Mäng ja eemaldumine mängust

[Erki]

Kõik lapsed üle maailma mängivad, vähemalt nad üritavad mängida; läheb vaja päris palju vägivalda või haigust, et seda lämmatada. Siis tuleb palju muud, teiste hulgas kool, mis on kaotanud oma tähenduse puhkusena. Kool diskrimineerib mängu, kaotab selle; mis on ilmselt kõige traagilisem asi lääne kultuuris. Et tööst on saanud nii tõsine asi, et tööst tahetakse lahti saada, on tohutu katastroof.

(Rootsi,Järna, Solviki kooli õpetaja Pär Ahlbom)

Balder nr 3, 2007

................................................................................................................


Jüri küsis sellest tulenevalt:
Mida Sa mõistad mängude all? Mina leian, et jälgimine, jäljendamine/matkimine, harjutamine ja looming on olulisemad.

Mida Sa arvad täiskasvanute mängudest:

...............................................................................................................

Esmalt leian ma et kõik sinu poolt esile toodud tegevused ei vastandu kuidagi mänguga, nad pigem sisalduvad mängus ja on mängu osad ja juhul kui nad seda on, siis on need tegevused samas ka kütkestavad ja kaasakiskuvad.

See see on meil on kalduvus pidada mängu millekski mitte väga tõsiseks
Ja selle tõttu vastandame teda ala tihti kõige ratsionaalse ja eesmärgipärasega.
Mõnda aega mängu temaatikaga vastu huvi tundnuna julgen väita, et inimest kui sotsiaalset olendit ja kultuurisubjekti ei eksisteeri väljapool mängu. Nii võiks mängu Huizinga poolt väljendatuna jagad kaheks; kultuurifunktsiooniga mäng (Kui mängust on saanud kultuuri funktsioon
Seostuvad temaga mõisted, pidama, ülesanne ja kohustus ), selle kohta võiks ka öelda täiskasvanute mäng ning siis mäng, mis ei täida konkreetset kultuurifunktsiooni, need on mängud, millest saab ilma suuremate tagajärgedeta sotsiaalses tegelikkuses välja astuda (see on see, mida tavaliselt nähakse mänguna ).

Aga lasen siinkohal kõnelda mänguteoreetikul Huizingal enesel:

Mäng on vaba tegevus
Laps ja loom mängivad kuna see pakub neile lõbu ja just selles peitubki nende vabadus.
Oleks väär omistada juba mängule ette eeldatud kasulikkus.

Mängitakse vabal ajal
Mängust ja mängimisest saab loobuda, selle saab ära jätta.
Moraalne kohustus ei sunni mängima.

Mäng pole tavaline või tegelik elu, ta on sellest välja astumine ajutisse aktiivuse ja suunatud tegevuse sfääri.
Iga mäng võib alati mängija täiesti enda võimusesse võtta.

See kulgeb ise endas ja sooritatakse soorituses endas peituva rahulolu saavutamiseks.
Mäng kannab endas kultuurifunktsiooni.

Mäng erineb tavalisest elust koha ja kestuse poolest. Tema kolmandaks tunnuseks on lõpetatus, piiratus. Ta leiab aset kindlates aja- ja kohapiirides. Tema kulg ja tema mõte on temas eneses.

Kord juba mängituna, fikseerub mäng otse kohe kultuurivormina, mida on võimalik taasluua.
Mäng on korratav, see kehtib mängu kohta üldse ja tema sisemist ehituse kohta.
(mängulisuse aspektist ei saa siinkohal üheselt Huizingaga siiski nõustuda, küll aga mängu kui üldvormi tasandil).

Mängud on ajutised maailmad tavalise maailma sees, milles aset leidev tegevus on eraldatud teistest.
Mänguruumis valitseb omaenda tingimatu kord. Mäng loob korda ja on kord.

Mäng seob ja lahutab. Ta köidab. Ta aheldab, seega võlub.
Ta on tulvil kaht kõige õilsamat omadust, mida inimene suudab aduda ja ka ise väljendada: rütmi ja harmooniat.

Pinge elemendil on mängus koguni väga eriline ja tähtis koht. Pinge tähendab ebakindlust, võimaluste mängu. See on lõõgastuspüüe. Teatava pingutusega peab midagi õnnestuma.

Kultuur areneb mängus ja mänguna.


Erki

[Jüri Ginter]

See mängu määratlus on vastuoluline, üks tunnus välistab teise. Pakun asemele oma määratluse.

