Talgute ajalugu

[Jüri Ginter]

Tere

Saadan ühe ajaloolase käsitluse talgute kohta. See aitab põhjendada, miks ühine tegevus Eestis ei taha edeneda.

"Talgute traditsioon oli´olemas, ent peab vist osundama, kust see tuli -- veel muinasajast pärinevast ühistööst mõisa heaks. Mõis nõudis ja organiseeris tööd ning vastav komme
hakkas ajama siirdeid ka kogukonna muusse ellu. Vene tüüpi külakogukonda
meil ei olnud ega ole ka kunagi olnud. Mõis nõudis ja organiseeris endiselt
veel ka XIX saj alul, ent vastutust hakati järk-järgult üle andma mõisa
talurahvakogukonnale -- vallale. Ülaltpoolt suruti kollektiivset vastutust,
kollektiivset mõtlemist peale. Jah, ärkamisajal püüti elu sisse puhuda ka
põllumajandusseltsidele jne, aga vaadake ikka ka nende eestvedajaid. Ka
Jakobson oli väikest viisi mõisnik, sest Kurgja oli ju pigem väike mõis kui
talu. Pikalt võiks jätkata, ikka selleks, et selgitada -- mingit n-ö
loomulikku kollektiivsust muidu kui ohu hetkel eestlastel suurt polnud.
Enamusel polnud selleks majanduslikku alustki, sest polnud maad. Millist
kollektiivsust (muus kui nõudmiste, saama ja köielohistamise mõttes) oodata
moonaka- v popsimentaliteediga inimestelt?"

Millised on kommentaarid?

[Valdo]

Talgute sõna tähendusega on vist ajaloos olnud sama lugu nagu sõnaga "mõttetalgud" XX sajandi 80ndail. See tähendab ka talgute sõnal on olnud kaks tähendust. Ühelt poolt on "talgud" tähistanud eesti, soome, leedu, läti, vene, ukraina, valgevene, poola jm talupojakultuurile omast vastastikuse abistamise vormi, kus reeglina ühe küla talupered tegid üksteise juures ühiselt, tasuta ja vabatahtlikult ära suurt hulka töökäsi ja töövahendeid nõudvaid suuremahulisi kiireloomulisi töid. Teiselt poolt, nagu selgub, on talgute nime suures Vene impeeriumis tõepoolest pruugitud ka samalaadset tööd nõudvate mõisakoormiste elik sunniviisilise töö kohta, seda lausa XIX sajandi keskpaigani. Sõna "talgud" ( толока) päritolu seovad slaavlased balti keeltega (arvavad, et tõenäoseim on leedu).
Kumma tähendusega siduda tänapäeva talgutraditsiooni, see sõltub eelkõige uurija-vaatleja väärtushoiakutest. Et see (väärtustest sõltuvus) isegi elementaarosakeste füüsika nähtuste tõlgendamisel paika peab, on teadusmaailmas järjest enam omaks võetud ( Vt nt Austria füüsik
Fritjof Capra töid füüsika taost või valgevenelasest süsteemalalüütiku akadeemik Vjatšeslav Stjopini postmitteklassikalise ratsionaalsuse kontseptsiooni).

[agu]

Ma satun ikka järjest Valdur Mikita lainele.
Tema seletab viimaste põlvede dramaatilist kultuuriõhet nii, et üks kallas on OSALUSkultuur, teine see valgustuslik on TÄHENDUSkultuur.

Osaluskultuuris on oluline sees-olemine, elamine ja tegutsemine, seal ei ole väga tähtis, mida iga asi tähendab. Talgud ja osalus sättis vist Jüri loogilisse riimi umbes aasta tagasi. Nii tuleb leppida, et muistsete asjade tähendust ei saagi ehk alati teada, sest tookord ei küsitud sellest, tähendusest. nii Talgutega ka, tehti ja oldi ega mõeldud, mis see tähendab.

Niimoodi seletub ehk ka Uurali Filippõtsi probleemide pundar. Et viljeledes MÕSLE-DEJATELNOSTJ stiili, tulebki leppida osaluse ja regivärsilise mitmesusega. Kantilikult ilusat täpset tähendust siin polegi.
Määramatuse relatsioon - sobib teadlaste sõnustsi ütelda...

[Sponsored content]