EURA dekadnikud juunis ja juulis

[Valdo]

EURA dekadnik 21.juunil jõudis taas seminarini. Vahepeal oli tsüklotroni rütmis mitme üksteisele järgnenud korralduskoosoleku (Avatud ühiskonna projekt) tõttu tekkinud väike „rütmihäire“. Rütmi taastamine näeb välja järgmiselt: 21.juunil oli seminar, 2.juulil tuleb taas konkreetsetele projektidele pühendatud korralduskoosolek, kus liigume edasi Avatud ühiskonna fondi projektiga ( Agu ja Aleksei on selle projekti juhid). Teisena tuleb korraldamisele Tallinna Tehnikaülikooli kahe robootikaga tegeleva tudengigrupi virtuaalne kaasalöömine Jekaterinburgi 14.-17.juulil „Innopromis“. Navigatsijast veavad üritust Aleksander Lemeh ja Aleksei Šustov, Talgujatest andsime Viktoriaga nõusoleku olla metodoloogilisteks ja tehnilisteks abilisteks kommunikatsiooni korraldamisel Tallinna ja Uurali rühmade vahel. 12.juulil (orienteeruv kuupäev; täpsustus 2.juuli dekadnikul) on kavas klubi vormis jätkata projekti „ Teater „Transensus““, mis ajutiselt mullu suvel katkes. Seekord on lootust asi ellu viia, kuna huvitatud „tellijaks“ on Viktoria oma Tartu vene kogukonnaga.
Nüüd siis möödunud seminarist. Ettekandjaks ehk täpsemalt öeldes, arutelu ärgitajaks oli Konstantin Gavrilov (Filippõtš), kes pakkus välja selle teemaks“ Haridustemaatiliste mängude organiseerimise printsiibid“ ja mõttevahetuse tugipunktidena riputas presentatsioonis üles tema poolt juba pikemat aega kaitstavate printsiipide nimetused. Need olid kirjas järgmises järjestuses: 1. Sarnasuse printsiip, 2. Liiasuse printsiip, 3. Rekursiooni printsiip, 4. Spiraalsuse printsiip, 5. Avatuse printsiip.
Presentatsiooni lõpetasid kaks skeemi, kuidas Filippõtš kujutab ette nende printsiipide ko-organiseerumist nö isiksusesisesi ja väliskommunikatsioonis. Nagu alati Filippõtši skematismide puhul, tekkis osalistel raskusi nende mõistmisel ja Filippõtšil omakorda raskusi nende arusaadavaks tegemisel. Enamvähem üksmeelseks saadi arusaamises, et printsiipide väärtus hakkab ilmnema nende omavahelises seostatuses ja üldises liikumissunas avatuse poole. Siin oli heaks võrdlusmomendiks vastupidisele, survestatuse printsiibile ülesehitatud Pereslegini „teadmiste reaktor“, milles „praktiliselt piiramatu loomingulisuse tekkimise allikana“ nähakse kõrgrefleksiivse grupi survestamist välise ekspertide grupi poolt. Filippõtš ja Aleksei iseloomustasid seda kui ajalooliselt väljakujunenud mentaliteeti, kus edu on üritatud saavutada just sellise mitmekordse survestamise meetodil. Ka printsiipide järjestust „ sarnasus > liiasus > rekursioon“, mida Filippõtš kirjeldas kui arenguspiraali vinti, hakkasime paremini mõistma, kui ettekandja illustreeris seda näitega haridusest, kus üritatakse algul kriitikavabalt üles ehitada „läänesarnane“ süsteem ja alles järgmiste käikude vältel jõutakse üha uutele ja sisukamatele sarnasuse vormidele, uuele „hästi unustatud vanale“.

[Jüri Ginter]

Viimane mõttearendus seondub kujutluse teemaga, mida me käsitlesime oma seminaris. Olemasolevat on keeruline väärtustada, veel raskem seda täiendada meie kujutlusvõime piiratuse tõttu. Seetõttu on kalduvus üle võtta midagi muud, mis tundub olevat uudne, kuna erineb harjumuspärasest. Ülevõtmise käigus selgub, et sellel variandil on omad puudused, kuid eri variantide koostoime võimaldab tuua esile senise süsteemi täiustamise võimalusi.