Mäng - igapäevasest elust eraldatud tegevus üldjuhul varem kokku lepitud tingimustel (mängureeglid). Sportmäng võib olla ka töö, kui see on väärtuseks vaatajatele ja kanaliks reklaami vahendamisel. Väga palju mängu on ka koolituses, kus kinnistatakse omandatud väljamõeldud olukordades, senisest enam võiks koolituses olla ka tööd so. koolitatavad osalevad reaalsete olukordade analüüsimisel ja lahendamisel. Mängides omandatakse ka eluks vajalikke teadmisi, oskusi, vilumusi jms. “ Kasvatuslikud efektid ning müütide ja tabude süsteemid kujunevad vaid tõeses situatsioonis; mängulises situatsioonis ei saa väärtussüsteemi ega normisüsteemi mõjutada” Ü.Vooglaid Vrd õpe, töö, looming, uurimine

[Erki]

Jah Jüri, teemask ongi ju mänguste eemaldumise probleem institutsionaliseerumise ja segregeerumise käigus. See mida sina antud juhul sõnastad mänguna tundub minu jaoks Huizinga vaatevinklist ja minu aspektiski mängu kui kultuurifunktsiooni vaba fenomeni kirjeldusena. See on , et juhul kui seda ei sooritata ei juhtu ka midagi. Pigem ongi minu vaade mängule märksa totaalsema iseloomuga.
Seikluskasvatuse aspektist ja mängude kui õpikeskkonna aspektist, on mäng just see keskkond kus seljatakse vanad hoiakud ja väärtussüsteemid, tuuakse nad teadvusesse deprifingute läbi ning luuakse läbi määngulise kogemuse keskkond, kus saavad kujuneda ja kinnistuda läbi kogemuste uued hoiakud ja väärtused. (Jan H. G. Klabbers "The Magic Circle: Principles of Gaming & Simulation") Saadaval ka TÜ Raamatukogus. Õppisin Jan Klabbersi käe all pool aastat.

Iga mäng on oma olemuselt osakene sotsiaalsest reaalsusest. Tunnete tasandit silams pidades mängude disainimisel on võimalik luua keskkonda vastavateks muutusteks. Mina ei saa tõmmata nii ranget piiri mängu ja elu vahele. Kasvõi antropoloogilisest aspektist oleme me pidevalt osalemas kultuurimängus, mäng, millel on kultuurifunktsioon ja milllest ei saa lihtsalt nii sama välja astuda. See vaateviis on oluline just disaineri jaoks. Mängija jaoks ei oma see aga mingit tähendust. See perspektiivide erinevus on oluline. Minu üheks iga aastaseks tegevuseks on pärimusmuusika laagrite kontekstis ja nüüd ka ETNO laagri kontekstis laagri kui kogemus keskkonna disainimine ja üles ehitamine, nii palju kui seda üks disainer teha saab. olen seda kasutanud ka õpikeskkondade loomisel ja see on seikluskasvatuse kontekstis üsna levinud arusaam, vähemalt nende hulgas, kes asjaga kaua tegelenud, mina olen seda muidugi alles mõned aastad. Ma ei tea kui palju neid Eestis kuid Välismaal paljuski. Eestiski on neid mõned keda tean ja kes nii vaatavad ja tegutsevad. Kuid tänu seikluskasvatuse teemale lähedal seismisele olen kohtunud mitmete maailmatasemel tegijatega, keda antud valdkonna sees peetakse profideks ja nende vaade mängule ületab vägagi traditsioonislist vaadet.

Mingil kummalisel põhjusel on meis arusaam, et õppimine on väga tõsine tegevus. Ilmselt on selleks meie minevik, oma elu kogemus. Mitte et õppimise puhul ei võiks olal tõsisust. kuid olen Rootsis õppinud 3 aastat keskkonnas, kus keskse tähtususega on see, et lastes oleks rõõm, see on kool, mis teeb kõik selleks, et mitte olla kool. See on kool mille poole paljud teised reformpedagoogilised koolid vaatavad ülesse (teiste koolide esindajad on mullle seda ise öelnud seminaris).

Vabanda kui ehk olen natuke kategoorilisena tunduv ja justkui vastanduv. Ma ei ütle, et ka nii ei saaks nagu kirjeldad, aga ma olen läbi elanud ja rääkinud sell ekooli lastega ning olen veendunud, et vägagi teisti saab kah. Aga seda mitte mingil juhul praeguse õpetaja ettevalmistusega, puhtalt kasvõi sell põhjusel, et õpetaja pole õppinud kübetki tundma ise ennast.


Aga kindlasti võib mõelda ka nii nagu sina seda kirjeldad, aga siis võib jääda kasutamata mäng kui omandamist toetav keskkond selle võimaluste haardes, aga ei pruugu. Aga vestlen sinuga sel teemal meeleldi, sest ehk leian midagi olulist ja usun, et see dialoog vaid rikastab meid.

Tahtsin sulle saata artiklit elik seda linkida, aga siine linkimis keskkond toimib mulle arusaamatul viisil, nii et näib, et see ei ole nähtav kirjal, mida saad.
Siin on intervjuu Pär Ahlbomiga
http://kogemusring.blogspot.com/search/label/haridus

Tervitusega,
Erkihttp://kogemusring.blogspot.com/search/label/haridus

[Jüri Ginter]

Aitäh kaasa mõtlemast. Kas ikka on vaja kõiki toredaid tegevusi nimetada mänguks? Samas kas profisport on ka mäng sinu definitsiooni järgi?

