Seminariteemad

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Seminariteemad

Postitamine  Jüri Ginter on Püh Veeb 05, 2012 8:13 pm

Panen siia kirja võimalikke teemasid seminarideks:
keel (sh arusaama ja omaksvõtu erinevus)
mäng
seminar (tundub, et kolleegide seminar on midagi muud, kui seminar üliõpilastele)

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: Seminariteemad

Postitamine  agu on Püh Veeb 19, 2012 2:48 pm

Ma arvan, et on võimalik juba küllalt sisukalt seletada vana probleemi:
"sees ja väljas",
ehk suhtlemine "normaalsete inimestega"
ehk tõlkimine, (kui kujundlikku sõna "keel" kasutada)

agu

Postituste arv : 367
Join date : 16/05/2009
Asukoht : Tartu

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Mäng kui igavesti aktuaalne teema

Postitamine  Valdo on Reede Veeb 24, 2012 9:20 pm

Nagu talgujate viimase aja kokkusaamised näitavad, on mängu teema igavesti aktuaalseks jääv. See on vist paratamatu, sest inimesed on ja jäävad erinevateks oma maailmade ehitamisel ja elukäsitluses. Ka lugemuselt, loetu mõistmiselt ja järelduste tegemiselt pole lootust ega õigustki tahta ühetaolisust. Sestap võiks ehk mängu teemal edasiliikumiseks ikka ja jälle võtta see teema ette ja selle mõistega edasi mängida. Üks mõttevahetuse hakatus (õigemini jätk) sai mul kirja jaanuari lõpu rühmaöö ärgitusel. Siin on palju juba varem arutlusel olnut, aga ma arvan, et on ka midagi sellist, millele me varem pole tähelepanu pööranud:
https://docs.google.com/document/d/1E6Itqv-AVppCBuMMTm383g_3RJ2yaNPImItzKD29OGE/edit

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

millest me räägime

Postitamine  Jüri Ginter on Laup Veeb 25, 2012 5:59 am

Väga raske on rääkida mängust, kui keeldutakse selgitamast, millest me räägime.

Sama probleem on teiste "pühade" sõnadega, nagu näiteks demokraatiaga. Palju inimesi peab demokraatiat väga oluliseks, kuid keeldub täpsustamast, mis see demokraatia on.

Kuni ma ei tea, mida teised mängu all silmas peavad, ei saa ma otsustada, kas ma saan ja soovin nendega mängida. Võib-olla ma isegi soovin. Samas teeb selle raskemaks, kui mind süüdistatakse või survestatakse. Või ongi see mäng?

Mina olen oma määratluse mängust esitanud. Ma ei ole mängu vastu. Samas ei ole ma nõus, et mäng asendab loomingu jm tegevusi.

Parimat

Jüri Ginter

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

...talgujate kohast mängude ja "päris" ilmas

Postitamine  Valdo on Laup Veeb 25, 2012 5:03 pm

Ma ei tahaks enne mõne päeva pärast toimuvat teadusseminari hakata uuel teemal diskuteerima. Minu kirjatükk on lihtsalt Jüri ja Agu pakutud järgmiste seminariteemade ettepanekute jätkuks mõeldud. Jüri klassikalise küsimusepüstituse (Mis on mäng?) asemel või kõrval näen ma postmitteklassikalist küsimuseasetust talgujate kohast ja võimalustest plahvatuslikult laienevas virtuaalses-mängulises maailmas. Seega on minu küsimus talgujate kohast ja rollist maailmas, kus piirid reaalse ja virtuaalse vahel hägustuvad, kus mäng ja tõsine elu väga keeruliselt läbi põimuvad ja kus vana klassikaline välisvaatlejalik positsioon on kui mitte päris võimatu, siis üliraske küll.
Mõttetalgud on minu arvates unikaalsed mitte selle poolest, et nad vastanduvad mängule, vaid selle poolest, et nad suudavad hoida seda dünaamilist tasakaalu „jalad maas oleku“ ja „mõtte vaba lennu“ vahel. Seda paljuski tänu erinevate hoiakute kandjate rahulikule kooseksisteerimisele ja vastastikusele täiendamisele. Tänu sellise sotsioonika professionaali nagu Viktoria olemasolule talgujate hulgas on meil suurepärane võimalus mõista, miks ja mille poolest me nii erinevad oleme ja koos sellega vabaneda soovist teisi „endale vastavamateks“ ümber teha. Samas pole see tasakaal midagi automaatset, iga mõttetalgu puhul garanteeritult saavutatav. On ju meie praktikast tuua päris lai spekter mõttetalguid, mille ühes otsas on väga konkreetsete elluviidud tegudega talgud ja teises sellised, kus muutused osaliste mõttemaailmaga piirdusid.
Aga sellest võiks arutleda meie ülejärgmisel seminaril.

