise keelega. Aga see pole see, pole see, nagu lauldakse ühes tuntud laulus.
Agu teine küsimus oli, kas ma tegelesin nende nn märksõnadega jooksvalt või võtsin nad takkajärgi kokku. Vastus: Ma pean kohe 1. maist 2009 ( Minu Eesti „Teeme ära“ avatud ruumist alates) põhiliselt märksõnadest koosnevat päevikut „Talgujate aasta“. Sinna talletasin ka iga kord pärast järjekordset Jaama tänavalt tulekut kontsentreeritult selle, mida seekord tegime. Tabelis (seekord jutt sellest tegelikke toimunud töötube kirjeldavast tabelist) on ehk mõni selgitav sõna rohkem kui päevikus. Algne tabel tuli meelde vaid selles mõttes, et hoolimata kolme suuna kadumisest ja tegevuse kapitaalsest ümbermängimisest said kõik tabelis kavandatud kollektiivse mõttetegevuse vormid ikkagi läbi tehtud. Terviklikum ja üldistavam tagasivaade ja ehk ka mõtted tulevikku ongi aga see , mida tahan artiklisse kirja panna. Millal? Märtsi alguses.

[agu]

Minus on küpsemas idee algatada ise võrokeste juures midagi sarnast, nagu Valdo Jaama tänavas tegi. Teema valdamine mul on, ma usun. Aga rühmatöö ladusust peaks saama timmida korralike refleksioonide vahendusel, nendega Valdot ja Jürit sidudes. Tundub, et piisava suurusega grupi moodustamine võib osutuda vaevalisemaks kui Tartus oli. See tõttu võib situatiivsus kujuneda isegi suuremaks kui Jaama tänavas oli. Kaht asja kujutan hekel Valdo stiili täienduseks.

• Grupi tuumik on esialgu väiksem, hea kui 2-3 inimest. Võib olla neistki mõni inimene lünkliku osavõtuga. Inimestele vastu tulles ja suuremat osalust taotledes teha külakorda, tuumik käib mööda valdu.
  
• Iga koosoleku tulemus vormistatakse sealsama ettekandeks ja esitus võetakse videosse (15 min), pannakse netti, koos refleksiooni ja kommenteerimisvõimalustega. Järgmises vallas eeldatakse, et osalejad on tuttavad netimaterjalidega, sissejuhatuseks vaadatakse eelnev põgusalt üle ja arutamise peetakse eelnevate kordade materjale silmas. Kasuks tuleb, kui koosolekukohas on hea interneti side.

Mõte on küll väga toores esialgu. Aga ei oska karta midagi, mille pärast siin avalikult esitada ei tohiks.

[agu]

Jõudsin järelduseni, et kui püüda Valdo meistriklassi metoodiliselt kirjeldada, siis tuleks seda kirjeldada tervenisti, nagu avatud süsteemi, koos eellooga. Traditsiooniliste mõttetalgute asemel nn teisi väikevorme viljeledes hakkab vist selgemalt kaasa mängima üldine taust.

Võib olla ei ole vaja üksipulgi ette manada kõike 40 aasta praktikat, mis Valdo sel teel on käinud. Aga Jaama tänava üritusele eelnenud otseseid katseid küll peaks silmas pidama.
Alustaks Viktoria poolsest eeltööst, tema esimesest katsest mis nii viljakas ei olnud aga andis siis talle läbikatsumise kogemuse.
Niisama sobib meelde tuletada aasta varem töötukassa kaudu kogutud inimestega tehtud, milles on ka nii küllalt väikse järelmõjuga tunde kui positiivset.
Niisama vaja teadvustada töötukassa inimestega veedetud küllalt paljusid tunde, mille saavutati tolle ametkonna inimeste usaldus.

Kui me räägime Talgujatest, lahterdades "sees ja väljas", püüame saavutada piiri ületamist siis tuleks seda kõike tähelepanelikult arvestada.

[Sponsored content]