Mina olen seda meelt, et ka muud tegevused on toredad ja arendavad. Ning seda sama, mis seiklusrajal võib kogeda ka mõttetalgutel.

Nagu ma juba kirjutasin, on viimasel ajalt tunda mängu kultust, nagu ka demokraatia kultust. Isegi koolieelse lasteasutuse õppekavas on rõhutatud mängu, mitte aga teisi olulisi tegevusi nagu jäljendamine, looming jm.

Viimased teadusuuringud kinnitavad samuti, et laps võib areneda väga hästi ka üldse ilma mängimata, kui ta saab jälgida, matkida, luua jms, saab tegutsedes piisava füüsilise koormuse ja rikastub emotsionaalselt.

Mäng on pigem aseaine. Nii nagu laste asemel võetakse koduloomad asendab mäng teisi tegevusi või kompenseerib nende puuded. Mina mängisin kunagi palju bridži, nüüd aga saan palju suurema adrenaliini ja sotsiaalse kogemuse mõttetalgutel.

[alarrandal]

njah. pean küll kogu teksti uuesti otsast lõpuni läbi lugema, aga:
mäng iseenesest ongi jäljendamine. kui rääkida lastest. laps mängib kodu, laps mängib tööd. selleks saab ta algtõuke siiski eeskujudelt, ja seetõttu ongi minu arusaamist mööda tegemist loova jäljendamise ning arenemisega. profispordi jätaksin natuke teemast välja, siin on siiski tegemist tööga, mis omakorda on juba kohustus. usun, et profisportlasele endale küll mingit naudingut pakkuva kohustusega, kuid siiski kohustusega, ning teguritena mängivad rolli ka välised mõjutajad nagu raha, kuulsus jne. tulles tagasi algse mängu kui sellise juurde - need tegurid puuduvad.
veel täiskasvanute mängudest: põhja-ameerika indiaanlastel ja tõenäoliselt ka paljudel teistel küttivatel rahvastel) oli kombeks oli kombeks edukat jahti või sõjakäiku hiljem läbi mängida, etendada seda neile, kes ei osalenud. jagati rollid ja tegevused ning mängiti kogu ettevõtmine või mingid osad sellest uuesti läbi. ilma mingi kasuta, see oli pks lihtsamaid edastamisviise ning ühtlasi pakkus selle esitajatele naudingut.

edit: kool ja mäng. ajal mil ise taanis õppisin, nii 15-16 aastat tagasi, oli mul seal kaasas ka minu 6-aastane tütar, kes käis taanikeelses lasteaias ning õppis seal mängimise kaudu keele ära. temast kaks aastat vanem tüdruk, kes juba koolis käis, ei osanud lugeda. tema ema põhjenduseks oli, et lapsepõlv on mängimiseks. nõus, aga kas me selle mängimisvabaduse rõhutamisega ning mängu liigvähese juhtimisega ei vii asja sinna, kus õpetamisega enam midagi parandada ei anna? leian, et minu kooliskäimise ajal õppimise kui tõsise asja rõhutamisega liiale ei mindud, pigem tuli see siiski kasuks.

[Jüri Ginter]

Me peaksime ikka kokku leppima, mis on mäng. Seni on mäng nagu demokraatia kõik see, mis meile meeldib ja see, mis meile ei meeldi (demagoogia, enamuse ülemvõim, profisport, elust irdumine jms) aga ebademokraatlik ja mittemäng.

Kuni me pole kokku leppinud, on raske üksteisest aru saada, sest me räägime erinevatest asjadest

Jüri Ginter

[agu]

Tuleb nõustuda Niklas Luhmanniga, et trükipressidest alates ja ja kindlasti rahvakoolidest alates, kus inimestele sisendatakse usku raamatusse raiutud reaalsuse ülimuslikkusele - elame nn teiseses reaalsuses, ükskõik kas nimetame seda siis mäng või raamat. meil tegelikult puudub võime kaasajal eristada "pärisreaalsust" ja "teisest reaalsuset", mis meile tekstid, ja uuemad infopaljundamise viisid ja lõpuks virtuaalsed keskkonnad pakuvad.

nojah, ODI ja mõttetalgud elavad aegajalt lühikesei perioode nn ehedas mõttekommunikatsiooni olukorras. aga kui ODI või mõttealgud ei omanda vilumust suhelda tehnoloogiliselt võimendatava ja paljudatava teisese reaalsusega, siis jääb ta alla, nagu jääb Tai-poksi või suvalise võitluskunsti meister kuulipildujale, rääkimatta muust võimsamast tehnoloohilisest vahendist.

Kes viitsib vene keeles lugeda, vaadake:
[url=http://www.vz.ru/society/2010/2/15/376087.html]Venelased kimpus mänguga[/url]

[Sponsored content]