Kinnirääkimisest ja -kirjutamisest

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Kinnirääkimisest ja -kirjutamisest

Postitamine  Valdo on Kolm Veeb 09, 2011 8:18 pm

Seoses algava Foresight-sessioniga, mille osadeks on veebruari venekeelne Eesti-Uurali (EURA) seminar ja märtsikuu eestikeelne talgujate seminar teemal "Foresight", tõstatas Jüri Ginter ühe arutlust vajava teemana nn kinnirääkimise teema.
Panin selle kohta oma mõned mõtted kirja ja jagan siin talgujatega.

Omaette probleemiks , mis nõuab tervet seminaride tsüklit, on kriitiline selliste asjade käsitlus nagu “lahti kirjutamine” ja “lahti rääkimine”. Meie kontseptsioonis on mõiste “kinnirääkimine”, mis lühidalt tähendab seda, et mida enam tulevased talgujuhid annavad järele ahvatlusele hakata tulevasi tegevusi ja sündmusi “ette läbi mängima”, seda suurem on neil reaalses mängus kammitsetus nende eelnevate kujutluspiltide poolt ja seda raskem on neil lülituda talgutesse eelarvamusvabalt ja avatult kõigi osaliste uutele ideedele ja mängu käigus ette tulevatele ootamatutele pööretele. Sestap on vanade talgujuhtide tüüpiliseks manitsuseks, kui tulevikupilt hakkab ähvardavalt konkreetseid kontuure võtma: “Ärme ennast kinni räägi!” Ja “Stop! Nüüd hakkab juba rühmatööks minema!”
Samasugune oht on ilmselt (nagu enda peal viimasel ajal kogen) seotud probleemiga “Lahtikirjutamine vs Kinnikirjutamine”. Vana kooli teadusinimestele on ikka jäänud teadustekstide kõrgeimaks tasemeks teaduslik, antud teemale või probleemile pühendatud monograafia. Heaks monograafiaks loetakse tekst, mille antud probleemivaldkond on väga põhjalikult ja mitmekülgselt avatud ehk “lahti kirjutatud”. Mida põhjalikum, st mida mahukam on monograafiline uurimus, seda väiksem on loomulikult asjast huvitatute ja sellesse süveneda suutvate inimeste ring. Mis tähendab, et “lahtikirjutamise “ ülimaks piiriks on täielik enese “kinnikirjutamine” ainukeseks teksti mõistjaks. Monograafia võrdsustub autori sisemonoloogiga.
Ülalöeldu valguses omandab selgema tähenduse ka talgujate “ühine mõtteväli”, mille tekstiline vormistus kaasaegses info-kommunikatsioonitehnoloogias on realiseeritav ja ka tegelikkuses realiseerumas kui pidevalt arenev , kollektiivselt loodav ja aktuaalne tekst. Erinevalt Wikipeediast, mida luuakse märksõnaliselt, st võimalikult kontekstiväliselt, on “Ühine mõtteväli” kontekstuaalne, kindla otstarbega - olla antud konkreetse ühismõttetegevuse teenistuses. Ühisesse varaaita ehk tesaurusse kantakse siit neid mõistete tähendusi, millel leitakse olevat kohta ka antud kontekstist sõltumata.
Nüüd kerkib küsimus, kas edasine kirjalik kommunikatsioon hakkabki olema selline elav ja pidevalt muutuv (kon)tekst, asukohaga virtuaalkeskkonnas? Julgen arvata, et intellektuaalne operatiivne töökeskkond muutub või juba on suures osas muutunud just selliseks. See on sisulise mõistmise tasandite süsteemis see viienda tasandi, arengutasandi tegevuskeskkond. See tasand pole aga õhku ehitatud, vaid kujutab endast eelnevate tasandite “ületamist” (ikka selle hegelliku ületamise, Aufheben tähenduses). Eelmise, “neljanda taseme ajal”, mille päevad veel kaugeltki loetud ei ole, on intellektuaalne operatiivne töökeskkond hoopis teistsugune. Seal valitses/valitseb patriarhaalne koolkondlik töömiljöö, mida iseloomustab individuaalne ja korporatiivne egoism, patriarhist juhendaja isiku kultus , monoloogrežiimis seminarid ja monograafiad, kus suurte kollektiivide ideed on koondatud üksikute juhtfiguuride nime alla.
Kuuludes GP koolkonda on meil olnud õnnelik saatus osaleda möödunud sajandi 80ndatest aastatest alanud üleminekus neljandalt viiendale tasemele, mida selles kinni- ja lahtirääkimise ja kinni- ja lahtikirjutamise kontekstis võib nimetada üleminekuks monoloogiliselt töökeskkonnalt polüloogilisele ja monograafiliselt vormistuselt polügraafilisele (siin on teine tähendus kui sõnadel mono- ja polügraafia tavaliselt).
Tänapäeval seisame taas uue ülemineku lävel. Ees seisab uus “ületamine”- loodusele vastanduvalt tehnoloogiliselt maailmalt orgaanilise ühtsuse maailma. Et see kõik kulgeks kui üks inimühiskonna arenemise lugu, peavad need eelmiste põlvede lood saama edasi kantud selliselt , et mõistmine püsiks. Mitte nii, et enne meid ei olnud midagi, vaid et enne meid oli see, mis nüüd käib sedasi, küll hoopis teisiti, aga ikkagi aegade algusest olemas. Me ei saa tunnetada ühtsust loodusega tunnetamata ühtsust oma minevikuga. Sest areneb ju maailm ja meie koos sellega. Või vastupidi?


Sisulise mõistmise tasemetest vt:
https://docs.google.com/document/d/1qEhDJOuwjiEnZNIUm3V0OawgZG4Bhi-ncFUqIX1TJO4/edit?hl=en&authkey=CNbvyrQK

Valdo

Postituste arv : 482
Join date : 16/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

kinnirääkimine

Postitamine  Jüri Ginter on Püh Veeb 13, 2011 10:46 pm

Kinnirääkimine ohustab ka koostööd. Kui eelnevalt on väga täpselt kokku lepitud, siis on väga raske olla paindlik ja situatiivselt tegutseda, mis on talgutel esmatähtis. Kinnirääkimise puhul eeldatakse, et kõik toimub nii, nagu varem on kokku lepitud. See välistab aga arengu. Pigem tuleb kokku leppida rühmadevahelise suhtlemise võimalused arutelude käigus kui nii täpselt kõike eelnevalt läbi mängida, nagu seda me varem tegime ja nagu seda teevad meie Jekaterinburgi sõbrad.

Kinnirääkimise keeld ei tähenda selgituste keeldu. Põhimõte on, et ei peaks täpsemalt sõnastama, kui seni seda on tehtud, selgituseks võib tuua näiteid, joonistada pilte jms, mis ei täpsusta. Näiteks oleks kinnirääkimine mingi mõiste defineerimine, kui see pole veel seni defineeritud ja edaspidi on kavas arutelu just selle mõiste avamiseks.

Valdo teksti suhtes on mul veel teinegi kommentaar: ma ei julgeks küll täpselt ennustada, milline see järgmine staadium on.

Parimat

Jüri

PS kirjutasin kinnirääkimise teemal ka meie avatud teksti: Kes me oleme

J

Jüri Ginter

Postituste arv : 288
Join date : 20/05/2009

Vaata kasutaja profiili

Tagasi üles Go down

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele