Lahkus Mati Salundi

[Valdo]

Mati Salundi ( 1950 – 2016)

Mati, Sa jäid ainukeseks mu füüsikuist õpilastest, kellega koos kõrgkoolipedagoogikat tehes jõudsime esimestest kursusetöödest ja tegudest toona väga aktiivses Üliõpilaste Teaduslikus Ühingus ning muidugi vastloodud Üliõpilaste Kompleksse Teadusliku Uurimistöö Büroos kuni pedagoogikateaduste kandidaadi dissertatsioonini. Mäletad ju tudengite büroo korraldatud suurt kõrgkoolipedagoogika konverentsi 1972.aasta kevadel Sinu kodukandis Käärikul, kus Sa veel IV kursuse tudengina koos kõigi Eesti kõrgkoolide õppejõudude ja uurimistöödes osalenud üliõpilastega täismehe eest väljas olid?
Aastate jooksul sai Su peateemaks ülikooli kõige klassikalisem õppevorm – akadeemiline loeng. Veel praegugi, jälgides hooti hariduslisti foorumis üleskeevaid sõnasõdu loenguvormi lootusetult vananenuks kuulutajate ja tingimusteta kaitsjate vahel, tuleb tahtmine kutsuda sõdivaid pooli Sinu väitekirja lugema. Sest kuidagi kurb on ikka tõdeda, kuidas vaest loengut teistest õppevormidest täiesti isoleeritult lahatakse ja nüpeldatakse, seejuures selle rikkalikke võimalusi märkamata või lausa maha salates. Või siis teisalt ülikoolides nii sageli ette tulevaid surmigavaid ja ülepeakaela muude „tähtsamate“ asjade vahel mahaloetud „informatiiv-illustratiivseid presentatsioone“ lektori ainulaadset isiksust avavate meistriteostena püütakse kujutada.
Sa ise olid küll poiss nagu tulesäde, kelle ümber lehvis alati lahe õhustik. Su naljade varasalv oli ammendumatu ja nad tulid alati Su huulile millegagi seoses, millegi just eelnevalt räägitu jätkuks. Lausa nauding oli olla Su seltskonnas konverentside või muude „võsaürituste“ ( nt Käärikul, Margusel vm korraldatavatel seminaridel või koolitustel) saunaõhtutel. Siis võis lustida Su katkematuid anekdootide seeriaid , mis järgnesid meie, lihtsurelikest naljameeste üksiklaskudele.
Meie viimaseks kohtumiseks Sinuga jäi 2009.aasta 25.juuli, kui Sa Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse juhina tulid Tartusse Salme tänavale Aleksander Elango auditooriumisse talgujate korraldatud Hariduse töötuppa. Me arutasime seal, kuidas taas ellu äratada neid ühise mõtlemise ja tegutsemise vorme ja viise, mis meid seitsmekümnendail-kaheksakümnendail aastail kokku tõid ja aitasid häid asju korda saata.
Kahjuks me enam ei kohtunud. Aga olulisem on ikkagi see, et meie ühise mõtlemise ja tegutsemise tuli pole kustunud. Selle tule kandjaina jääme ju kokku.