Teadusseminar

Lehekülg 2, lehekülgi kokku 2 Previous  1, 2

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Tegevuslased kontra naturalistid

Postitamine  Valdo on Püh Märts 18, 2012 4:00 am


Jüri toob siin välja ühe väga olulise vastandumise, millest me ka äsja G.P. Štšedrovitski võitluse näitel „psühhologistidega“ talgujate teadusseminaril rääkisime: See ongi see kurikuulus süsteemtegevusliku ja naturalistliku lähenemise (NB! Ka humanitaarteaduste korral!) opositsioon. G.P. on rõhutanud, et ei meie ettekujutused objektist ega objekt ise kui eriline organiseeritus pole määratletud niivõrd looduse ja maailma materiaalse loomusega kuivõrd meie mõtlemise ja meie tegevuse vahendite ja meetoditega. Ja just nimelt selles meie tähelepanu ja meie huvide ümberkandumises objektilt kui selliselt meie enese mõttetegevuse vahenditele ja meetoditele seisnebki tegevusliku lähenemise olemus. G.P. väidab isegi, et just nimelt meie mõttetegevus „loob objekte ja ettekujutusi nendest“. Seega näeb G.P. „naturalistide“ ja „tegevuslaste“ konfrontatsiooni tuuma mitte selles, kuivõrd süsteemsed on üks või teine oma ettekujutustes objektidest, vaid selles, millist lähenemist –naturalistlikku või tegevuslikku –realiseerivad nad oma mõtlemises ja teaduslikus uurimistöös.
Kui naturalistlik lähenemine orienteerib meid esmajärjekorras uuritavale materjalile (objektile) vahetult selles näeb kaasaja teaduse raskuste ja paradokside lahendusi, siis tegevuslik lähenemine, vastupidi, orienteerib meid meie enese mõttetegevuse vahenditele, meetoditele ja struktuuridele ja nende ümberkorraldamises ja arengus näeb teed teaduse täiustamisele.
Щедровицкий Г.П. Методологический смысл оппозиции натуралистического и системодеятельностного подходов. //Вопросы методологии. М.,1991, №1, c.10-11
Teadusseminaril oli juttu D.V. Reuti lootusest nende kahe suuna lähenemisele postmitteklassikalise teaduskäsitluse raamides.


Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: Teadusseminar

Postitamine  agu on Püh Märts 18, 2012 2:12 pm

See, millest Jüri ja Valdo viimati kirjutavad - tähelepanu suurem uurimisprotsessil ja vastavalt vähem objektil - seostub minu arust küllalt hästi mõistega PERFORMATIIVNE PÖÖRE. Sellisest asjast kõnelevad viimasel ajal humanitaarteaduste metodoloogid.
Talgujatest on vist keegi juba seda mõistet kasutanud.
Eesti keeles on Linda Kaljundi kirjutanud http://keeljakirjandus.eki.ee/628-640.pdf

http://en.wikipedia.org/wiki/Performative_turn

Ma proovisin kammida netti, et kas vene keeles sellega koos SMD esineb. Otse ei esine.
sattusin seejuures ühele PG stenogrammile.

http://www.shkp.ru/lib/publications/13

agu

Postituste arv : 367
Join date : 16/05/2009
Asukoht : Tartu

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vallata situatsiooni!

