1.aprilli klubisse!

[Valdo]

Teater NO99 muretseb, et Eesti 1,4 miljonilisest elanikkonnast teeb riigi elu puudutavaid otsuseid vaid paarkümmend inimest ning toob pärast mitmeid aastaid poliitika telgitaguste uurimist oma leiud ühe hiiglasliku üritusena avalikkuse ette.
REKLAAM

7. mail peetakse Saku suurhallis maha justkui ühe erakonna suurkogu, et inimesed saaksid omal nahal tunda, kuidas erakonnas poliitikat tehakse. Teater loodab, et kui asju groteskini keerata, on poliitikuil samu vigu juba piinlik korrata, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Teatri peakunstnik Ene-Liis Semper ütles, et suurkogul mängitakse läbi kõik poliitilise retoorika võtted ja näidatakse inimestele poliitika toimimise tegelikke printsiipe. Samal ajal viib teater läbi Ühtse Eesti erakonna valimised.

See teema sobiks kindlasti meie 1.apriili klubisse arutamiseks. Ilma naljata!

[Jüri Ginter]

Esimesel pilgul jättis asi ka mulle positiivse mulje. Hiljem sain aru, et suund on võetud irvitamisele, kus vale ja solvamised on osa "mängu ilust". Nüüd jääb veel loota, et keegi teeb samasuguse paroodia ajakirjandusest ja boheemlastest. Teadlased, arsti, õpetajad, töölised, põllumehed jt ühiskonnagrupid on juba varem maatasa ja madalamaks tehtud.

Jüri

[Valdo]

Ma ei mõelnud seda, et arutada on mõtet ainult seda, mis positiivse mulje jätab.

[Jüri Ginter]

Asutati mittetulundusühing A1A Talgujad. Kontaktaadressiks on a1atalgujad@gmail.com ning Tartus on aadressiks ka jyri.ginter@gmail.com

Lepiti kokku edasises tegevuses, mille kohta Valdo Ruttas annab täpsema ülevaate. Kindlalt on juba paigas 15. aprillil toimuv seminar täiskasvanute koolituse teemal ja 1. mai talgud, kus vaagitakse aasta tagasi välja käidud mõtte arengut ning tehakse tööd värskes õhus.

Toimus ajurünnak teemal "Probleemid Eesti hariduses"

Selle tulemused on järgmised.

Probleemid Eesti hariduses

Perekonda ei käsitleta haridussüsteemi osana (n isegi alushariduse õppekava asemel on koolieelsete õppeasutuste õppekava).
Ebapiisav pere ja kooli koostöö.
Liiga kõrged ootused õpilaste suhtes, et arvestata, et õpilaste võimed on erinevad ja kohordi 60% ei saa olla samade võimetega nagu kohordi 6%.
Perekonnaliikmed ei valda võrdselt internetti, vanemad jäävad suhtlusringist välja.
Õpetust ja õppimist käsitletakse valest otsast, õppimist nii, nagu täiskasvanu õpib ja õpetamisel alustatakse nullist.
Kool on kinnine, suletud süsteem, et arvesta keskkonnaga.
Õpetajad ja eriti direktorid on erakonnastunud.
Ei ole arusaamist grupiprotsessidest,
Õpetajatel ei ole rühmatöö kasutamise kogemusi oma töös (mitte teiste õpetamisel)
Rühmatöö kui tunni meelelahutuslik osa
Ühekülgsus
Pingutatakse, et hästi teha, mis põhjustab stressi ja vähendab koolirõõmu
Koolid töötavad valgustusaja mudeli järgi st õpilane ei ole subjekt, vaid on valgustatav objekt
„Probleemsesse“ sh eriandega õpilasesse suhtutakse kui probleemi, mis ei sobi süsteemi ning millest tuleb vabaneda
Koolis on koormus liiga suur, mille tõttu lülitub sisse õpilaste enesekaitsereaktsioon ning nad hakkavad õppima „valikuliselt“, osa aineid omandatakse tunnis, osa aineid õpitakse kodus ja teiste ainete tundides, osades ainetes kirjutatakse maha vms. Vahe ametliku ja variõppekava vahel suureneb
Ühiskond ei ole õpetajakeskne, ei saada aru õpetajate rollist ühiskonna arengus.
Samas ei saa ka enamus õpetajaid aru oma rollist ühiskonnas ning püütakse pigem olla apoliitilised, õpetada ainekava, mitte õpilasi ühiskonnas elama.
Kool ei ole koht, kus õpilased tahavad olla, selles osas on Eesti viimastel kohtadel maailmas.
Õpetajate tähelepanu on suurema osa aega ainult osadel (üldjuhul aktiivsematel) õpilastel. Üheks põhjuseks on liiga suured klassid, teiseks põhjuseks aktiivõppevormide mittevaldamine frontaalse õppe domineerimine.
Kool ei ole keskkond õpilaste ja õpetajate enesearenguks.
Eesmärgid õpetajatele ja õpilastele on antud selmet nad saaksid ise oma tegevust eesmärgistada.
Puudub võimalus siduda eesmärke seostada tegevustega, et toimuks edasi- ja tagasisidestamine.
Selle tulemusena ei ole selged ootused, mida soovitakse saavutada.
Paljud õpetajad peavad kõige olulisemaks oma ainet ning selle kaudu omaenda isikut, kuna neil puudub võimalus koolis koos kolleegidega terviklikult tegutseda. Neile sisendatakse, et iga õpetaja peab ise oma aine ja klassiga toime tulema.
Õpetajad ei tunneta end terviku osadena, mille tõttu nad ei saa tegutseda süsteemselt, rõhutatakse individualismi. Samas koolist väljapoole toimib ringkaitse ning kool näib suletud süsteemina. Vt kogukondliku sotsiaalmeedia materjale
Domineerib olemasoleva teadmise reproduktsioon, loovus ja vaimsus on pigem alla surutud, kuna ei sobi ette antud raamidesse (õpetaja töökava, hindamissüsteem, mis lähtub sellest, et õpetaja teab kõike jne).

[Sponsored content]