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

talgute roll

Postitamine  Jüri Ginter on Laup Veeb 25, 2012 6:14 pm

Võib-olla peaks teema tõesti olema hoopis talgute roll ühiskonnas? Ma ei ole nõus, et mängu defineerimise teema on minu algatus. Minu arvates sai asi alguse sellest, et ODI ennast mänguna defineeris ja reeglid kehtestas. Tolleaegses kontekstis oli see ainuvõimalik, sest tegeliku elu muutmise juurde neid ei lubatud (selleks oli NLKP jt). Mäng on põhjendatud, kui arutelus ei osale võtmeisikud või kui ei arutleta reaalset situatsiooni, vaid väljamõeldud situatsiooni. Minu arvates on väga oluline eristada erinevaid situatsioone ja mitte tegutseda samade reeglitega erinevates situatsioonides. Tunnistan ausalt, et ega me ei ole varem neid teemasid endale varem selgeks rääkinud.

Parimat

Jüri

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Michel Foucault MÕTE VÄLISEST

Postitamine  Valdo on Kolm Märts 28, 2012 7:51 pm


„Mõte Välisest“ (ilmunud 1966, ajakirjas Critique) on M.Foucault´ poeetiline töö, kus ta ilmutab end korraga nii mõtleja kui läbielatud kogemuse tunnistajana. See on ta katse määratleda keele ontoloogilisi aluseid, vastata küsimusele, mis see keel siis ikka tegelikult on.
Mõte see jupike prantsuse filosoofi artikli lõpuosast (vene keele vahendusel) eesti keelde ümber panna ja talgujate foorumisse üles riputada sündis Agu ettepanekutest võtta järgmisel seminaril ette keele analüüs ja /või küsimus seesmisest ja välisest. Kuigi Agul on selle seesmise ja Välise all ilmselt silmas peetud mingi kooslust (näiteks talgujate nö siseringi ja sellest väljapoole jäävat), arvan, et Foucault´ probleemipüstitus keelele enesele omasest „Seessusest“ ja „Välisusest“ pole ka midagi muud, kui omamoodi muna-kana probleem: kas probleemid inimkoosluses on tingitud sellest, et keel on selline, või siis on keel selline, kuna inimkooslused on sellised, et alati on Meie ja Teised.
Miks just Foucault? Eks vast mingi seos ole sellega, et tema „õpetamismasina“ teemadel on viimasel ajal olnud päris palju juttu Eesti haridusfoorumis pärast selleteemalise artikli ilmumist. Selles mõttes on varase Foucault´ see artikkel tema teist tahku avav. Veel rohkem aga provotseeris mind Foucault´vastu huvi tundma Pjotr Štšedrovitski repliik ühel eelmistest lugemistest, kus ta kaebas Moskva metodoloogide suletuse üle ja kutsus üles saama taas avatuks Teiste suhtes, kasvõi näiteks M. Foucault´ suhtes, kelle kõrvutamist G.P.ga mõned Moskva metodoloogiaringi vanakesed lausa pühaduse rüvetamiseks pidavat.
M.Foucault` filosoofiast huvitujatel on eesti keeles lugemisvõimalusi päris palju. „Mõtet välisest“ saab vene keeles täies mahus lugeda, kui võtta lahti http://ec-dejavu.net
/f-2/Michel_Foucault_Externals.html