Postitamine  Valdo on Teis Mai 08, 2012 2:00 am



Agu sõber Kaupo Vipp on parajate ajavahemike järel meid rõõmustanud mõttesügavate globaalse haardega kirjatükkidega. Meenutagem meiegi foorumis ülespandud energiaprobleemide lahkamist või siis raha rattaidkäivitava väe kahtluse alla panemist tänapäeva maailmas.
Hiljuti tema Sirbis ilmunud essee „Olematu kasumlikkus“ ( Sirp, 12.04.2012)
tuletas mulle meelde G.P. ühe 1978.aasta esinemise stenogrammi, milles ta kirjeldab toonast olukorda kui uue perioodi algust, mil inimese elukorraldus hakkab üle mõistuse keeruliseks minema. G.P. ütleb, et selles polevat midagi uut. Lihtne, seesmiselt kooskõlaline organisatsioon on korduvalt vaheldunud suure hulga erinevate organisatsiooniliste vormidega, mis lõppkokkuvõttes desorganiseerivad inimese elu. Suured hädaajad on alati olnud seotud organisatsioonivormide üleküllusega. Suured sotsiaalsed plahvatused on tingitud suure hulga orgvormide stiihilisest mõjust. Nii plahvatas seestpoolt Rooma impeerium oma paljude religioonidega hiiglaslike barbarite masside assimileerimise protsessis. Sellele järgnes taandumine primitiivsematele orgvormidele. Sama kordus ristisõdade järel. Suure järjekordse keerukaks mineku alguseks oli renessanss.
Möödunud sajandi lõpukümnendid, astumine postindustriaalsesse ajastusse on sundinud igat inimest end selles keerukas maailmas määratlema. Kes ma olen? Millises maailmas ma elan? Kuidas ma näen ja mõistan situatsiooni? Mida ma tahan teha? Millisena ma kujutlen oma rolli ja elu mõtet?
Inimene, kes hakkab endale selliseid küsimusi esitama, mõistab peagi, et ta ei suuda kõike haarata, et ta on probleemide laviinist lõhki rebitud. Samas ta mõistab, et vaja on end kuidagi organiseerida, end määratleda, luua enda jaoks mingi kord selles ilmas.
Kõigest hoolimata tuleb end mõtestatult määratleda ja valida tegutsemissuund. Seejuures hoidudes sellest, et teised inimesed ja nende elamise viisid ei muutuks meie mõtteis, käitumises ja tegudes objektideks, et me ei suhtuks neisse kui asjadesse. Sestap on vaja selgeks teha piir suhtlemise ja inimestesse suhtumise vahel.
Vaja on teadvustada ja planeerida oma tegude tagajärgi. See on tunnuseks, et asume kaasaegse situatsiooni vaatepunktis. Arengu ja sellesse teadliku, sihipärase suhtumise püstitus on kaasaegse situatsiooni resultaat. G.P. väidab, et tõeliselt arenevas maailmas olemegi alles Renessansist alates. Enne oli ka areng, aga see toimus n.ö. loomuliku ajaloolise evolutsiooni vormis. Renessansist sai aga ka alguse senini ühtse tegevuse lagunemine. Tegevus sünnitas tehnoloogiad, need formeerusid erilisteks moodustisteks ja eraldusid tegevusest. Eristunud tehnoloogiad on inimtegevuse endale allutanud. Sestap on täna tegemist meie maailma nelja aspektiga. Neiks on tegevus, tehnoloogiad, loodus, inimene. G.P. väitel purustavad tehnoloogiad looduse, tegevuse ja inimese. Selles seisnebki postindustriaalse ühiskonna kriis.
Tegevus pole (enam) tootmine, see on pigem juhtimine. Kuigi eelmistel ajaloolistel etappidel tegevus oli faktiliselt taandatav tootmisele, see oli tegevuse üheks tähtsaimaks ajalooliseks väljendusvormiks.
Aga me oleme nüüdseks neist etappidest välja kasvanud ja on vaja leida uus vorm, milles tegevus saaks edasi eksisteerida. G.P. väidab, et selleks uueks vormiks on juhtimine. Inimene peab juhtima! Selles peab seisnema tema tegevus. Tuleb juhtida inimese ümber toimuvaid protsesse ja iseenese elutegevust.
Nagu ülal öeldud, kõik hädad algavad organiseerimise vormide suurest hulgast. Väljapääsu näeb G.P. selles, kui erinevad inimesed hakkavad mõistma oma situatsiooni üht ja samamoodi, hakkavad elama ühises situatsioonis. Vastasel korral pole tegemist ühe inimkonnaga, vaid ökoloogilisi nišše pidi laialijooksnud inimkonnakestega. Küsimus ongi selles, kas elada edasi koos või pageda eri suundadesse.
Vajadus inimeste tegevuse integreerituse järele ei tähenda nende ühetaolisust. Vastupidi, inimeste erinevus ja mitmekesisus peavad kasvama. Veelgi enam: erinevuse kasv tähendab ka seda, et erinevalt XIX sajandist , kus ühtsus säilus tänu teadusele ja tõe ainulisuse printsiibile, elame meie tõdede paljususe ajastul. Samas – situatsioon peab olema üks ja integreerumine peab aset leidma tänu mitmekesisuse juhtimisele. See ongi G.P. järgi meie kaasaegse sotsiokultuurilise situatsiooni kui terviku olemus.

Referaadi tervikteksti saad lugeda
https://docs.google.com/document/d/1fy53uqkmxRarHO7-WKZ2P8_6UIr9Q34hRunT1jZ0Xbc/edit

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Veel loodus- ja sotsiaalteadustest

Postitamine  Valdo on Kolm Aug 01, 2012 2:49 pm

Meie päris laialdaseks kujunenud arutelu hulka sobib lisada pastor Ergo Naabi arvamuse Postimehest http://arvamus.postimees.ee/921320/ergo-naab-kas-loodusteadused-ikka-troonivad-sotsiaalteaduste-kohal/

Valdo

Postituste arv : 485
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Re: Teadusseminar

Postitamine  Sponsored content


Sponsored content


Tagasi üles Go down

Lehekülg 2, lehekülgi kokku 2 Previous  1, 2

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele