Avatud ruumi ja mõttetalgute võrdlus

[Jüri Ginter]

1. mail toimusid arutelud põhiliselt avatud ruumi põhimõtete kohaselt. Erinevuseks oli see, et rõhutati seda, et tuleks rääkida eelkõige sellest, mida saab ära teha. Selle erinevuse põhjuseks oli minu tegevus Mikk Sarve ja Peeter Jalakase veenmisel. Selgitasin neile korduvalt, et pole mõtet tulla kokku arutamaks seda, mida teised saavad teha.

Lisan siia lühikese avatud ruumi ja mõttetalgute võrdluse.

Võrdlus avatud ruumi meetodiga

Mõttetalgutel lähtub arutelu osalejatest, nende kogemustest ja huvidest. Arutelu käigus suureneb nende ühisosa. Avatud ruum (nagu valdav osa analoogilisi meetodeid) lähtub küsimusest (isegi mitte probleemist, mille lahendamiseks küsimus sõnastatakse) ja teemast. Sellest on tingitud ka erinevused korralduses.

Ka meie lubasime algul rühmasid vahetada, kuid see häiris rühma dünaamikat. Nüüd vahetatakse rühmasid siis, kui rühmad on jõudnud koostööfaasi.

Ka meie andsime algul suunavaid küsimusi, millele rühmad pidid vastama vastama, kuid praktika näitas, et see ahistab loovust. Seega on sellised küsimused soovituslikud ning nendele vastamine pole kohustuslik.

Avatud ruumis deklareeritakse, et kõik toimub siis, kui toimub, st ei ole mingeid ajalisi piire. Tegelikult sellest põhimõttest siiski päris kinni ei peeta ning osalejatele tuletatakse meelde, kui esialgsest ajakavast liiga palju üle läheb. Mõttetalgute puhul on ettekannete valmimise aeg täpselt kokku lepitud ning sellest tuleb ka kinni pidada. Selle eesmärgiks on saavutada positiivse stressi seisund, just enne tähtaja saabumist on õhkkond väga loov. Teiseks võimaldab tähtaegadest kinnipidamine paremini kõigi osalejate aega ratsionaalselt kasutada, sh lõõgastumiseks.

Mõttetalgutel peaksid otsused olema täitmiseks eelkõige asjaosalistele, avalik tähelepanu muudab inimesed araks ning nad püüavad sel juhul vastutusest kõrvale hiilida ja seda teistele veeeretada. Avatud ruumi algsete reeglite kohaselt tuleb välja eelkõige see, mida teised peavad tegema, seega on mõttelend "vabam", kuna seda ei ahista teadmine, et ise tuleb neid otsuseid ka ellu viima.

Avatud ruumis ei ole rühma suurus reglementeeritud. Rühmatööaeg on poole lühem. Rühma ettekandeid ei ole, seega ei saa kujuneda kõigi osalejate jagatud arusaama, ei ole võimalik tugineda teiste rühmade tööle. Avatud ruum on suunatud eelkõige osalejatele kaasarääkimise võimaluse andmisele, mõttetalgud ühisosa esiletoomisele ja arendamisele. Pikem rühmatöö ja reglementeerimata vorm võimaldab kvalitatiivset hüpet.