Kaua aega me eeldasime, et keel korrastab aega, valitseb teda, et sõna on meile kallis kui side tulevikuga, samuti kui meenutus või jutustus minevikust. Me mõtlesime, et ta on prohvetlus ja ajalugu. Me mõtlesime ka, et selles suveräänsuses on keelele antud võim esitada meile igavest ja kaheldamatut tõe ihu. Me mõtlesime, et tema olemus peitub sõnade vormis või hingamises, mis sunnib neid vibreerima. Kuid ta pole midagi muud, kui vormitu kõmin ja valgushelkide mäng, tema tugevus on tema varjatuses.Vaat miks ta sooritab üht ja sama asja aja erosiooniga.Ta on sügavuseta unustus ja ootuse läbipaistev tühjus.
Igas neist sõnadest keel püüdleb sisude poole, mis talle eelnevad. Kuid oma olemuses eneses ja selle nimel, et hoida end talle võimalikult lähemale, ta avaneb üksnes ootuse puhtuses.
Ootamine, mis midagi ja kedagi ei oota, kuivõrd objekt, mis on kutsutud kustutama tema kirge, võiks ta vaid maha pühkida, muuta eimillekski. See on liikumise kestvus, millel poleks lõppu ja iialgi ei tõotaks enesele rahuoleku autasu.Tema ei mähi end mingitesse Sisemise katetesse. Iga tema pisimgi osake langeb parandamatusse, pöördumatusse Välisesse. See ootus ei saa toetuda ei oma mineviku lõpetatusele, ei vaimustuda oma visadusest ega ka kord ja igaveseks tugineda vaimu tugevusele, mis teda iial pole alt vedanud. Teda igavikustab mitte mälu, vaid unustus.Kuid unustust ei tohi segi ajada ei hajameelsuse hajususega ega selle haripunktiga,millel antaks unele üle valvsus.See on ärkvelolek, niivõrd varane, valgustatu ja ärevileaetu, et kujutab enesest pigem hingetõmmet öös ja puhast päevavalguse praokest, mille aeg pole veel saabunud. Selles mõttes unustus on äärmine tähelepanu, niivõrd keskendunud, et kustutab iga konkreetse näo, mis võib tema ette ilmuda.
Oma olemises, ootavas ja unustusele määratus,selles varjatuse võimuses, mis kustutab maha igasuguse kindlaksmääratud märgistatuse ja rääkija enese olemasolu, selles värvitus neutraalsuses, mis moodustab igasuguse olemise varjatud sügavuse ja mis vabastab kujundi ruumi, keel ei ole ei tõde, ei aeg, ei igavik, ei inimene, vaid alati ainult Välise lagunemine, murdumine, kaotus. On vaja leida side, ühendus või, täpsemalt, märgata nendes ebaselge võnkumise välgatustes sündi ja surma – nende möödalendavat, mõõtmatus ruumis püsivat ühendust. Päritolu puhas Välisus, kui ta on just see, mida keel pürib haarama, kunagi ei leia kinnitust liikumatus ja läbitavas positiivsuses.Ja Väline, mis alati taasalgatub surma saabumisega, kui see (väline) püüdleb valguse poole läbi keelele omase unustuse, kunagi ei eelda piire, mille taga tekiksid lõpuks tõe piirjooned
Kohtudes nad (sünd ja surm) samal hetkel kukuvad üks teisele. Sünnile on omane selle avatud läbipaistvus, millel pole lõppu.Surm sillutab teed alustuste lõputule kordumisele. Ja mis on keel – mitte see, mida ta tähendab, mitte vorm, milles ta end väljendab, vaid mis ta on oma olemises eneses, -see on seesama peenendatud hääl, sedavõrd tabamatu nõrgenemine, südamenõrkus ja iga asja, iga näo närbumine, mida on uhutud ühe ja sama värvitu selgusega –päev ja öö samal ajal, - hilinenud tuhud, hommikueelne surmakahvatus.Orfeuse saatuslik unustus, aheldatud Ulissese ootamine –vaat mis on keele olemine.
Kui keel määratles end tõe koha ja aegade sidemena, oli absoluutselt hukatuslik talle kinnitada, sarnaselt Kreeta Epimenidosele, et kõik kreetalased on valelikud: selle diskursuse seos iseendaga vabastas ta mistahes võimaliku tõe köidikuist.Kuid kui keel paljastab endas sünni ja surma peegelläbipaistvuse, pole ta enam eksistents, mis vaid ühes väites „mina räägin“ enam ei kuuleks oma kadumise, oma tulevase tekkimise ähvardavat tõotust.




Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: Seminariteemad

Postitamine  Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele